Psühhiaater Jüri Ennet ja psühholoog Speli Kõuhkna lahkavad türmi sattumise hirmus Londonisse pagenud Anna-Maria Galojani "ajukeemiat".
Sel neljapäeval seisab MTÜst Eesti Euroopa Liikumine 60 000 eurot pihta pannud ja selle eest viieks kuuks vangi mõistetud Anna-Maria Galojan (30) Lon-donis Westminsteri magistraadikohtus. Glamuurne seltsidaam peab end poliitiliselt tagakiusatuks ja taotleb Suurbritannias varjupaika... Inglased peavad otsustama, mida «fenomeniga» teha, anda ta Eestile välja või mitte.
Show must go on! Hiljuti teatas Galojan udusest Londonist, et ta on oma tunnistajateks palunud president Toomas Hendrik Ilvese ja õiguskantsler Indrek Tederi!
Ennet kahtlustab «karvast kätt»
Ida-Tallinna Keskhaigla Hooldusravikliiniku juhataja Jüri Ennet nõjatub oma suures valges kabinetis toolil taha, sirutab jalad ette ning sätib käed mõnusasti risti soliidsust rõhutaval kõhul – doktor analüüsib.
«Küsimus on selles, kes teda siis kiusab,» sõnab psühhiaater ja suunab pilgu kergelt kulmu kortsutades aknast välja. «Meil on neli erakonda, neil neli juhtfiguuri. Valitsust juhib sisuliselt kaks parteid, ühe esindaja on seal juhtfiguur – et kellega ta (Galojan – toim.) siis pahuksisse läks?» Ennet võtab viivu. «Praegu ta ju lollitab keda? Teatud süsteemi, kes omadega välja ei tule. Tekib isegi mõte, et teatud seltskond soosib seda. Võib-olla mõned karvased või karvadeta käed on tema selja taga?»
Galojan on tohtri sõnul klassikaline poliitik, kes tahab pildis olla ja kasutab selleks ära kõiki võimalusi, mida olukord pakub. «Poliitik ja näitleja on nagu õde-venda. Olemasolevate variantidega saab ta näitemängu jätkata. Praegune vaatus toimub Londoni hallis udus – õigupoolest paistab talle rambivalguseks päike, meie ainult vaatame läbi udu. See udu tuleks kõrvaldada.»
{poolik}
Elus ohtralt inimesi uurinud Ennet teab, et motiive kujundavad keskkond ja eeskuju. Sellega doktor neiu käitumist seletabki.
«Igal inimesel on kalduvused ja eeldused, mida realiseeritakse elus rohkem või vähem vastavalt sellele, kuidas keskkond selleks võimalusi pakub,» räägib Ennet. «Ka tööl on arenguvõimalused nii heas kui ka halvas mõttes. See hea ja halb sõltub sellest, kust või kelle poolt vaadata – inimene ju õpib oma ülemustelt ja kasutab ära võimalusi, mida välja pakutakse.»
Tohtrihärra sõnul istub igas inimeses kaks mina – hea ja halb. Ja keskkond mõjutab, kas areneb üks või teine mina. Antud juhul tekkis arengupinnas halvale minale. Ennet oletab, et Galojanil võisid olla eeskujud, kes liigutasid suuri rahasid ja kellest me ei pruugi mitte kunagi midagi teada saada.
«Aga prügikalale peab ju ka natuke jääma... Temal ei saanudki tekkida tunnet, et ta teeb midagi valesti, sest need eeskujud liigutasid palju suuremaid summasid. Kui see, mis tema ära kulutas, olnuks nende vendade jaoks suur raha, oleks ta ammu kontrolli sappa saanud. Temal ei käinud mingit plõksu. Ei pidanudki käima, sest ka teised lasid selles masinavärgis kogu aeg ilma plõksuta. Ta võis näha, et struktuuris on kallutatud jõud – ja tema on õigele poole kaldu. Pealegi ei pidanudki tema kui õrn ja kaunis tütarlaps selle pärast suurt oma pead vaevama.»
Teostas vaid unistust?
Speli Kõuhkna arvab, et ehk püüdis Anna-Maria teostada oma unistusi. Just unistusi, mitte vajadusi! «Vajadused on need, milleta me elada ei saa või elame kiretut ja rõõmutut elu: toit, vesi, füsioloogiliste vajaduste rahuldamine, turvatunne, lähedus ja armastus, ühtekuuluvustunne, kuulumine teatud väikestesse gruppidesse, tunnustus oma mõtete ja tegude eest, eneseaktualisatsioon,» loetleb Kõuhkna. «Soovid on teatud unistused, mille täitumisest me unistame. Elusolemist need ei puuduta, pigem õnnelikuna tundmist. Selle baasiks on tunded ja mõtted, mis tiivustavad neid täitma, sest tundub, et just nende soovide täitudes saabub õnn. Kas saabub, seda ei pruugi unistades alati ette näha.»
Kõuhkna sõnul soovid varieeruvad. Kas või seepärast, et me erineme üksteisest oma geneetilise koodi ja kasvutingimuste poolest. Nii võib ka unistuseks olla mis iganes – kaunis kodu, seitse last, uus traktor, reis Tiibe-tisse, kuulsus ja raha, tähelepanu ja tunnustus hästi tehtud töö viljade eest, tähelepanu ja tuntus ilusolemise eest, rahu maailmas, soe suvi, kallid brändirõivad, elu armastuse leidmine, lõpmatu kirgede maandamine ilma armastuseta, palju sõpru, eramu Balil, väike lilleaed, abielu Charlie Browniga...
««Mõnele marjad, mõnele korv, ei kaugelt kõike meetriga mõõta saa!» kõlab fraas ansambli Fixi repertuaarist,» ilmestab Speli loetelu. «Nii elame, unistame ja liigume edasi – nii hästi nagu antud ajahetkel oskame.»
Kõuhkna sõnul on Anna-Maria unistust keeruline sõnastada. «Märksõnu ta soovidest leiab... Kuulsus. Tuntus. Tähelepanu. Ilu,» püüab ta aimata. «Kõlab paljude noorte kaunite neidude unistustena, kuid kui paljud neist oleksid valmis nende soovide täitmiseks minema seadusega vastuollu, taandades teadmised eetikast, moraalist, õigusest ja õiglusest? Ei tea...»
Kümnest käsust pole alati abi!
Eetilised tõekspidamised, mis justkui võinuks Anna-Mariat pidurdada, on Enneti sõnul alati suhestatud. «Eetika ei ole omaette absoluut,» seletab inimhingede insener. «Ründajal on üks eetiline ideaal, kaitsjal teine. Ühel ajastul on ühed ideaalid, teisel teised. Jalgpallis on ühed, võrkpallis teised eetikareeglid. Muidugi on olemas ka ühisosa – ausus. Aga sealgi on nihvivõimalused, ei ole nii, et kõik on üks eetika ja me võime selle juba neljandas klassis poistele ja tüdrukutele selgeks teha. Poliitikas taotletakse võimu ja selle saavutamise nimel mingist piirist eetika kaob. Tähtis on võimule saada, seal olla. Ja eesmärk pühitseb abinõu.»
Enneti sõnul kujundab ümbritsev ka eetilised tõekspidamised! «Kui inimene satub keskkonda, kus midagi pannakse «huugama», siis selline igapäevane käitumine võibki saada helistiku, kus kõik käib marsisammul – raha tasku jne. Ja seda peetakse seal normaalseks.»
Siin ei päästa ka kümme käsku! Enneti sõnul ütlevad psühholoogid, et inimese psüühikasse mahub korraga vaid viis asja. «Üks käskudest ütleb, et ära varasta, aga kas see mahub selle viie hulka, mida järgitakse? Küsimus on, millist viit me kümnest käsust vaatleme? Me võime võtta esimesed, aga ka teised viis.»
Kuigi meil on liberalism ja vaba turumajandus valitsenud juba enam kui kakskümmend aastat, on Enneti arvates meil elu siiski paljuski endiselt selline, nagu kirjeldas filosoof Ludwig von Mises 1920ndatel oma raamatus «Liberalismus» – tähtis on väline ja tulemused! Sisemine tasand, on inimene õnnelik või õnnetu, ega eetika ei maksa tuhkagi.
«Miljonärid, kes vabadusvõitluse järel meil siin oma esimese miljoni teenisid, vaikivad sellest, kuidas see teeniti – oli lihtsalt kuuvarjutus,» muheleb Ennet. «Eetika on selline, et ei tohi küll teise taskust võtta, aga kui lüpsad kaudsemalt ja ebamäärasemalt, oled ärimees. Ühiskonnas on kirjutatud seadused – seal jäi Galojan rataste vahele – ja kirjutamata moraalireeglid. Viimastel on ühes või teises seltskonnas omad iseärasused. Galojan sattus sellisesse, kus eetika mõiste oli pool tooni viltu, aga ta nägi, et suured «pillimehed» ja «meistrid» seal ees mängisid, ja õppis hoolega – oli hea õppur.»
Impulsihäire viis priiskamiseni
Nii Ennet kui ka Kõuhkna on seda meelt, et on äraostmatuid, kes ei lähe libedale teele. Enneti sõnul mängib siin rolli kodune kasvatus, lastetuba – sest noori saab mingil perioodil vormida: «Mis eeskujud on tal siis ja mida talle pähe tambitakse, on oluline. Samas see, mis minu jaoks on halb ja millest mina tahan lahti saada, on teise jaoks võib-olla väga hea ja ta annab selle veendumuse ka edasi. Jälle suhteline! Aga on inimesi, kelle vaimsust ja maailmavaadet ei osta. Ja neid on palju.»
Galojani priiskamine võõra rahaga liigitub impulsihäirete alla. See on Enneti sõnul üks kolmest suuremast alarühmast, mis kuulub isiksusehäirete alla. Impulsihäirete puhul on enne tegu, alles siis tuleb mõte järele. Sinna alla lähevad patoloogilised mängurid, kes käivad kasiinodes, samuti kleptomaanid – varastan, kuigi vajadust ei ole, aga protsess on põnev! Impulsihäireid esineb Enneti sõnul igal inimesel, aga kuivõrd see esile tükib, on iseasi. Galojan oli tinglikult kui mängur, kel oli ligipääs rahale, ta nägi, et võis selle eest midagi saada, tekkis impulss, ta võis mõelda, et no kulutan natuke... aga tekkis sõltuvus – ja ta andis kiusatusele järele üha uuesti! «Psühhiaatriliselt võikski seda siis nimetada haiguslikuks mängurluseks võõra rahaga,» nendib Ennet.
Kõuhkna hoidub hukkamõistust. Pealegi näeme me tervikust alati vaid üht osa, seda, mis on meie poole pööratud. «Nõrk impulsikontroll? Madal moraal? Teadmistelüngad seadusest? Kindel seljatagune, kes «lubas kaitsta viimse veretilgani»? Tundekülmus, milles isegi selline tugeva inimese käitumist korrigeeriv faktor nagu sot-siaalne häbi ei takista tegemast valgustkartvaid tegusid? Võib-olla,» leiab Kõuhkna. «Üks on selge, ta käitus nii, kuna neil ajahetkedel tundus see talle parim. Aeg annab arutust.»
Töö teeb siiani ahvist inimese!
Enneti sõnul ei taanda keskkonnamõju Galojani isiklikku vastutust, aga asja peaks ka laiemalt vaatama. «Lihtne on teha üks lambaks ja tal pea maha võtta. Aga mida MTÜ nõukogu vennad tegid? Nad oleksid pidanud märkama, mis toimub. Ja kui ei, siis nõukogu võiks plekkida ka nüüd selle väikse raha kinni.»
Enneti arvates on oluline seegi, kuidas käituda nüüd nii, et me kohtualust päris ära ei tapa – sest pikk elu on ju ees... «Meil on neid inimesi, kes on ühiskonnaga pahuksis olnud, aga on nüüd kõrgel kohal saadikud ja ka tõesti tublid inimesed.»
Ennet pakub välja ka lahenduse, kuidas Galojani-suguseid halbadest kommetest võõrutada. «Miljonärid on oma tütred ja pojad pannud lihttööle, kas või burgereid müüma, et nad tunnetaksid, kuidas raha tuleb,» toob Ennet näite. Ta leiab, et nüüd, kus pahandus tehtud, on parim ümberkasvatusviis tööteraapia. «Esimeseks töötad leiva välja, kui paremini töötad, saad leiva peale ka singitükikese või praemuna, ja kui veel paremini – saad koefitsiendi ja varem kinnimajast välja! Töö tegi ahvist inimese, töö on parim metoodika. Tööteraapia on enne eetika väljakujunemist vajalik, aga ka pärast, kui see eetika on veidi nihkes – selle paikapanemiseks on töö, töö ja veel kord töö!»
