Legendaarne ajakirjanik Priit Vesilind meenutab oma põgenemist Eestist ja esimest reportaaži 70ndate lõpu Tallinnast, muu hulgas ka Viru Varieteest.
Jutt Priit Vesilinnuga (68) algab tema artiklist «Return to Estonia», mis ilmus National Geographicus 1980. aasta aprillis 7miljonilises tiraažis. Vesilind näitab seda ajakirja National Geographicu ühingu asepresidendile Terry Adamsonile, kes viibib parasjagu Eestis, ja ütleb, et kaanele oleks tulnud lillefoto asemel panna pilt, millel neli Viljandi noort teksapükstes uhkeldavad.
«Hilja, liiga hilja,» vastab Terry.
70ndate lõpus valitses Eestis pime Nõukogude aeg. Vesilind rallis koos Lennart Meriga mööda Tallinna ja kogus materjali. Mehed külastasid nii Viru hotelli varieteed kui ka kirjanik Jaan Krossi tema kodus Harju tänaval.
Mis sulle Lennartist meenub?
Lennart ei rääkinud tol ajal, et plaanib presidendiks saada, aga muidu oli ta väga tore mees. Kahju, et ta nii noorelt suri!
Kus on tehtud ajakirjas olevad kabareepildid?
Viru hotelli varietees, mis asus hotelli ööklubis. Viis-kuus inimest oli saalis, aga kedagi sisse ei lastud – et ei ole nagu vabu kohti. Keegi pistis siis šveitserile 10 rubla ja nii saime sisse. Lennart oli koos abikaasaga. Lisaks fotograaf. Samal ajal oli meie boss Joe Judge Moskvas ja hakkas meile sealt toetust organiseerima, kuid ta sai peagi aru, et Moskva ei tea midagi meie viibimisest Eestis, ja me eelistasime lahkuda enne, kui abi saabub.
{poolik}
Kuidas sa Eestisse sattusid?
Esimest korda tulin tagasi 1971. aasta suvel. Leidsin siit üles Gustav Ernesaksa, kes oli mu isa Pauli sõber. Me viisime talle isalt ühte-teist. Ernesaks kuulus meie perekonna sõprade hulka ja ta oli käinud mu isa pulmas. See oli pime aeg Eestis, inimestel polnud lootust.
Seitsmekümnendate lõpus käisime siin Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise (VEKSA) Ühingu kutsel ning saime üldülevaate kultuuri- ja poliitikainimestelt. Seejärel tulime tagasi lugu kirjutama. VEKSAt juhtis siis Ülo Koit ja tal oli sõber Lennart Meri.
Millisena mäletad laulutaat Ernesaksa?
Ernesaks näitas oma klaverit ja ütles sarkastiliselt, et see on tema sotsialistliku töö masin, et ta teeb sellega nõukogude tööd. Temal teisi valikuid ei olnud. Viimastel eluaastatel sai ta reisida ja mul oli võimalus teda Washingtonis võõrustada. Ernesaksa vend Oswald elas New Yorgis. Tal oli üks jalg sõja ajast puudu. Kui Gustav käis vennal külas, siis ta külastas ka meid. Mul on olnud õnne kohtuda paljude toredate inimestega ja nad on aidanud mul oma tööd teha.
Millal sa Eestist emigreerusid?
Läksin 1944. aasta augustis koos ema Aino ja vend Peep Aarnega Tšehhi. Sõitsime Paldiski kaudu laevaga Danzigisse (Gdansk). Jäime pommitamise kätte. See oli Saksa sõjalaev, mis viis inimesi tööle ja haavatud ära sõja küüsist. Saksamaal oli suur tööjõu nappus.
Kui sõda lõppes, oli seal miljoneid inimesi, kellel polnud kuhugi minna. Me sattusime Ameerika sektorisse, Geislingeni laagrisse.
1949. aastal õnnestus meil luterliku kiriku vahendusel laevaga USAsse pääseda. Kirik aitas töökoha leidmisel. Isa oli insener, lõpetanud Brno Ülikooli Tšehhis, ja sai oma oskusi paremini müüa kui mõni kindral, kes pidi alustama koristajana.
Kuidas põgeneti?
Paljud läksid kalapaatidega Soome, paljud läksid Saksa sõjalaevadega, mis vedasid haavatud sõdureid. Seal oli ruumi ka töölistele.
Viimased läksid 22. septembril, üks neist oli Fred Ise, kes võttis Toompea tornis maha Saksa lipu ja pani sinna Eesti lipu. Ta oli tol kevadel lõpetanud Westholmi gümnaasiumi. Praegu elab ta USAs Baltimore’is. Ma tunnen teda.
Isa ootasime järele Tšehhis. Ta töötas insenerina Krulli vabrikus, mis tootis tanke. Isa pidi põgenema, sest ellu ei oleks teda jäetud. Ta olla hüpanud viimasele paadile. Eks see oli kibe aeg. Enda üle tuli muretseda, teiste üle ei jõudnud muretseda.
Igaühel olid omad põgenemislood. Mu ema pani oma memuaarid kirja – ta kirjeldas ka pommi, mis sisenes laeva korstna kaudu.
Saksamaal asunud laagritest kutsuti inimesi tagasi ka Venemaale, aga need reisid lõppesid tavaliselt Siberis.
Millal saite kontakti Eestisse jäänud vanavanematega?
Esimese kirja saatsime oma koerale Juntsile. Panime ümbrikule oma Pirita aadressi. Kiri jõudis kohale ja nii sai isa oma vanematega kontakti. Junts ise ei vastanud kirjale. Ta oli surnud kiiresti – igatsusest laste järele. Ma olin poolteist ja vend neli, kui põgenesime Eestist. Kirjad hakkasid läbi minema pärast Stalini surma.
Millist elu sa praegu elad?
Ma olen pensionär, juba kümme aastat erus.
Kuidas elab Ameerika pensionär?
Praegu on igal pool raske aeg. Olen täiskohaga vanaisa, mul on kaks poega ja tütar. Paulil on kaks last, ta elab meie lähedal. Emili elab Californias Los Angeleses ja tal on ka laps. William on Eestis.
Ma töötan, kirjutan raamatuid. Jõgi voolab koduaknast mööda ja ma teen oma tööd edasi.
Lastel on raske aeg. Nad on kaotanud oma majad. Nad ostsid need liiga kallilt ja nüüd kuuluvad need pankadele ja nad peavad kombineerima, kuidas hakkama saada.
Nooremal põlvkonnal on raskused. Kui meie abikaasaga maja ostsime, siis oli lihtsam.
Kui hea oli USAsse minnes su inglise keel?
Ma olen sündinud 1943. aastal. Ma ei jõudnud eesti keelt selgeks saada, aga muidugi oskasin öelda «Tule sisse!» ja «Ema, ema, appi!». Minu eesti keel on siiani nõrk, eriti sõnavara.
Kas eestlane oli keeruline olla?
Eks ma sain ka korduvalt vastata küsimustele: What kind name is Priit? What is Estonia? Ameeriklased olid ignorantsed geograafia suhtes ja eks ma siis pidin seetõttu tihti kaardi joonistama.
Kust sa naise leidsid?
Basseinist. Seal ei saanud eest ära joosta. Ma olin mereväes linnas, kus mu tulevane, Rima elas. Ta töötas vetelpäästjana.
Ma teenisin Hawaiil. See oli Vietnami sõja ajal. Hawaii oli väga tähtis koht, sest seal asus sidekeskus. Vietnami ma ei tahtnud minna.
Sa ei vabane mälestustest. Mu sõbrad, kes olid Vietnamis, on tänaseni mälestuste küüsis. Need ei kao. Ärkad öösel higisena üles, piltlikult öeldes, automaat käes.
Pärast sõjaväge läksin spordiajakirjandusse, sealt Syracuse ülikooli fotograafiat õppima ja siis tuli juba National Geographic.
Kas sa tahaksid Eestisse tagasi tulla?
Mu isamaja Pirital pärnade all on taastatud ja seal elab minu poeg. Mul on teha tähtis vanaisa töö ja nii käin paar korda aastas Eestis lapselast vaatamas. Eesti on väga eeskujulik maa, tal on väga hästi läinud. Välismaal elavad eestlased on Eesti saavutuste üle väga uhked.
