Ooperilaulja PIRJO LEVANDI kooselu metsasarvemängija JÜRI PEETSONiga on lõppenud. Septembris pühib Levandi Eestimaa tolmu jalgelt. Ees ootab uus elu Itaalias.
#p2v# Siiski tulevad nad intervjuule koos. Pealtnäha pole justkui midagi juhtunud. Nagu Pirjo ja Jüri ikka — rõõmsad ja positiivsed. Aga rõõmust on kadunud ülevoolavus ja positiivsusele on lisandunud nukker alatoon.
Selle aasta 1. mail sai nende suhe kuus aastat vanaks. Täpselt sel ajal viibis Pirjo (32) üksi tööasjus Itaalias. Distantsilt oli elu peale Eestis hea mõelda. Nii sündiski otsus lahku minna. «See suhe vindus juba aasta algusest peale,» tunnistab Pirjo avameelselt. «Viimased kuud ühises korteris on olnud tõepoolest väga kurnavad,» leiab ka Jüri (28).
Kolm aastat tagasi Tallinna südalinna ostetud korter, kuhu paar innukalt pesa punus, on nüüd müügis. Emotsioonide ja mälestuste tõttu ei taha kumbki sinna elama jääda. Jüri viskab nalja, et korteri juures jääb ta kõige rohkem taga igatsema avarat WCd, kus sai potil olles jalad mõnusasti välja sirutada. Pirjo hakkab selle peale naerma: «Näed, me suudame veel teineteist naerma ajada!»
Palju pisaraid
Kuus aastat tagasi kirglikult alanud suhtele sai saatuslikuks mitu tahku. Näiteks ei võtnud paar kunagi vaevaks probleeme omavahel selgeks rääkida.
«Jüri on äkkvihaga inimene. Kui vihastab, siis sarvilisi lendab nii, et tuba kubiseb. Viie minuti pärast on ta kõik unustanud,» jutustab Pirjo. Ta arvab, et kooselu Jüriga oli mingis mõttes lapsepõlve pikendus, kuna Jüri on tõeline looduslaps. Samas sai Pirjo kooselu ajal ka pisaraid valada, praegugi on need sagedad tulema. Mõlemad aga leiavad, et kõige kurvem on ilmselt veel ees.
#p3# Jüri nendib, et seda momenti ei kujuta ta veel päris hästi ette, kui ühise korteri uks selja taga kinni kolksatab ja kõike tuleb uuesti alustada.
Nende suhte juures häiris Pirjot kõige enam Jüri uskumatu võime kohustusi kuude kaupa edasi lükata. Näiteks eelmisel aastal lõhuti suure hurraaga suvila aeda. Jüri lubas kohe-kohe uue meisterdada. Paraku on töö siiani tegemata.
«Ja see on ainult üks näide paljudest! Lõpuks oli mul erinevate asjade puhul kombeks Jürilt küsida: «Kas sa tegeled sellega kolme aasta pärast?» Ma ei suutnud teda enam tirida ja sikutada, et palun tee see ja teine asi ära! Kõik asjad saavad küll tehtud, aga…»
Jüri kommentaar on lihtne: «Mul on kahju, et ma selline lontrus olen. Aga vaevalt ma enam ka muutun!»
Valus vallandamine
Estonia teater oli koht, mis Jüri ja Pirjo omal ajal liitis. Nad olid päevad läbi koos. «Tööl inimesed naersid, et küll teil on alles palju rääkida! Isegi enne seda, kui Jüri lavaauku kadus, olime koridoris ninapidi koos!» Hommikuti sõideti koos tööle, enne etendusi aeti juttu, koos mindi koju.
Pirjo vallandamise eel oli situatsioon kohutav: «Kolleegid, kellega ma suhtlesin, hakkasid eemale hoidma. Kui mööda kõnniti, siis naeratati eriti viisakalt. See oli õudus kuubis,» pahvatab Pirjo.
Ta arvab teadvat, miks Estonia uksed tema ees kinni prantsatasid. «Nii mehel ja naisel kui ka alluval ja ülemusel pole mõtet vastastikku teineteist vägisi painutada ega raamidesse suruda. Mina ei mahtunud Estonias raamidesse ja see ei mahtunud minu ülemustele hinge.»
Raskel hetkel oli Jüri Pirjole suureks toeks. «Tegelikult julgustas Jüri mind juba ammu välismaale minema, aga mina jäin kohusetundest Estoniasse. Kohusetundest!» Pirjo muigab sarkastiliselt.
Lapsed jäid tulemata
Suhtele pani punkti ka see, et Jüri ja Pirjo kodust puudusid laste kilked. Pirjo jääb siinkohal mõttesse.
«Ütleme nii, et meil ei tulnud see asi välja. Proovisime küll.» Jüri arutleb, et kui õigel ajal oleks väike laps süles olnud, oleks see neid kindlasti lähendanud.
«Aga seda ei saa me tegelikult kunagi teada. Praegu on kaks kurba inimest, võib-olla oleks lapse puhul olnud hetkel kolm kurba inimest,» arvab Jüri. Ja lisab: «Igatahes on õige nüüd lahku minna, mitte vinduda veel näiteks viis aastat ja avastada siis, et kuule, me ikka ei sobi! Aeg lendab — praegu on meil mõlemal võimalus uus perekond luua!»
Võtab kruusi kaasa
Pirjo ja Jüri on veendunud, et lahkuda tuleb sõpradena. Kättemaksuhimulisi paare, kes teineteisel konte murda ja käsi väänata lubavad, on nähtud küll. Aga selline asi ei mahuks kummalegi pähe. «Nugade-kahvlite jagamiseks meil ei lähe,» lubab Jüri. Ühisest kodust võtab mees kaasa vaid ühe rohelise kruusi. «Tahaksin võtta ka ühe Pirjo lemmikkruusi, aga ta ei suvatse seda mulle anda,» muigab mees.
Tegelikult on suhe nii Pirjole kui ka Jürile palju andnud. Jüri tormakas loomus on jätnud Pirjosse jälje. «Olen palju emotsionaalsem kui enne Jüriga kohtumist. Jüri on jälle tänu minule tasakaalukamaks muutunud.»
Valmis uuteks mängudeks
Pirjo Levandi lehvitab käes tööraamatut, mille ta on mõni tund tagasi Mart Sanderi revüüteatrist Bel Etage välja võtnud. Ta teab kindlasti, et jääb igatsema head sõpra Sanderit, kellega on laval sadu kordi koos oldud.
2. septembril sõidab Pirjo Itaaliasse. Esialgu jääb ta sinna kuuks ajaks, et end korralikult sisse seada, uusi kontakte otsida ja vanu taastada. Pirjo on Itaalias käinud kümneid kordi nii tööl kui ka õppimas. Seega peaks läbilöögiks vajalikke tutvusi jätkuma. «Kohapeal saab paremaid pakkumisi,» teab Pirjo.
Jüri usub, et Pirjo tuleb Itaalias toime. «Teades tema kangust…» annab mees mõista, et Pirjo on visa edasirühkija.
Jüri jääb endiselt Pirjo mänedzheriks Eestis. Sest kui on huvitavaid pakkumisi, tuleb Pirjo kodumaale esinema.
Pirjo ja Jüri ütlevad, et uusi suhteid neil silmapiiril pole. «Jüril ikka neid silmarõõme on! Ilmselt on nii mõnigi naine õnnelik, et meie suhe läbi sai,» oletab Pirjo. Tõsineb siis ja lausub vaikselt: «Ema kardab, et ma jään üksi.» Tegelikult ei usugi Pirjo enam, et ta härra Õige Eestist leiab.
«Omamoodi on lahkuminek ka huvitav väljakutse. Kõik algab otsast peale: silmamängud, flirt. Samas läheb kaua aega, enne kui julged järgmise mehe kuuldes kõva häälega röhitseda,» naerab Pirjo. Hetkel annab talle jõudu lootus ilusale tulevikule. Filmis «Kuu Como järve ääres» ütleb Uma Thurman: «Kui üks uks sulgub, siis teine…» Pirjo elus on sel aastal sulgunud palju uksi. Jääb loota, et veel rohkem uksi — ja veel paremaid — on avanemas.
