Publiku toimetaja Marianne Ubaleht: tänu Võrnole sai minust ajakirjanik, ent nüüd valetab ta mulle ja avalikkusele

 (118)
Hannes Võrno
Hannes VõrnoFoto: Priit Simson

Hannes Võrno rääkis oma eileses jutusaates, et ajakirjanikud pole talle sõna andnud. Me teame, et Võrno on üritanud end avalikust elust erinevate väljaütlemistega taandada. Aga minul on Hannes Võrnoga seoses rääkida hoopis teine lugu.

Oli kas kevad või sügis, aasta 2002 või 2003. Täpset aastaarvu välja öelda ei julge, sest olin sel hetkel alles 11-aastane ja õppisin Tallinnas Sikupilli Keskkooli 5. klassis.

Tallinna Prantsuse Lütseumis peeti ülelinnalist õpioskuste võistlust ning kohale saadeti pealinna koolide parimad õpilased. Nende hulgas olin ka mina. Matemaatika, emakeele, võõrkeele ning loodusainete ülesannete lahendamise järel oli aeg autasustamisteks ning vestlusvooruks Hannes Võrnoga, kes õpioskuste võistluse žüriis. Roheline aukiri, mille Võrno mulle andis, on vanematekodus siiani alles.

Pärast aukirja saamist istusin omale kohale ja kuulasin südame värisedes Võrno loengut. Ikkagi tähtis mees, keda igal neljapäeval saates "Kahvel" kodus jälgisin. Kiur Aarma järel oli ta mu teine lemmik telemees tol hetkel. "Kahvlis" oli mõnda aega tagasi olnud jõuluvana-segment, kus toimus midagi segast ning lõpuks julgust kogununa, tõstsin käe ja pärisin lütseumi aulas sadade õpilaste ees Võrnolt aru. Mis nende jõuluvanadega siiski oli, sest ühe mitmest jõulutaadist tundsin ma ära. Ta oli Emil Rutiku ja minu teravat eelteismelise taipu ei rahuldanud võltshabe ega kirsipunane kuub.

Seotud lood:

Mida Võrno täpselt minu tarmukale arupärimisele vastas, ma enam peast tsiteerida ei julge. Aastaid on möödas vähemalt kuusteist. Aga repliik, mis meie vestlusele järgnes, jäi mind saatma veel pikaks. "Sina, neiu, peaksid küll ajakirjanikuks saama!" sõnas Võrno muigelsui ja heatujuliselt. Sel hetkel tuli minu teadvusesse sõna "ajakirjanik". Ma polnud varem oma lapsemõistusega selle ameti olemusest kuigi teadlik, ajakirjanikud olid kauged ja anonüümsed tegelased kuskil kaugel. Ainsa ajakirjanikuna teadsin ma toona nimetada Kärt Karpa (nüüd Anvelt) nime.

"Sina, neiu, peaksid küll ajakirjanikuks saama." Need sõnad suunasid mu teadliku ajakirjanduse tarbimiseni, pärast seda päeva lugesin iga päev hommikul läbi nii kodus käinud Õhtulehe kui Päevalehe. Enamasti otsisin sealt kül Garfield'i koomiksit või lõbusaid veerunuppe, aga lugesin! Ning 2018. aastal olen ma siin Delfi toimetuses juba kolmandat aastat, mõned lauad minust eemal istub hea kolleeg Kärt. Ajakirjanduskogemust aastaid kuus. Alustasin suvereporterina Õhtulehes, nüüd olen kasvanud toimetajaks. Aga täna enam Hannes Võrno minu küsimustele vastata ei taha. Minu kirju ta küll loeb, aga ei vasta! Telefonikõnesid ignoreerib. Siis aga saan kuulda, kuidas ta tele-eetris teatab, et ma ei anna talle sõna.

Hannes Võrno, minust sai ajakirjanik. Miks me enam nüüd naeratuste saatel teineteisega vestelda ei saa?