Hamlet, kes teeb oma kätega valmis purjelaeva. Karmi koorikuga õrn mees. Eurovisiooni õhtu-juht. MARKO MATVERE.
#p2v# «See poiss ei tea vist veel isegi, et tal on geeniusemärk pea kohal,» kiidab Matveret (33) üks eesti tippdirigent. «Eks ta tiri sinna Eurovisiooni kah oma karmoshka kaasa,» kirtsutab Matvere musta hobusena Eurovisiooni õhtujuhiks kappamise peale nina tüdruk trammist. «Mida nad Matverest teavad!?» pahandab teatrikooli õpetajanna. «Need, kes teda telekast näinud ja ainult Maahärraks peavad, pole näinud, kui erinevaid rolle ta teatris teeb. Lavastaja Nüganen on öelnud, et «Hamletit» tehes üllatas Matvere teda taas niisuguste sügavustega, mida pole paljudel Eestis tarkadeks peetud meestel.
«Oh, Matvere on küllalt kaval, et endast oodatud muljet jätta,» poetab üks ta noor konkurent. Matvere ise tunnistab, et teda ennastki ehmatas, kui ühekülgne pilt on temast jäänud tädidel raadio jututubades ja noortel internetiportaalides. Matvere sai omal nahal aru, et peaks oma imago eest paremini hoolt kandma, intervjuusid andma. Kui juba, siis
juba.
Mees au- ja õiglustundega, üks mehine tüüp nii laval kui ka elus — kiidavad kõik, kes Matverega kokku puutunud. Ja kui tõesti ka elus Maahärra, siis eksklusiivsete hobidega.
Veealune maailm
Igal suvel käib ta treti Jaan Tätte juures Vilsandil. Harrastab veealust kalapüüki, loodab leida vanu laevavrakke. Kolleegid kinnitavad, et Matvere on kass, kes kõnnib omapead. Alati rõõmsas «kuule, vana!» tujus, aga oma hinge kallale ta ei lase.
«Ega meie Linnateatri rahvaski Markot hästi tunne,» räägib Tätte, Matvere lähimaid sõpru. «Teatris meeldib talle ootamatute ütlemistega esineda, natuke shokeerida. Aga nähes, kuidas ta oma perega suhtleb, saab selgeks, et kooriku all on väga hell ja õrn mees.» #p4#
Jaan on Markot näinud erinevates piirolukordades. Mida kriitilisemad need on, seda rohkem üllatab, kui tähelepanelik ja abivalmis ta on: «Paar korda oleme kambaga merel olles tormi kätte jäänud. Siis lööb Markos välja tõeline mees ja juht. Peale oma bändi (Väikeste Lõõtspillide Ühing — toim) pole ta ju kusagil ametlik liider olnud, aga rasketes olukordades pöörduvad teiste pilgud Marko poole.» Ka teatris.
Kui Marko Linnateatrisse tööle tuli, ei kuuldud seal temalt mitu nädalat vaat et ühtegi sõna. Kuni ta kõigile ootamatult garderoobis ühe vanema vintis meeskolleegi pikema jututa pikalt saatis. Kümnend hiljem, kui ühe noorlavastaja valitud näidend Linnateatri trupil üle viskas, leiti et Marko oleks õige näitlejate ühist arvamust poisile välja ütlema.
«Kurat, miks mina!?» vandus Marko. Ta oli olukorra keskpunkti sattumisest ärritunud, aga tõusis proovis püsti ja ütles välja, mida arvatakse.
Kõva ehitaja
Kunagi teenis Marko teatris puutöömehena näitlejapalgale lisa. Kuni teised töömehed riideid vahetasid, suitsu tegid, jooniseid arutasid, oli Markol lennult juba midagi valmis treitud.
Abielludes Õismäele hangitud korteri müüs Marko maha, et hakata Mähele ostetud suvilakökatsist maja ehitama. Vilsandi majakavaht andis poistele vana veneaegse päästepaadi. Talv otsa joonistas Matvere jahikonstruktsioone. Suvel ehitati see kolme–nelja päevaga valmis.
«See on ime, kui kiiresti ja täpselt ta töötab,» kiidab Jaan Tätte. Mähel üüris Matvere garaazhi ja ehitab seal veel üht purjekat. Üksi, oma kätega, emapuust mastitipuni välja.
Kiire vend
Mõistust on tal paljude alade peale, tunnustavad paljud. Marko haarab kõike lennult. Teatris ta mõttetut nühkimist, proovi venitamist asjatu lobaga ei salli. Olgu lavastaja kui kuulus tahes, Matvere näitab talle kella. Klassikaks on saanud Marko ütlemine: «Teater pole mingi vorstivabrik! Ma olen kunstnik.» Sellest tulenevalt sai Marko teatris endale hüüdnime Kunstnik. «Marko ütles seda poolnaljaga, aga kunstnik on ta tõepoolest, olgu teatris või merel,» naerab Tätte.
Ka teedel kaifib Matvere kiirust. Kevadest sügiseni müristab ta tööl käia Jaapani mootorrattal, talvel maasturiga. Põlgab neid, kes tema arvates jaburatest kiiruspiirangutest kinni peavad. «Tahad näidata, et oled hirmus seaduskuulekas, jah?» toriseb Matvere ja vajutab pedaali. «On olemas kirjutamata seadused!»
Konservatiiv seksiedetabelites
Vastuolulisus käib Matvere juurde. Uuema aja kõikvõimalikes seksikate edetabelites on lõõtsmoonik Matvere alati üleval. Mis sest, et ta ise on kinnitanud muljet ülikonservatiivsest pereisast.
Kui tähtis on sulle seks, küsis üks ajakiri kord temalt otse. «Ma olen, noh, perekonnainimene. Muud ei oska midagi selle peale öelda. Mina niimoodi, ütleme ilma armastuseta, ilma inimest tundmata või midagi taolist, ei oska. Mingi juhuslik seksuaalvahekord mind ei huvitaks.» Võimaluste puuduse üle õhtust õhtusse pilli mängiv mees kurta ei saa.
Oma perest Marko suurt ei räägi. Ja ninnu-nännutamist Matvere ei seedi. Isegi mitte tütre Matildega, kes on täpselt isa nägu. Kord oli tüdruk isaga teatripeol kaasas. Marko seletas talle olukorra konkreetselt ära: «Isa võtab natuke napsi, siis käib saunas, ja siis läheme koju!»
Teatrikooli 14. lennule jäi külge kõva elupõletajate kuulsus. Mitmed mölluvennad kukkusid koolist välja, Marko ainult ühiselamust. «Matverel on tugevat kohusetunnet. Tema oskab ka viina võtta,» põhjendab Matvere läbilööki kursuseõde Kärt Tomingas.
Arukas elupõletaja
Maria Avdjushko oletab, et kunagi Pärnus metsikut punkarielu elanud Matverel oli teatrikooli tulles juba mingi sisemine mehelik tasakaal all. «Naljalt teda rivist välja ei löönud.» Oma tõmblukkudest kokku õmmeldud punkaritagi kinkis Matvere Avdjushkole.
Veel täpsemalt ütleb Tätte: «Kui Marko viina võtab, siis rõõmust. Et saaks nalja ja tekiks teistmoodi olukordi. Punkari-mineviku kõrval oli Marko ka kõvasti sporti teinud. See annab kindluse teha ainult seda, mida ta tahab. Ei midagi selleks, et enda eest põgeneda.»
Eks meeletusi tule ikka ette. Mullu varasuvel ühe Marko pillimehest sõbra sünnipäeval läks «kasesõiduks». Krundil kaski polnud, olid ainult haavad. Murdus haavapuu ja Marko jalaluu. Tal vedas. Kolleegid Linnateatrist nühkisid teist suve mängida lastetükki «Prints ja kerjus». Marko sai suve vabaks. Pealegi, Lõõtspillidega mängimist kips ei seganud.
Üks Tallinna õpetaja ehmatas ära, kui ta VLÜ kooli esinema kutsus. Erinevalt teistest bändidest põrutas Matvere pikema keerutamiseta: «Meie taks on niisugune. Kas teil ikka on nii palju raha?»
Marko kooliaegse pungivaimustuse vahetasid sujuvalt välja meremeestelaulud, valsid, polkad, reilendrid. VLÜga on Matvere mässanud juba üle tosina aasta.
Laristaja Matvere pole, pigem hoiab ta raha selle tarvis, mis tema arvates midagi väärt on. Nagu näiteks kodu ja hobid. #p3p#
Avdjushkole on meelde jäänud, et Marko oli nende kursusel ainus, kelle taskud kunagi päris tühjad polnud. Mitte sellepärast, et ta oli Pärnu kuulsa suusavabriku direktori poeg (vabrikandivõsu, nagu ta ise enda üle nalja viskas). Merle Karusoo valis Matvere oma legendaarsesse Pirgu näitetruppi ja Marko teenis juba tudengina näitlejapalka.
«Eesti mehe tüüp,» ütlevad kolleegid. «Kas just Rehepapp, aga alla oma hinna ta midagi ei tee.»
Oli karta, et Matvere Eurovisiooni-liimile naljalt ei lenda. Ettepanekut saadeti tegema lauluvõistluse tegevdirektor Tarmo Krimm, Marko pinginaaber Pärnu päevilt. Marko puikles vastu veel siis, kui talle juba pärast proovivõtteid «Hamleti» etenduse ajal teatrisse helistati ja öeldi, et ta on välja valitud. Marko ise naerab, et oli just jõudnud Hamleti «olla või mitte olla» monoloogini, ja et pärast võiduteadet läks etendus «natuke käest ära».
«Eks ta nõustus selle kui uue väljakutsega,» oletab Krimm.
«Ta on ju ka omajagu edev, nagu kõik näitlejad. Menu ikka meeldib,» arvab kolleeg.
Paneb enda järele jooksma
Teatrikooli sisseastumiseksamitel jäi Marko Jaan Tättele silma kui kummalise soenguga, väike kleenuke poiss: «Natuke lapseohtu, aga juba siis oli temas midagi, mida teistel polnud: kummaline mõtlemine, teistmoodi sõnavara. Kohe esimesel kursusel hakkas terve meie poistekamp rääkima nagu Marko.»
Ja veel — Marko Matvere on Ain Lutsepa kõrval ainus mees, kelle sissesaamise pärast on teatrikool ise kannad rakku jooksnud. Vastuvõtukatsetel oli kõigile kohe selge, et see poiss on lavale sündinud. Ent nõukogude riigi õiguse aluste eksami sai Matvere hädise kolme, jäi joone alla ning kadus jäljetult. Mistõttu oli teatrikooli sekretäril kõvasti jooksmist, et vahepeal Pedasse tööõpetust õppima asunud poiss teatrikoolile tagasi võita.
