Modellindusse viis teda – nagu ilmselt enamikku modelle – pime juhus, kirjutab Buduaar.

“Alustasin, kui olin umbes neliteist, aga ma pole ennast kunagi modelliks pidanud. Rohkem nagu hobikorras... Pean ennast tavaliseks tüdrukuks. Modellitöö eest pole mulle kunagi midagi nii rabavat makstud, et ma ainult sellest ära elaksin. Simpeli reklaam oli kindlasti üks minu lemmikutest ja suurim, mida teinud olen,“ kirjeldab Piret suhteid kunagise modellitööga.

Modellitöö tekitab temas siiani vastakaid tundeid. “See on kahe otsaga asi. Sa oled nagu teiste juhitav marionettnukk. Kedagi ei huvita, et ka sul võis raske päev olla, või et sul pea valutab, või et sul on külm. Sa pead naeratama ja proovima selga riideid, mida sa kunagi selge mõistusega ei prooviks. Ja siis sul tupeeritakse juuksed ning kinnitatakse kirjaklambritega ja lakiga kinni nii, et sul kulub pärast kolm tundi, et seda kõike lahti saada. Sa oled teiste tõmmata ja lükata."

"Teisest küljest jälle, kui palga kätte saad, siis mõtled, et maailmas on hullemaidki ameteid. Nii et viriseda ei tohi ja valik on ju sinu!“