PUBLIKU VIDEO: Mihkel Raud täheldab kasvavat nõuka-nostalgiat: mõeldakse, et olid need venelased, mis nad olid, aga see "must jõud ja hirm" on palju hullem!
Vahur Kersna koostatud Alo Mattiiseni mälestussaates paljastati mitmeid huvitavaid poliitilisi fakte, millest üheks oli, et Eesti muusikute koorekiht eesotsas Alo Mattiiseni ja Ivo Linnaga vandusid 90ndate algul truudust Mart Laarile ja see lojaalsus keelas teiste poliitiliste jõududega koostööd tegemast. 90ndatel muusiku, mitte poliitikuna tegutsenud Mihkel Raud kinnitas seda kuuldust ja põhjendas ühtlasi Publikule antud intervjuus, miks asjalood just niimoodi kujunesid.
“Eks poliitikud üritasid kindlasti muusikuid oma valimisvankrite ette rakendada ja minagi mängisin mõningatel Lennart Meri valimiskampaania üritustel või Isamaa (Mart Laari loodud valimisliit Isamaa toim.) poliitilist agendat kandvatel kogunemistel, aga ma arvan, et muusikute jaoks polnud see niivõrd poliitiline samm, vaid hoopis meelsuse manifesteerimine,” rääkis Raud. “90ndate algul kehastasid Laar, Meri ja kogu see seltskond tulevikustsenaariumi, mis oli näoga Euroopa poole. Nende kõrval oli aga terve rida teisi poliitisi jõude, mis olid lihtsalt kiiresti ümber orienteerunud ja kandsid nõukogude mentaliteeti — olid end sinimustvalgeks pakendanud. Nii oligi see ainus ja põhiline valik tol ajal,” tegi Raud asja puust ette ja punaseks.
Ühtlasi lükkas ta ümber Mattiiseni-saates esinenud Heinz Valgu väite, otsekui oleks nõukogude režiim oma loovisiksusi hoidnud ja poputanud, tekitades taasiseseisvunud Eestis olukorra, kus “hoolekandega” harjunud loovisiksused ei osanud endaga toime tulla. “Olles ise Nõukogude Liidu populaarse kirjaniku Eno Raua poeg, pean kummutama müüdi, et süsteem oleks loovisiksusi vähemalt Eesti NSVs ülearu jumaldanud või poputanud. Võib-olla Venemaal oli nii. Aga kuigi mu isa raamatuid müüdi miljoneid eksemplare, siis me küll ei nälginud, aga mingit luksust küll polnud. Tingimused olid tegelikult väga halvad. Ja kõige olulisem on loovisiksuse jaoks loomeaspekt ja seda ju sisuliselt polnud,” selgitas Raud.
Mis puudutab aga nostalgiasse, siis leidis ta, et 90ndate algul seda polnud, ent hiljuti ja isegi nüüd on see väga jõuliseks muutunud. “Inimesed ei taha seda ilmtingimata niimodi sõnastada, aga me ikkagi kuuleme siit-sealt, et oli, mis oli ja olid need venelased, mis nad olid, aga see, mis Euroopast "musta jõu ja hirmuna" tuleb, on veel hullem! See pole loovinimeste probleem, vaid ühiskonda läbiv sentiment. See on esindatud kusjuures mitmete rokkmuusikute hulgas, tean mitmeid, kes nii mõtlevad,” paljastas ta, lisades aga ühtlasi juurde, et see pole teema, mille üle loomeringkondades vaidlema kiputakse — igaüks teab teise meelestatust ja teemat pigem välditakse.
