Ühel kevadisel hommikul Pariisis jalutades märkas saate «Mantlipärija» üks osavõtjaid IMRE MÜRK, et keegi kavalpea kastab kirsipuud sooja veega. Selleks, et kirsipuu puhkeks õitsele kiiremini kui naabri oma! Elada võidu või omaviisi?
Elust täiega rõõmu tundev Imre Mürk (30) sõrmitseb eevatütarde südamekeeltel bändi Pilvepüüdjad solistina ja vahel muusikalilauljana. Samas on Imre ärivaist proovile pandud koolitusfirma Aletheia tegevjuhina ja ta leiab rakendust saates «Mantlipärija». Jalutades mööda sügisest pargiteed rabab ta jutuga: «Minu eesmärk pole kunagi olnud raha teha. Mis mõtet on olla surnuaia kõige rikkam mees? Kõige olulisem on enda tundmaõppimine.»
Eh? Aga panna teised endast vaimustuma? Imre sõnab muiates, et tema impulsid johtuvad lihtsast rõõmust avastada ja õppida uut — nii nagu nad pinginaabriga, vaimustus rinnas keemas, valasid enda meisterdatud vormidesse tinaskulptuure. Muidugi, mida rohkem päevi turjal, seda tugevamat sädet on vaja, et lahvataks vaimustus.
Meest valdab aga rahulolu, kui ta saab jälle natuke enda elutunnetust avardada. Ja Imres peitub ihaldusväärne oskus nautida oleviku lihtsat olemist, hetkes elamist — ja mitte vaid siis, kui see tähelepanu nõuab.
Kapates Peterburi öös
Imre jutus sähvatavad ka põnevad tagasipõiked mööda mälupiltide galeriid.
«Nii mõnus oli kord vastu suvehommikut hobustega kapata mööda Peterburi uduseid tänavaid,» meenutab Imre. Kuningliku kapakuga lõppes paari aasta eest kultuurihimulise seltskonna jaoks ühe näituse avamine Venemaal. Teine julge mees, kes sadulasse hüppas, oli skulptor Tauno Kangro, kelle assistendina Imre toona töötas.
Ratsutamise avastas Imre enda jaoks juba üheteistaastaselt. «Ma olin kõige väiksem poiss, kui läksin ratsutama,» räägib Imre, «ja mind pandi ponidega sõitma. Tundus väga ülekohtune.» Ponile ei panda ju selga isegi sadulat! Kui lõpuks söandati hobuste ligi lasta, avanes poisile sootuks avaram maailm. Ratsutamine ei arendanud mitte ainult füüsist, vaid kannustas ka empaatiavõimet ja koostööoskust.
Vaimu virgumist tiivustas Hugo Treffneri gümnaasium, kuhu Imre kuuendas klassis, vireledes parasjagu Tartu 10. keskkoolis, ise sisse marssis ja avaldas soovi pääseda hingekirja. «Kooli vaimsus oli meeletu,» kiidab Imre. Noorhärrad nihverdasid endale kümnendas klassis ülikooli raamatukogu lugejapileti, et käia ajalooürikuid lugemas. «Sama ülikooli raamatukogu piletiga sai ka mõnelgi tudengipeol käidud,» räägib Imre naerdes. Lustimine ei võtnud keelt vestile, nii et muusikakoolis kitarri õppinud Imrel jäi mahti teha bändi ja laulda Tartu noorte segakooris.
Koolitee Treffneri gümnaasiumisse käis poisil üle Toomemäe, samaks jäi see ka ülikooli ajal. Bakalaureuseõppes tudeeris ta filosoofiat. Praegu nõutab Imre teadmisi taga kultuurikorralduse magistriõppes Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
Kontserdimaja Tallinna!
Kui Imre jalutas mööda Viru hotellist, jäi ta silm pidama tühjale postimajale. «Ohoo!» sähvas talle. «Kui vägev oleks, kui linn ostaks selle maja ära ja teeks sellest Euroopa mastaabis kontserdimaja, mida meil Tallinnas ei ole!» Peab ju Imre sõnul alustama ettevalmistusi 2011. aastaks, mil Tallinnal on au särada Euroopa kultuuripealinnana. Praegu ei pruugi eestlased küll võimsast kultuurimekast puudust tunda, kuid maailmas on suure kunsti manustamine tarbijate jaoks argine vajadus. «Inimesed janunevad spirituaalse elamuse järele, mida muusika suudab pakkuda,» teab Imre.
Väärtusi saab luua õnneseisundis
Kunst annab võimaluse ennast otsida, otsiskelu põhjendamata. Imre leiab, et inimeseks olemise ja mõtlemise võimalused on erinevad. Ja tohutu väljakutse on oma ideid ja potentsiaali realiseerida. «Mis eristab inimest ämblikust? Kui ämblikul läheb kõht tühjaks, ei lähe ta mett korjama — ta ootab, millal kärbes võrku lendab. Inimene suudab ühte, teist ja kolmandat.»
Imre tõdeb, et tänapäeval terendab inimeste ees piiramatult võimalusi. «Kaks väga olulist asja juhtus '89. aastal: Berliini müür langes ja Windows tuli välja.» Kui varem oli kodanik enda erialaga elu lõpuni otsekui kokku laulatatud, siis internet ja kommunikatsioonivool avavad võimalusi end proovile panna erinevatel viisidel. Kuid! «Mõtlemine ega töö tegemine ega pingutus eesmärgi saavutamiseks pole aga kunagi lihtsad,» märgib Imre. Sestap loobivad edunäljased endale ise kaika kodarasse, kui ripuvad kinni suures unistuses, mida on raske teostada. Imre arvates võiks tee unistuseni jagada erinevateks eesmärkideks, mille täitumisest rahulolu tõuseks.
«Inimene saab teistele luua väärtusi ainult siis, kui ta on ise õnnelik. Iseendaga ta saab rahul olla ainult siis, kui ta tunneb, et ta täidab enda eesmärke.»
