«Eesti massil on krooniline sitanälg,» arvab PIRET SIMSON. Näitleja ja telesaate «A4» üks juhte tunnistab, ise menusaadet tehes, et see nähe tekitab temas vahel tõsist raevu.
Laiemale avalikkusele on Piret Simson (27) tuntud tänu telesaatele «A4», mis on ekraanil juba teist hooaega — sama satääni peaga tüdruk, kelle kõrval alustas oma telekarjääri Alex Lepajõe. Kurikuulsa paadipõgeniku lahkumise järel on Piret jäänud, Lepajõe asemel toetab teda aga nüüd Owe Petersell, senine Tartu raadio «Elmar» eetrihääl.
Pireti sõnul on tema elu, nagu ta isegi, olnud heitlik. Teletööga kaasnenud kuulsus on viinud ta pisut konflikti oma sisemise minaga, sest Piret peab end eelkõige näitlejaks Viljandi teatris «Ugala». Ometi kihutab ta juba teist aastat järjest nagu orav rattas saadet tehes läbi tuhandeid kilomeetreid Eesti erinevatesse paikadesse. Seda lisaks näitlejatööle Viljandis ning elule Tartu kodus, mida ta jagab lavakunstikooli kursusevenna ja praeguse «Vanemuise» teatri näitleja Tambet Tuisuga (26).
Miks sa seda kõike ja korraga teed?
Minu elu on tegelikult kogu aeg üsna intensiivne olnud, kui vaid välja arvata väikesed perioodid, mis on kestnud maksimaalselt kaks kuud. Ma ei saa sellest isegi aru, miks ma rahmeldan — tegelikult olen ma kogu aeg igatsenud rahulikku elu. Aga ma ise kuidagi tekitan selle, et ma kogu aeg midagi teen.
Juba teisest klassist saati ei õnnestunud vanematel mind kunagi panna ühessegi ringi, sest ma olin juba ise umbes nelja läinud. Nad püüdsid mind vaid ohjata, et ma endale liiga palju asju kaela ei võtaks.
Mis ringides sa siis käe valgeks said?
Esimesest klassist peale ei saagi arvestada, siis oli igasuguseid sutsakaid. Aga keskastmest peale käisin nii muusikakoolis kui ka jooksutrennis, tegin kergejõustikku. Mingi hetk tuli valik teha ja siis ma arvasin, et minust saab parem jooksja kui klaverimängija. Praegu ei oska ma kumbagi. Aga jooksin ma palju, olin noortekoondises, tulin paar korda isegi Eesti meistriks. Võitsin krossi- ja 1500 meetri jooksu — või oli see 1000 meetri jooks sisevõistlustel? Muul ajal olin aga vabariigis ikka esimese kolme hulgas. Olen käinud Eestit esindamas Eesti-Soome maavõistlustel ja Balti matšil.
Kahetsed sa, et sinu näol võib olla kaduma läinud tippsportlane?
#p3V#Arvan, et minust oleks saanud keskpärane sportlane. Pealegi kasvasid noortekoondis ja kõikvõimalikud spordilaagrid mul ühel hetkel üle pea. Tahtsin lihtsalt diskole minna. Samuti hakkasin mõtlema, et peaksin ju ülikooli minema, õppimine oli aga spordi kõrval kuidagi teisejärguliseks jäänud.
Sa valisid erialaks ajakirjanduse, kuid loobusid. Miks?
Lappasime kümnendas klassis klassijuhatajaga Tartu ülikooli teatmikku ja leidsime koos, et see sobiks mulle kõige rohkem. Siis oli mul kaks või kolm selget aastat, sest teadsin, et minust saab ajakirjanik. See tundus väga lahe olevat. Tegin siis ka Tartu tudengiraadios mingeid rumalaid ja ülimalt naiivseid saateid. Aga mida sa tahad, kui inimene on alles 17–18?
Miks sa tookord ikkagi loobusid?
Õppisin Tartu ülikoolis kolm aastat ajakirjandust, kuid jätsin pooleli ja lõpetasin hoopis lavaka. Kuigi ma teen praegu ajakirjanikutööd teles, oli neid asju mitu, mis mulle toona ühtäkki vastu hakkasid. Mul tekkis tunne, et teatud olukordades ei saa ma inimestelt üldse midagi küsida, mul tekib isu hoopis ära minna ja mõelda omi mõtteid. Tahtsin neile jätta võimaluse, et kui ta ei taha, ärgu rääkigu. Ma ei võtnud korraliku ajakirjaniku positsiooni omaks.
Kui ma kahekümneselt «Aktuaalsesse kaamerasse» praktikale läksin, siis paljud asjad käisid mul seal ikka üle mõistuse. Mul olid stressiunenäod. Nägin unes, kuidas kõikvõimalikud minu väljaarvutatud protsendid osutusid ekraanile jõudes valeks… Hommikul läksin hirmuhigis vaatama, kas olid ikka õiged — muidugi olid! Aga mul tekkisid juba traumaatilised sümptomid.
Siis töötasin aasta aega ühes suhtekorraldusfirmas, aga see ei meeldinud mulle üldse. Mulle ei meeldinud rääkida juttu, mis oli kellegi poolt kinni makstud. Ma arvan, et kui inimene ikka väga kaua töötab sel alal, siis peab temas endas ka juba midagi väärastuma.
Tundsid, et sa iseenda vastu enam ei saa?
Jah, mul tekkis konflikt. Kui on ikkagi olukord, kus sa ise ei usu seda, mida pead rääkima, siis on see oht, et sa lõpuks ikkagi jääd seda uskuma — kui palju räägid. Mis on aga väga loll! Teine variant on see, et sa ei jää uskuma, kuid see väsitab su lõpuks nii ära, et sa hakkad juba suvalist saasta suust välja ajama.
Näitlejana olen ma ennast ausamana tundnud — kuigi ka see on vahel pisut skisofreeniline amet.
Vaimne tervis on kippunud alt vedama?
Laval küll mitte. Vaimne tervis läheb ehk ainult ülekoormusega pisut laperdama. Samas, väga hea vaimse tervisega head rolli ei tee — vähemalt enda puhul ma tunnen küll nii. Kõneõppejõud Tõnu Tepandi ütleb ka, et see mängimine ei ole ju normaalne olek.
Tunned sa praegu, et jõuad kõike, ning oled seejuures ka rahul?
Alati on midagi puudu. Hingerahu saavutamine on üldse kõige raskem asi maailmas. Loomulikult ma tahaks kõiki asju paremini teha ja olla ka ise palju parem inimene. Aga praegu olen õnnelik ka selle üle, et ma üldse olemas olen.
Kui nooremas ja depressiivsemas vanuses oli mul selles kahtlusi, siis praeguseks olen jõudnud tõdemuseni, et see on väga lahe — lihtsalt elada! Ma püüan leida asju, mille üle peaks rõõmustama, ja ma ka leian neid. Ma võin mingi lihtsa asja üle, mis on ilus, mitu tundi õnnelik olla. Järgmise hetkeni, kui saabuvad jonnihood ja ma lähen tujust ära.
Oskad sa seda viimast kuidagi seletada?
Ma ilmselt väsin ära. Vahel mind kohutavalt ärritab ja paneb imestama see, mis ümberringi toimub. Ma olen püüdnud neid asju tükk aega sõnastada. See on kummastama panev, mida inimesed tarbivad! Eesti massil on krooniline sitanälg — kõik tahavad vaadata ja kogeda asju, mis on rõvedad ja inetud. Näiteks on ansambel Meie Mees hinnatuim kollektiiv ja Arnold Oksmaa teeb kuskil kassarekordeid. Kas tõesti pole enam midagi lahedamat kuulata ja vaadata? Vaimu väljavoolamine on selle asja nimi.
Kas sa lased sel kõigel endast lihtsalt läbi voolata?
Kui ma konkreetselt satun millegi sellise peale, seda vahetult kogen, võin õudselt närvi minna küll. Nii väliselt kui ka sisemiselt. Samas võin ma ju möirata, aga see ei muuda midagi. Ainus, mida muuta saan, on minu positsioon selle kõige suhtes. Kui ma kõik mured enda omaks võtan, siis põlen lihtsalt ise ruttu läbi.
Kuid «A4» on ju ka massimenusaade — ja sina teed seda!
Jah, sündmus saates võib ju ise olla keskmise kaaluga, aga me püüame seda näidata ikkagi meeldivast ja üldinimlikust vaatevinklist.
Kuidas sa ennast tavaliselt välja elad?
Kui ma olen ikka väga närvis, siis ei suuda ma üldse midagi öelda. Kui olen parajalt närvis, siis üürgan kõva häälega. Olen võimeline üsna koleeriliseks muutuma.
Millega sa siis tavaliselt hakkama oled saanud?
Viimastel aastatel suuri atakke polegi olnud, et ma midagi «vägevat» oleks korraldanud. Kunagi olen nõusid lõhkunud küll. Lihtsalt võtnud ja vastu maad kildudeks virutanud. Aga esiteks on selline maandamisviis lapsik, teiseks, pärast on nõudest kahju…
Ma olen õppinud nüüd oma tundeid reguleerima, ma vihastan, aga saan sellest emotsioonist rutem üle. Mul on omad väiksed nipid, kuidas ma seda teen, aga ma ei avalikusta neid, sest need on väga isiklikud.
Mis sa ise arvad, oled sa see-juures pigem optimist või pessimist?
#p4P#Ma olen hästi heitlik. Selles osas, mis ümberringi toimub, olen ma täielik pessimist, aga inimeste suhtes, kellest hoolin, kindlasti optimist.
Elamise rõõm tervikuna on mulle kuidagi selgemaks saanud. Ma olen leidnud, et lihtsad asjad on kõige tähtsamad. Samas, hoolida oma lähedastest on lihtne sõnades, tegudes aga väga raske. Kui ma mõtlen oma vanemate, venna, elukaaslase ja sõprade peale, siis ma arvan, et nemad ongi kõige tähtsamad.
Ma võin loobuda kogu oma karjäärimajandusest. Arvan, et mu töö ei ole mulle kunagi nii tähtis kui minu isiklik elu. Kuigi, mul on vahest selline tunne, et inimene on just see, kes ta on, tänu tööle. Ma kardan seda vahetevahel.
Kuidas seda mõista?
Mind identifitseeritakse nagu iga inimest, minu tegemiste ja inimeste järgi, kellega ma suhtlen. Aga kui need kõik maha arvata, kas minu olemasolu satuks siis üldse kahtluse alla?
Mis sind tõeliselt liikuma sunnib?
Minu isiklik elu ja kas mul on selles plaanis kõik korras. Aga tegemist on jällegi ringiga. Kui ma midagi ei teeks ega tunneks oma tegemistest rõõmu, siis ma oleks ikka väga närviline ja nõme inimene. Arvan, et minu isiklik elu saaks seeläbi ka väga palju kannatada. Kui ma lihtsalt vedeleks kuskil diivanil, siis ma ju ei oleks väga kütkestav kaaslane. Kui ma inimesena ei arene ega muutu, siis ma ei saa aru, miks keegi peaks tahtma minuga üldse koos olla. Poleks kuigi rikastav istuda aastaid inimesega, kes on kogu aeg samasugune ja midagi mõistlikku sa tema suust ei kuule.
Millega võidaks võõras sinu südame ja paeluks pikemaks tähelepanu?
Mulle meeldivad puhtad ja ausad inimesed. See ei pruugi tähendada kuiva ega igavat tüüpi — et neil oleks näiteks huumorimeelest vajaka. Viimast oleks raske taluda. Mulle meeldivad koloriitsed inimesed, kellel on midagi pakkuda. Nad paeluvad alati, on nad siis teravmeelsed või mis iganes. Selles inimeses peab midagi lihtsalt rohkem olema.
Mis viimasel ajal tõeliselt sinu tuju tõstis?
Selliseid asju juhtub tihti. Ükspäev mõtlesin ma näiteks selle peale, kuidas üks minu sõbranna on võimeline lihtsalt niisama ja heameelest siiralt naerma puhkema. See on nii tugev ja nakatav, et kui ma selle peale mõtlesin, tekkis mul igatsus teda kohe näha.
Mida sa tavaliselt oma harvaesineva vaba päevaga peale hakkad?
Mul on ka selleks tavaliselt plaanid, et korralikult välja puhata. Eile käisime elukaaslasega (Tambet Tuisk — toim) metsas, Vooremäel. Sealt avaneb ilus vaade Nõiamäele. Nautisime seda, aga äkki hakkas nii hirmsasti sadama ja me pidime ära tulema.
Kui nii ei käiks, siis vist jookseks juhe küll kokku. Ka selliseid käike peab ette arvestama, et sa selle teo ikka ära teeksid. Kui sa ootad hetkeni, mil vaba aega tekib, võid olla nii uimane, et sul ei tule ühtegi head mõtet pähe.
Oleksid sa praegu valmis jätma kõik, et luua pere ja valmistuda emarolliks?
See on nüüd muidugi konksuga küsimus. Jääks mulje, et ma hakkaks nüüd kohe sünnitama. Aga vaimses plaanis küll, jah. Samas ei tule see ju ainult ühepoolselt, see on ikkagi kahepoolne projekt, inimesed peavad jõudma koos selleni. Leiame, et tuleb veel tööd teha. Paraku.
