Kaheteistkümnendad «Pimedad ööd» Tallinnas — maailmatasemele kasvanud filmifestivali taga on üks eesti naine. TIINA LOKK (53), kes naeruga pooleks tunnistab, et ongi rohkem elanud kinosaalis kui päris-elus.
Näinud nüüd tuhandeid filme — millist oled sai ise vaadanud isuga enim kordi?
Enam ei jää aegagi, et vaadata mõnd filmi veel teist korda. Kui just ei satu head võimalust, kui «pean», olles mõne festivali žüriis. Nooruses küll: võisin lõputult vaadata Fellini eriskummalist filmi «8½», nagu ka Tarkovskit, prantsuse uut lainet…
Väärtfilmid. Aga mida vaatad nüüd lihtsalt turgutuseks halva tuju vastu?
(Naerab.) Selle vastuse peale puuakse mind küll esimese posti otsa, aga — kaifin DVD pealt «Seksi ja linna». Issand, kui geniaalne pidi olema seriaali stsenarist — nii vaimukad dialoogid ja tabavad tegelastüübid! Haagivad täpselt kaasaega, enda lähedaltki leian «Seksi ja linna» naistele hulgi vasteid.
Veel puhtam ajuloputus — klassikalised krimid, nagu Poirot või Monk, ning ka Ameerika kohtufilmid. Lahendan nagu ristsõnu ja unustan hetkeks kõik muu enda ümber.
#end#
240 täispikka filmi 75 riigist 55 keeles. Tänavusest festivaliprogrammist sind ennast enim puudutanud film?
Oi, kui raske… Nüüd, kus see Mahtra juba täiega käib, pole mul enam oma emotsioone meeles. Need filmid on minu jaoks juba kuu aega tagasi käte vahelt läbi käinud asi. Oota, las ma lähen seisan oma suure stendi ette ja meenutan programmist.
«Sidrunipuu» — hullult hästi mängitud Iisraeli film naise saatusest, kes kaitseb oma kodu, mis on jäänud erinevate sõdade ja poliitiliste kempluste vahele. Nagu ka Šveitsi tänavune Oscari-kandidaatfilm «Kodu» sellest, kuidas globaliseerumisprotsessis jääb väike majake ette suurele maanteele. Samuti «Suvetunnid» — prantslaste tänapäevane edasiarendus vanast Tšehhovi «Kirsiaiast». Näe, kas on see teema mulle vanusega kohale jõudnud, aga jah — kodu ja püsiväärtused! Ma ei saa ise ka oma Sõle tänava «barakist number 45» kuhugi paremasse kohta kolitud. Sest seal olen oma lapsed üles kasvatanud. Ja mul on mu maakodu Vihterpalus.
Filmides korduvad/varieeruvad ju üsna samad muinasjutud. Võtab veel mõni sinusugusel karastunud vaatajal pisara silma?
Kui ma filme PÖFFi programmi valin, lappab mu aju nagu arvuti: kas ja millisele sihtgrupile võiks see film sobida. Aga lihtsalt kinos või kodus filme vaadates olen ikka paras nututädi. Eriti oma lastega koos: kui tüdrukud nutavad, siis mina ka.
Tabab sind elus tihti deja vu tunne: oi, see, mis nüüd minuga juhtus-toimus, on täpselt nagu selles või tolles filmis?
Vastupidi. Pigem ikka ja jälle plaksti! tõdemus, et elus ei käi kõik nii lihtsalt ja selgelt. Mõtle, kui palju tunde ma oma elust olen veetnud filme vaadates! Rohkem, kui elanud oma reaalset elu. Olen mõelnud, et võib-olla sellepärast ma pole saanudki päris-elule õieti pihta. Filmides kõik räägivad-arutavad oma suhted selgeks. Elus see paraku nii ei käi. Mina aga olen kippunud oma suhteid lahendama filmidest alateadlikult sisse juurdunud reeglite järgi. Ei, elu on tavalisem.
Kes Hollywoodi tähtedest viimati sind üllatas, et on rohkem kui efektne keha või näolapp — tõesti ka näitleja?
Pole suur glamuuri jälgija. Küll on mu vanad lemmikud, kelle filme ma vahele ei jäta. Bruce Willis, John Travolta, Nicolas Cage. Harvey Keitel on nii vanaks jäänud, viimati oli mul kohe päris kahju teda vaadata.
Mis maa filmid on siin ja praegu sinu jaoks kindel kvaliteedimärk?
2008 oli eriti tugev filmiaasta ja paremiku saime PÖFFile kätte nii Aasiast kui ka Euroopast. Mitte igal aastal pole meil olnud näiteks Prantsuse paremikku. Türgi programm on tugev…
Kõige suurem üllatus oli aga Mika Kaurismäki «Kolm tarka meest». Tuntud kui hea dokumentalist, on ta mängufilmid jäänud ikka kõvasti alla suure venna Aki Kaurismäki omadele. Kui mulle Soomes anti hunnik filme vaadata, siis panin selle viimaseks. Enne laevale tormamist panin selle korraks mängima ja — unustasin end vaatama.
Meiega võrreldes on Soome mängufilm ammu ühest kompleksist üle: nemad ei häbene peeglisse vaadata ega leppida endaga sellistena, nagu nad oma veidrustes on. Meie tegijatel ja ka vaatajatel on selleni veel pikk tee käia.
Nüüdseks kaksteist aastat PÖFFi, reisid maailmas festivalilt festivalile. Milline nägi su töö välja 24 aastat tagasi?
Moskva filmiinstituudist Tallinnfilmi toimetajaks tulles oli mu esimene film «Nipernaadi»…
Hästi rahulik. Tulin aga hommikuti kella üheksaks Harju tänavale Tallinnfilmi ja lahkusin rahumeeli viie paiku, olles arutanud kõikvõimalikke stsenaariume — aga sedagi mitte iga päev. Tänase töötempoga pole see üldse võrreldav.
Palju tühiaega?
Hullult palju. Aga ka heas mõttes. Oli aega ahmida kõike ja kõiki endasse sisse — noor inimene, nagu ma olin. Tallinnfilmi kontorist jalutas iga päev läbi nii palju huvitavaid inimesi, arutati filme ja elu. Lennart Merigi, kes oli just enne Tallinnfilmi toimetaja kohalt läinud.
Oled toimetanud ligi kuutkümmend filmi. Millise juures suurima mõnuga?
Toimetan edasi, aga need pole pooltki enam nii huvitad tööd olnud. Esikolmik on raudselt vana Tallinnfilmi aegadest: «Nipernaadi» ning «Äratus» ja «Inimene, keda polnud». Tohutult põnev eeltöö. Just tollal arhiivid tasapisi ju avanesid, pääsesin ligi küüditatute päevikutele. Ja «Saja aasta pärast mais» — minu ainuke koostöö Mati Undiga.
Millest siis unistasid? Mis tundus toona võimaliku karjääri tipp ja lagi?
Kui poleks tulnud Eesti Vabariiki, siis ega mul polnukski enam kusagile edasi liikuda tolle režiimi ajal. Nagu ma Moskva filmiinstituudist suunamisega Tallinnfilmi maandusin…
Mu esimene elukaaslane Moskvas oli Prantsusmaa alžeerlane. Tema pakkus, et jääme koos Moskvasse või sõidame üldse ära Pariisi. Ta oli valmis minuga ka Tallinna tulema, aga teadsin juba kas või Jüri Sillarti näitel, et välismaalane Eestis tööd ei leia.
Ma ei saanud oma välismaalasest meest suviti Tallinnast suvilasse Vihterpalusse viia, sest see asus piiritsoonis. Mis abielust me veel räägime! Siis suri sündides ka meie tütar ja… Ühesõnaga, lasin end suunata tagasi Eestisse. Viis aastat Tallinnfilmis oligi tohutult huvitav. Siis tundsin aga, et sulg on ees. Kuna mu «minevikus» oli välismaalane, ei lubatud mind tööle Eesti Televisiooni ega välisreisidele. Tundsin, et sinna Tallinnfilmi mind määrati ja sinna ma ka suren. Täpselt sellesama toimetuskolleegiumiga, kes seal juba enne mind istus. Et mul pole neist pääsu isegi kalmistul, sest kinotöötajad olid määratud kõik koos Pärnamäele. See tekitas õudustunde — aga millest enamast ma unistada oskasingi? Mitte millestki. Nii et Eesti vabanemise aasta 1989 tuli minu jaoks õigel ajal. Just siis, kui ma ei teadnud enam, kuis edasi minna.
Sulle julgustavaks eeskujuks olnud karjäärinaine?
Karjäär on mul kuidagi kogemata välja kukkunud, nii pole ka eeskujusid. Aga Anne Ermi juures käin küll — kui mul oma festivalist on täiega siiber, lähen üle koridori Jazzkaare kontorisse ning lasen Annel meenutada, kui kaua tema juba teeb ja vastu peab. Vaatan talle otsa ja saan jõudu.
Kellega maailma staaridest oled suurtel festivalidel sama õhku hinganud, tundnud õlg-õla-kõrval-tunnet?
See on suur illusioon. Muidugi, me kõik hingame Cannes’is ühte Vahemere õhku. Kinosaalis või isegi ühisel õhtusöögil. Aga suured on seal mõistagi ära tarastatud, vastasel korral poleks nad enam elus.
Cannes’i pääsenud Kanal2 reporter tegi eksperimendi: kisendas tara tagant «Leo, Leo!» ning saigi DiCaprioga paar sõna tühijuttu kätte. Kelle pärast oleksid sina nõus pingutama?
(Naerab.) No ju siis Bruce Willise pärast… Viimase Cannes’i ajal sattusin koos Tarantinoga pitsat sööma samasse lokaali ja seltskonda. Aga ei, tean oma kohta. See poleks minust professionaalne, kui jääksin talle, mokk töllakil, otsa vaatama või kukuks koos pilti tegema. Seda võiks lubada endale mõni kohale lahti pääsenud fänn.
Pead ära tajuma, kus sa midagi võid ja kus ei ole paslik. Sellepärast ju suured ümbritsevadki end avalikult liikudes omade ringiga, et oleks mingigi kaitstus.
Kuidas on su elustandardid PÖFFi-leedina kaheteistkümne aastaga Eestis muutunud?
(Naerab.) Ma ju räägin, et elan edasi Sõle tänaval barakis number 45, kolmetoalises korteris.
Hämmastav paigatruudus…
Jah, ennekõike ma olen väga paigatruu. Sellepärast ei saanud ma omal ajal ka Pariisi mindud.
Aga parema korteri või maja ostmiseks peaksin kordades rohkem teenima. Praegu peaks ma selleks jubedasti higistama ja stressama oma laste arvelt. Ütlema neile, et ei saa seda-seda-seda… Nad ei saa ka praegu kõike, aga… Eelistan mõnusat elu — minna nendega täna koos reisima või midagi muud põnevat teha. Milleks korjata raha korteri või maja jaoks, kust nad nagunii varsti välja oma elu peale lahkuvad?
Su tütred olid õige pisikesed, kui sa PÖFFiga alustasid. Ilmutavad nad täna huvi käia ema ametirada?
Martiina on nüüd 22 ja teeb bakalaureust Balti Filmi- ja Meediakooli filmiprodutsendi erialal. Triin on 18 ja lõpetab gümnaasiumit Rocca al Mare Kooli humanitaarklassis. Aga tundub, et nad mõlemad alles otsivad veel…
Kui Tiina Lokk-Trambergist sai tagasi lihtsalt Lokk, ütlesid, et sa ei oska kolme asja: autot juhtida, pudeleid avada ega muru niita.
Muru niita ja autot juhtida juba oskan. Eelmisel aastal tegin load ära, elu sundis — meile anti sponsorautod. Pudelite avamisega on seis sama.
Oled naernud, et omal ajal Moskvasse õppima põgenesid sa Eestist peigmeeste eest, et mitte mehele minna. Aga Moskva — tunned tänaseni nostalgiat?
Tundsin, selle suveni. Nüüd aga pidin Moskva filmifestivalil kaks nädalat täiesti üksi hakkama saama. Seni olid ikka majanduslikult heal järjel sõbrad lennujaamas autoga vastas, suvilasse ja… Nüüd üksi seal igal sammul enda eest võidelda — ei ole mul enam kõige vähematki nostalgiat. Seda vana head 1970ndate Moskvat, mida mina armastasin, pole enam suurt alles. See on uusehituste alla ära lõhutud. Juba siis oli Moskva rahvarohke, aga see nügimine nüüd on seal üle mõistuse. Pluss kummaline sümbioos nõuka-aja ja kauboikapitalismi kõige agressiivsematest joontest. Igal sammul jaburalt kallis. Et seal ühest punktist teise tungelda, võtab läbi nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Ei taha enam. Vana head vene hinge leiab pigem Peterburist.
Moskva filmitudengina olid ka kõva Nõukogude Liidu avarustes matkaja. Romantilisim paik, kuhu südame jätsid?
Odessa! Täpselt need inimesed ja õhus see mõnus atmosfäär — juutide paradiis, nagu Isaac Babeli raamatutes kirjas. Ma muidugi ei tea, palju sellestki tänaseks veel alles on, aga jube kihvt oli. Ja muidugi nii Kaukaasia kui ka Kesk-Aasia mäed, kus me Moskva filmitudengitena pundis matkasime.
See, mis praegu filmifestivalidel reisides näen, pole võrreldav. Ühest kinosaalist teise... Hea, kui õnnestub vahelt «varastada» päev, et niisama lonkida ja vaadata, mismoodi ilm ühes või teises linnas välja näeb.
Esimesel aastal kogus PÖFF 5000 vaatajat, mullu juba 54 000. Milline võiks olla sinu elu ja PÖFF järgmise 12 aasta pärast?
Ei tea öelda. Kaksteist on ikka tohutult palju. Nüüdki on väliskülalised tulnud küsinud: «PÖFF, we know! Aga kaua teie sellega olete tegelnud?» Kui ütlen, et olen selle festivali loonud, jäädakse suurisilmi otsa vaatama Suht haruldane, kui inimene on midagi suurt käima lükanud ja veel kaheteistkümnendat aastat ise seda edasi rammib.
Kui aga festival kõrvale jätta…?
Selle aja peale võiksid lapselapsed olla. Hullult juba ootan, aga praegu on tütred mul veel ikka liiga noored.
Viimastel valimistel jäi sul reformierakondlasena Riigikogust puudu vaid 14 häält puudu. Proovid uuesti?
Ilmselt mitte. Kosilasi erinevatest parteidest käis siis hirmsasti peale, et otsustasin esimese sammu teha ja ära proovida, kuidas oleks tõesti karjääri teha. Ikka parem, kui jalg üle põlve, mõttes mõlgutada. Sain aru, mis on mis. Ja et mu oma eriala film on mulle ikka nii palju huvitavam ja pakub enam erinevaid võimalusi: toodan, teen festivali, toimetan filme ja raamatuid, kirjutan ja õpetan…
Poliitilisi kosilasi jätkub. Aga uuesti mehele minna?
Ma ei tea, pole midagi selle vastu, aga karjuvat puudust ka ei tunne. Kui ma pealtneljakümneselt lahutasin, üksi jäin, olid mu lapsed nii õrnas teismelise-eas, et sinna kõrvale poleks mitte kedagi ega midagi mahtunud. Proovisin korra, see tekitas selliseid kataklüsme, et loobusin kärmesti. Vaja oli säilitada laste normaalne närvisüsteem.
Aga praeguseks olen ilmelt nii suur ego vist. Ja nii on mugavam. Ei viitsi enam vist. (Naerab.) No ja ei vii ükski mees mõistust ära. Kui veel viib, siis abiellun. Kui ei, siis mitte.
Kui festivali-mahtra selleks korraks läbi saab…?
Võtan lapsed ja nende poisssõbrad — lähen nende kõigiga jõuludeks ja aastavahetuseks ära Taisse. Pole seal enne käinud, aga mul sealgi ees häid tuttavaid.
Unistuste täitumine
«Oma festivali tegemine on igale filmikriitikule eluunistuseks. Mis võib veel paremat olla, kui saad enda maitse järgi kogutud filme teistele näidata!»
Tibikultuur ajab marru
«Mujal maailmas tunnen end rohkem naisena. Siin kuidagi hõõrutakse nina alla, et olen 53aastane. Kui mitte otse mulle, siis minuvanustele küll. Mujal aga on vanus positiivne, näitab elukogemust ja teadmistepagasit. Siinne tibikultuur ajas mu viimati nii marru, et värvisin oma pea protesti märgiks täiesti mustaks. Siin kantakse üle 40aastane naine sisuliselt maha. Sulle jääb kaks võimalust — kas näljutada end number 38 riietesse või tädistuda. Mujal võid osta moekaid riideid ka number 44 ja ka 46.»
