URMAS OTI eraelu on alati olnud kiivalt varjatud kui sõjasaladus. Mis mees ta on? Tundetu inimtank või südamlik pullivend? Kroonika uuris asja.
«Kuulge, ärge ajage jama!» põrutab Urmas Ott otse-eetris tuntud poliitikule. Too vaid naeratab selle peale. Sest see on ju ometigi Urmas Ott!
Raamatus «Üle linna Vinski» oli üks vanahärra, kelle kohta räägiti, et ta sööb konni ja kräunutab oma majas kõrge plangu taga igavusest kasse. Nii räägiti, sest mees oli salapärane ja eraklik. Samuti levivad legendid Urmas Oti (48) kohta.
Otil on kesklinnas suur korter, kus tal on majapidajanna ja erasekretäriks vene rahvusest noormees. Eluaegsel poissmehel on Saaremaal täiskasvanud poeg. Naised pole Otti eales köitnud, ent aastaid tagasi elas ta siiski koos ühe daamiga. Oti omaaegne infarkt oli uimastite põhjustatud ning viie aasta tagune pussitamisjuhtum homoseksuaalsete ringkondade kättemaks. Nii väidavad legendid. Mida väidab Ott ise? Nagu tavaliselt — mitte kui midagi!
Ja automaati kukub dollar
Urmas Ott kasvas ja õppis Otepääl. Temast kolm aastat noorem kooliõde Marju Länik mäletab, et juba koolipoisina oli Ott härrasmehelik, galantne ja silmapaistev. Samuti oli tal juba siis asjade kohta oma arvamus, mida ta enda teada ei jätnud. Oli tal seetõttu probleeme? «Võis olla küll,» arvab Marju.
Kui Ott juba Pedas näitejuhtimist õppis, sattus ta kodulinna kultuurimajja praktikale. Marju oli tollal kultuurimajas palgal. «Korraldasime koos mitmeid üritusi ja jagasime kabinetti. Kirjutasime koos koguni ühed laulusõnad,» meenutab lauljanna. Ta mäletab, kuidas Urmas lisas lauluteksti rea «…ja automaati kukub dollar».
Mõni aasta hiljem, kui Marju juba Vitamiiniga mööda Venemaad tuuritas, kohtus ta koolivennaga Sverdlovskis. Ott oli seal sõjaväes.
Nad on koos koguni ühe laulu salvestanud — kuulsa «Diktori valsi». «Urmas on mulle väga kallis inimene! Olen tänulik, et ta on just selline, nagu on. Ma väga armastan Urmast!» kinnitab Marju.
Keerake juust ümber!
Ka telekolleegide ringis saadab Otti valdavalt hea ja lõbusa inimese kuulsus. Otiga aastaid ühes majas töötanud Reet Linna räägib: «Minu jaoks on ta eraelus suheldes väga ladna ja lahe. Tavaliselt kohtume juhuslikult kaubanduskeskuses, Stockmannis, kust ta süüa ostab. Iialgi ei lähe ta niisama «Tere!» poetades mööda. Vastupidi, alati räägime vähemalt kümme minutit. Meil oli ka üks nali: mind nähes ümises ta alati mu isa kirjutatud «Rahu hällilaulu». See on märgusõna, mis meid alati on ühendanud.»
Linna kiidab, et Urmas Ott on väga hooliv ja suurepärase huumorisoonega inimene. «Kunagi oli meil telemaja puhvetis baaridaamiks proua Schmidt, Oti suur lemmik. Alati, kui Ott kohvikusse tuli, hõikas ta valju häälega üle ruumi: «Proua Schmidt, aeg on juustuleibadel juust teistpidi keerata!» Vihjega sellele, et hommikust saati letil seisnud võileibadel oli juust servadest kõveraks kuivanud. Ega proua Schmidt tema peale seepärast pahandanud. Vastupidi, nad aasisid omavahel kogu aeg,» selgitab Reet.
Põhjustest, miks Ott Eesti Vabariigi taastudes Venemaalt tööd otsis, arvab Reet, et kodumaisel teleturul polnud Otile väärilist väljakutset pakkuda. «Noh, ja muidugi raha ka. Sealpool piiri liiguvad teletööstuses ikka hoopis teised summad,» lisab Linna.
Ära hirmuta inimesi!
Oti küsimislaad ajab paljusid närvi. Ta ei lase lauset lõpetada ning küsib asju, mis jätavad mulje, nagu oleks suurmeistril endal kodutöö tegemata. Reet Linnat see ei häiri. ««Kui mu mälu mind ei peta…» on alati olnud üks Oti käibelauseid. Nii ta oma küsimusi ju alustab. Ja on täiesti vale arvata, et tal on kodutöö tegemata. Urmas Ott ei lähe iialgi saatesse nii, et ta midagi ei tea! Ta on siiski professionaal. Ott lihtsalt mängib oma rolli, see on tema käekiri.»
Ka Oti saate külaliseks olnud Vaiko Eplikul on tema meetoditele oma seletus: «Arvan, et pahatihti pole Otil seal saates väärilisi vastaseid. Poliitikud on harjunud nii hambutut juttu ajama, et kui nad Otiga ühe laua taha satuvad, ei suudagi nad midagi mõistlikku vastata. Vaesel mehel ei jäägi siis ju muud üle, kui ise teema üle võtta ja paus ära täita.»
Eplik ise tundis end Oti seltsis mõnusalt. «Ütleksin, et me lõbutsesime mõlemad! Eks ma aimasin, mis teemadega seoses mind sinna saatesse kutsuti, ja loodan, et ma kellelegi pettumust ei valmistanud.» Eplik tunnistab, et Urmas Oti nimi ei tekitanud temas mitte küll hirmu, aga aukartust siiski.
Urmas Oti hea sõbranna, kunagine filmidiiva Ada Lundver on sõpra liigse ründavuse eest nahutanud ka. «Ott saatejuhina ja Ott eraelus — need on kaks täiesti erinevat inimest! Vaatan teda ikka telekast ka ja olen talle öelnud, et misasja sa hirmutad seal inimesi. Et tegelikult sa pole ju nii hull!»
Häbematu poisijunn!
Just Lundver on Oti karmi ja ligipääsmatut imagot aastate vältel pehmendanud, jutustades avalikkusele viguritest, mida Ott talle teeb. «Pärast saan Urmase käest alati sugeda, et mis ma laterdan,» naerab Ada.
Nende tutvus ulatub 20 aasta taha, kui toona veel päris nooruke telemees diivaga kord aastalõpuintervjuud tegi. «Küsis mu käest: kaua teil aega võtab, et voodist välja tänavale saada? Mul läksid silmad varre otsa, et issand, mihuke häbematu poisijunn!»
Täna iseloomustab Ada «poisijunni» hoopis teiste sõnadega. Ta kinnitab, et Ott on väga südamlik inimene, kellele meeldib üllatada. Samuti on ta sõnapidaja ja kohusetruu ega anna iial tühje lubadusi. Sedagi, et teletäht igati oma privaatsust kaitseb, nimetab Ada üheks tema iseloomujooneks.
«Näiteks helistajatega on ta väga ettevaatlik. Tavaliselt paneb automaatvastaja peale kas siis, kui ise on kodus. Ja kui kuuleb, kes on, alles siis otsustab, kas tahab vastu võtta või mitte,» teab Lundver.
Seitse noahoopi Pirital
Erakuna ringiliikumine on vähemalt korra Otile ka kahju toonud. 1999. aasta 1. aprilli öösel langes ta Pirital kallaletungi ohvriks. Tundmatu kurjategija lõi teletähte seitse korda noaga ja põgenes. Loosse lisas salapära tõik, et ohver ise ei soovinud mingit juurdlust. Kriminaalpolitseile kinnitas Ott, et neil on küllap targematki teha, kui tema seitsme noahoobi juhtumit uurida. Just selline puiklemine andis taas alust kuulujuttudeks, nagu oleks tegu mingi salajase arveteklaarimisega.
Venemaa ajalehele Moskovskii Komsomolets valgustas aga Ott toimunut küll. Ta nautinud veidi pärast südaööd Pirita ja Merivälja vahelisest autoparklast Tallinna siluetti, kui tema juurde astus vene keelt kõnelev noormees ja ütles, et Oti autol on kumm tühi. Kui Ott asja uurima läks, ründas nooruk teda ning nõudis autovõtmeid. Kurjategija ehmus alles siis, kui nägi, et tema ohver on verine. «Ta ütles: «Jumal, sa oled üleni verine!» Ma vastasin, et kui sa mu tapad või mu auto röövid, saadakse sind kiiresti kätte. Siis ta arvatavasti otsustas, et olen tähtis tegelane, ja põgenes,» jutustas Ott Vene ajalehele.
Naljalembene pedant
Urmas Oti Lembitu tänava kahetoaline korter on jäänud hästivalvatud kindluseks, kuhu üksikud sisse pääsevad. Tollest ajast, mil Ott veel külalislahkem oli, mäletab üks teda väisanud ajakirjanik, et elamine oli puhas ja korras. Ka Ada Lundver kinnitab, et Oti korter läigib alati nii, nagu oleks koduabiline (kes on ikka olemas) just lahkunud. «Urmas läheb kohe närvi, kui kusagil tolmukübet näeb!» kinnitab Ada.
Igapäevaeluks vajaliku ostab Ott Stockmanni kaubamajast. Ada Lundver rääkis kord, et sellise valiku põhjuseks on peale koduläheduse lisateenus, et kaubamaja toimetab kõik ostud kilekottidega otse teletähe neljanda korruse korteri ukse taha. Oma põhimõtte kohaselt, et staar ei tohi kunagi lihtsurelikega koos trammis sõita, ei tari Ott ka kilekotiga toidukraami.
Tõsist tüli pole temperamentsel Adal Otiga nende kahekümne tutvuseaasta jooksul olnud. Vihastanud on ta aga küll. Nimelt armastab Ott Ada kulul nalja teha. Näiteks sai Ada telegrammi, kus kirjas, et ajakiri Kroonika tänab teda kena koostöö eest ja tänutäheks kingib suusareisi kahele Kuutsemäele. Adal ei tule pähegi asja ehtsuses kahelda. Paari päeva pärast helistab ta toimetusse, et kenasti tänada ja öelda, et temast siiski suusatajat pole. Kroonikas ei tea keegi suusareisist midagi.
Siis sai Ada muidugi aru, kes selle nalja taga on. Ta helistas kohe Urmasele ja ütles: «Nii, nüüd tõmbad hõlmad vöö vahele, lähed notari juurde, kirjutad kõik oma maise vara minu nimele ja siis ma tulen õhtul ja tapan su ära!»
Järgmine hommik. «Ott helistab ja nurrub nagu kass: nooh, kas viha on üle läinud? Tema oodanud mitu päeva, millal ma nalja ära taban ja talle helistan. Aga ta polnud uskunud, et asi nii kurjaks läheb,» muigab Ada.
Naistelemmik? Miljonär?
Oti naabruses elav raadioajakirjanik Lea Veelma kinnitab nagu paljud teisedki, et telemehe suurimaks vooruseks on tema huumorimeel. «Nõrkusi? No vaadake tema saateid, sealt tulevad need nõrkused ka välja. Öeldi, et Ott värises vaimustusest, kui Carmen Kassi nägi. Mis tal ikka väriseda, noori ilusaid naisi on ju ümberringi palju. Aga ehk Ott armuski ära… siis lähevad ju inimesed imelikuks,» arutleb Veelma.
Poissmehe armuseiklused on sama kiivalt varjatud kui Oti ülejäänud elu. Ehkki Ada mäletab Urmast veel ajast, kui too oli kõhn blond poiss, kes meeldis tüdrukutele, ei tea temagi ühtegi love story’t. «Aga küllap ta järel ikka joosti, Urmas ju kena mees. Aga ega ta mulle oma seiklustest räägi. Ta ütleb, et ega sa pole mulle ema, et ma peaks sulle kõigest rääkima. Ja ega ta emale ka ei räägi!»
On teada, et vähemalt 1980ndate alguses liikus telediktor Ott — pikk, uhke, noor, nägus ja valge ülikonnaga — ringi toonase EKP Keskkomitee sekretäri põllumajanduse alal Artur-Bernhard Upsi ainukese tütre Aira seltsis. Kord olla noori vanalinna päevadel kogunisti käest kinni kõndimas nähtud. Kahjuks ei õnnestu Kroonikal Airat, kellest tänaseks on saanud maineka ülikooli õppejõud, tabada.
Salapära on Oti isikule lisanud ka asjaolu, et keegi pole seni suutnud päris täpselt välja uurida, palju ta teenib. Seegi saladus — lisaks kallile Mercedesele, millega Ott ringi sõidab — on andnud alust legendide tekkeks. Nii räägitakse, kuidas Venemaal makstakse Otile saate eest tuhandeid dollareid ning poputatakse lemmikut hotellisviitides. Kui Eesti ajakirjandus kirjutas, et Ott paneb ühe saate pealt tasku 30 000 krooni, lükkasid telesaadete tootjad numbri pikemata ümber. Seega ei oska hinnata, kas see 11 800 krooni, mille määras kohus 1999. aastal Otile trahviks kirjanik Olev Remsu solvamise eest, on telestaarile suur summa või peenraha.
Oti show kõrbes?
Niipea, kui Eesti piirid avanesid, kadus Ott kuudeks kodupinnalt. Tema kõnepruuki sigines ameerika aktsent ning väliseestlastele omane «eeeeeee». Ometigi oli Ott piisavalt arukas, et mitte kolida läände veel üheks telemeheks tuhandete seast. Selle asemel eelistab ta olla staar seal, kus ta seda nagunii juba on.
Idas on Ott tänaseni püham kui kodumaal. «Eesti — see on Urmas Ott!» deklareeris aga ajaleht Izvestija 2002. aasta juulis. «Otis on huvitav kõik: tuntud eesti aktsent, tumedate prilliklaaside taha peidetud silmad, hõbedane Mercedes, millega ta sõidab mööda Tallinna vanalinna tänavakesi lemmiku Mozarti muusika saatel,» kirjeldas ajakirjanik Aleksandr Braterski.
Mõni aasta varem, 1998. aasta septembris, kinnitas Russki Telegraf, et Vene telekanal RTR on sunnitud Urmas Oti saate «Urmas Ott koos…» lõpetama, kuna see ei suutnud koguda piisavalt vaatajaid. Ometi oli see vaid ajutine häda, sest Oti jalg on kindlalt Vene teleilma ukse vahel. 2003. aastal, kui Ott palgati juhtima Ren TV saadet «Maailma parimad show’d», iseloomustas kanali juhtkond teda kui üht populaarsemat ja professionaalsemat saatejuhti, keda peetakse uue teleajastu algatajaks Venemaal.
Ott presidendiks!?
Eestis näib olevat komme, et kui oma erialal ollakse juba piisavalt tegija, suundutakse poliitikasse. Otil oleks seda eriti lihtne teha: ta on rahvalemmik ning pealegi on tal tuttavad ees vaat et igas Toompea kabinetis.
Püsiv töösuhe on Otti sidunud näiteks isamaaliitlase Mart Laariga. Koos Laari ja Sirje Endrega on Ott avaldanud raamatu «Teine Eesti: Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991» (ilmunud 1996 ning 2000). Ka keskerakondlasi, alustades Edgar Savisaare endaga, on Oti vastas üle laua istunud rohkem kui korra.
Kuigi Ott meelitab meelsasti riigimehi oma saadetesse higistama, pole ükski erakond Otti seni endale saanud. See Urmas Ott, kes 1993. aastal Padise vallas kandidaadina nr 113 kohalikku omavalitsusse kandideeris, pole tuntud saatejuht. Nagu ka mitte see Urmas Ott, kes Paides shar pei koeri kasvatab. Või ka see Urmas Ott, kes 1982. aastal Tihemetsa tehnikumist mehaanikudiplomi sai. Need on teletähe nimekaimud. Kuid eks kaubamärk «Urmas Ott» mõjutab kindlasti ka nende elu.
Netikommentaatorid Urmas Otist:
«Ott mulle isiklikult ei meeldi, olen selleks vist liiga noor ning tema isikukultus on minust õnneks mööda läinud. USA aktsendiga rääkimine ja pidev ääääämm/eeeemmm ei näita sugugi tema kõrget professionaalsust.»
«Ott on AINUKE normaalne ajakirjanik Eestis. Ta on tipus ja kuskile enam edasi õieti minna ei ole (Eestis) — inimesed lihtsalt ei saa sellest aru! Tema saade on vaieldamatult nr 1!»
«Ott on väga hea saatejuht. Kui ta ainult laseks ka saatekülalisel rohkem rääkida. Vot see vahelesegamine on häiriv. Aga tegelikult võiks temasuguseid huvitavaid saatejuhte rohkem olla. Loodetavasti jätkub teda kaua-kaua teleekraanile.»
«Ott on kahjuks täiesti maha käinud! Ta võiks ise oma loomingulise agoonia lõpetada. Saadet on piinlik vaadata.»
«Ott on Ott! Tark inimene, kes nimetab asju õigete nimedega.»
«Heast Otist on järele jäänud hunnik s…a! Carmen Kassi saadet vaadates tundus, et kohe-kohe poeb Ott laua alla taldu lakkuma.»
Priit Pullerits, Postimehe vanemtoimetaja: «Ott eirab kõiki intervjueerimisreegleid, mida üldse saab eirata. Üks suur viga on see, et ta esitab valdavalt kas-küsimust. Ajakirjandustudengitele õpetatakse juba esimesel kursusel, et kas-küsimus on kõige halvem küsimus, sest sellele saabki vastata ainult «ei» või «jah».
Teine viga on see, et ta annab vastajale valikvastused ette. Näiteks: «Kas te olete pigem klassika- või vaba stiili suusataja?» Ka sellele küsimusele on vastus lühike. Ott esitab väga harva tõhusaid miks- ja kuidas-küsimusi, mis paneksid inimese rääkima. Aga siis ei saaks ju enam Ott ise rääkida…
Veel üks viga on see, et Ott on muutunud liiga sagedaseks külaliseks teleekraanidel. Ta oli huvitav, kui ta külastas meid kord aastas. Siis oli ta nagu kauge Ameerika onu, kes tuleb külla, kaasas kallid kingitused. Nüüd on ta muutunud tüütuks naabrimeheks ning on oma väärtuse sellega devalveerinud.»
Pullerits juhib tähelepanu Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõu Tiit Hennoste poolt koostatud ajakirjanduskäsiraamatule, kust võib lugeda näiteks selliseid juhtnööre:
«Ära monopoliseeri intervjuud. Kui küsimuste esitamine võtab kauem aega kui vastus, on midagi valesti.»
«Kõige halvem, mis võib intervjuu käigus juhtuda, on see, et allikas teatab: «Ma ei saa aru, mida te mõtlete.»»
«Alati tuleb esitada ainult üks küsimus korraga.»
Kas Ott nimetatud reeglite vastu eksib, võib iga televaataja ise veenduda.
