Julgelt uhke glamuurikaarega elanud Mait Metsamaa ja Esta Kübarsepp jäid vaid 44- ja 36aastaseks. Täna vaatavad nad loodetavasti sealt kusagilt muigega pealt meie tänaseid pürgimusi ja sebimisi. Sic transit gloria mundi.
Mis on puhas kuld?
Viisteist aastakäiku Kroonikat tiksub täis. Kaante vahel on poolteist aastakümmet noort täielise Eesti Vabariigi ajalugu. Meie omaaegset elu ja pürgimusi — ammu rohkem kui ühte suurde riiulisse mahub. Omaaegseid tegelasi-kangelasi, staatuse sümboleid ja märksõnu. Isiklikumalt ja inimlikumalt, häbitumalt alasti kui see pilt, mille korjab tagantjärele kokku noa ja kahvliga serveeritud päevaleheuudistest. Halastamatum ja ausam on Kroonikast avanev pilt kindlasti.
Kui nüüd Kroonika esimesi aastakäike sirvida, võtab imestama: oh ajad, oi kombed! Alles see oli, aga tõesti — sellised me olime! Kes olid siis meie kangelased, mis olid meie staatusemärgid! Kroonika erutas töökollektiivid rääkima, olgu naised sukavabrikus või mehed Riigi-kogus. Mõni pilt ja lugu on saanud legendiks — kui puhas kuld! Uue rubriigi juhatab sisse üks etapilisemaid lugusid, legendina rahva suhu ja märgina meelde jäänud: intervjuu mullivannis.
{poolik}
Nagu sangar seiklusfilmis
Oli aasta 1997 ning mullivann imeasi. Seda enam veel selline väikese kodubasseini mõõtu. Mis seal rääkida, kui ENSV puhkekodud ja sanatooriumidki alles sündisid ümber asutusteks, mida me täna teame spaadena. Isegi «tädi-Maali» oli lihtsurelikku tähistava terminina veel avastamata! Ja Eesti esimene seltskonnaleht Kroonika oli kõigest poolteiseaastane. Ja tatsas veel lapsekingades. Kobamisi alles tekkivail kohalikel punavaipadel. Aga novembris 1997 ajas Kroonika end tikk-kontsadele püsti. Ilmus ajakirjanik Esta Kübarsepa intervjuu ärimees Mait Metsamaa perega mullivannis. Eesti elus mõjus see vaat et sama pöördeliselt kätt elu pulsil hoidva ajakirjandussündmusena kui omal ajal Euroopas «Reportaaž silmusega kaelas»…
Kaht peategelast toonast imesündi täna meile kommenteerimas enam pole. Kolmeteistkümne aasta distantsilt tundub aga, et mõlema elu- ja edukaar jooksis paralleelvärssides.
Mait Metsamaa
(27.08.1956–12.10.1999) oli üks esimesi niinimetatud Viru ärikate põlvkonnast, kes oli õigel ajal õiges kohas, kui vabas Eestis läks raha ja võimu piruka jaotamiseks, ning kes legaliseeris siis oma tegemised, tõustes keskerakondlasena Tallinna abilinnapeaks.
Novembriks 1997 oli ta vahetanud oma ea- ja turismiärikaaslasest esimese abikaasa endast tosin aastat noorema mudeli, tollal varieteetantsijana töötanud Ane vastu. Rannamõisa uusrikaste paradiisi püstitas mees oma noorperele villa. Nagu siis kirjutati — «ligi 500ruutmeetrine eramu, mille ümber laotub 2000ruutmeetrine krunt». Ja olgu siis põhjuseks lapse ristsed või mis iganes tähtpäev, peeti häärberis ka Pidu. Suurelt ja ikka sõprade sekka palutud Kroonikaga. Tõelise Robin Hoodi müüti sobivalt mahtusid Metsamaa ankeeti ka sportlikud saavutused, nagu NSVL pronks ja kolmekordne Eesti meistri tiitel karates, ka oli ta kümnekordne Tallinna noortemeister kergejõustikus ja suusatamises. Mees tegi ka rockbändi Union, koos Anne Veski venna Mati Vaarmanni ja Elmu Värgiga… Näppu viskas esireas Hans H. Luik, ka sellest sai Kroonika loo.
«Metsamaal on naisega vedanud» — nii pealkirjastas selle õnne Kroonika… Aga — vaid kaks aastat pärast mullivanniidülli
kihutas Mait Metsamaa oma Rannamõisa pesast Tallinna poole 150 kilomeetrit tunnis. Ajalehtede esiküljed täitis uudis: ekslinnapea Mait Metsamaa juhitud Mercedes kaotas laupäeval Tabasalu lähedal noolsirgel teel juhitavuse. Märjal teel kihutas auto julmalt sisse linna poolt tulevale autodereale. Hukkusid kahe sõiduki juhid, Kristjan (22) ja Igor (47). Siis kerkis musta pilvena ka üles, et need polnud mehe kihutamiste teel esimesed ohvrid — kunagi oli ta teise ilma sõitnud ka peresõprade poja…
Siis kirjutasid ajalehed, et Mait Metsamaa ise lamab Mustamäe haigla kuuendal korrusel kirurgiaosakonnas üksikplatis «televiisori, telefoni ja dušiga niinimetatud kommertspalatis, mille esimene ööpäev maksab 500 krooni, järgnevad ööpäevad 350 krooni.»
Vähe sellest. Verine saaga sai jätku kolm kuud hiljem oktoobris, kui esikülgedele laksatas mustvalge uudis: «Suurärimees Mait Metsamaa tapeti teisipäeval kell 10.49 laskudega pähe Tallinnas Lastekodu tänav 26 maja trepikojas….» Politseikomissar tuvastas, et Metsamaad tulistati vähemalt viis korda — sündmuskohalt leiti viis padrunihülssi ning et «Metsamaa tapmine oli hästi läbimõeldud külmavereline töö». Kahtlustati ka veritasu Metsamaa juulikuise liiklusõnnetuse eest.
Majaelanikud tunnistasid varmalt, et on näinud Metsamaad varemgi sisenemas samasse trepikotta. Mida Metsamaa selles korteris tegi, ei osanud enamik majanaabreid siis öelda. Mõni tähelepanelikum teadis siiski kosta: Metsamaa käis seal korduvalt külas ühel naisel…
Metsamaast jäi maha kolm last: tollal 18aastane poeg Andreas ning kolmeaastane tütar Melody Mai ja poolteiseaastane poeg Mattias Mait.
Esta Kübarsepp
(15.07.1967–09.01.2004) tuli-nägi-võitis kui üks hakkajamaid uue aja nn lapsajakirjanike põlvkonnast. Tartu plika põgenes keskkooli lõpetades kehvast kodust kähku abiellu. Ja sai otsa peale, kui ülikoolilinnas hakkas ilmuma nädalaleht Liivimaa Kroonika. Kui sealne kolleeg Ingrid Tähismaa (nüüd Weidenberg) edutati Kroonika peatoimetajaks, kutsus ta ka Esta pealinna.
Ja elujanulise Esta täht lõi Kroonikas nii särama (vaat et üle peatoimetaja), et ta Kroonika teiste efektsete naistega enam ühte tuppa ära ei mahtunud. See-eest oskas Esta (äri)meestele meeldida. Ja mullivann oli tehtud! Nii et teenekas telemees Toomas Lepp andis teenekale režissöörile Merike Veskusele «võmmu kuklasse»: selle plikaga hakkad sa tegema saatesarja! Esiotsa Veskus tõrkus: mingi Kroonika glamuuri-blondiin? Siis aga avastas: uue kommertsaja ajakirjanik – kui vaja, ratsutab hobusel, kui vaja, hüppab langevarjuga. Ja mitte ainult. Kahest naisest said lähedased sõbrad. Kanal 2s jooksis saade «Kuidas võtta?» veel mõnda aega, siis aga taandus Esta millegipärast taas kirjutavaks ajakirjanikuks, vabakutseliseks kaasautoriks.
Tagantjärele on kirjas fakt, et esimest korda avastati Estal rinnavähk 30aastasena. Järelikult samal aastal, kui sündis intervjuu mullivannis. Merike Veskus ütleb: «Esta oli noor naine, kes ikka lootis. Et tuleb see õige. Ta tahtis olla naine, veel lapsi saada…» Nii välistas Esta lõikused ja keemiaravi ning valis alternatiivmeditsiini.
Kuus aastat võitlust lõppes jaanuaris 2004. Mitte erapalatis, vaid Järve hoolduskliinikus, et mitte öelda — surijate seegis. Olgugi et Esta kui glamuuriajakirjaniku palgast räägiti imejutte, jäid temast maha üürikorteri võlad. Ning kaks last, tollal 7. klassi poiss Madis ja 11. klassi tüdruk Elina. Esta viimased soovid olid «hoia mu lapsi!» ja et tema tuhk Küproselt Vahemerre puistataks. «Seal olid tema kõige õnnelikumad emotsioonid,» ütleb Merike Veskus.
Kroonika toimetajaveerus ilmunud järelehüüe lõppes laulupealkirjaga «Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka». Samas Kroonikas oli ka Esta viimane intervjuu, laulja Heidy Tammega.
Mis neist sai
Paar aastat hiljem jõudis ajakirjandusse uudis, et eralasteaeda pidanud Ane Metsamaa pani Rannamõisa villa 5,4 miljoni krooniga müüki. Peagi sai see uudis aga positiivse järje: «Mait Metsamaale kuulunud maja pole enam müügil. Ane Metsamaa majanduslik olukord on paranenud.»
Ane jätkab pedagoogitööd. Maidu kolmel lapsel on kindel pind jalge all. Esta lapsed aga… otsivad veel oma kohta elus. Esta sõbrad Alari Kivisaar ja Merike Veskus võtsid lapsed oma hoole alla. Kuni välja ilmusid omaksed oma õigustega…
Saladuslik naine Lastekodu tänavalt, kelle juurde Mait tol saatuslikul juulipäeval läbi vihma Rannamõisast kiirustas ning kelle juurde Mait ka tol oktoobrihommikul tuli, kotis suitsuvorst ja õunad, otse Keskturult, kus ta pidanuks kohtuma Polištšukiga, osutus aga Kadi Viljakuks. Võib vaid ette kujutada, mida tundis tookord 24aastane noor naine, kui… Aga hiljem ajakirjale Seltskond «leseintervjuud» andes osutus Kadi nii hakkajaks, et… Uuritavast sai uurija, hiljem ka Kroonika ajakirjanik, nüüd ajakirja Face Control peatoimetaja.
Vaevalt oli televiisoriga üksikpalat ärimehele enam mingi luksusasi. Pigem varjupaik mehele, kes pidi edasi elama teadmisega, et… Peidupaigaks avaliku hukkamõistu ja ajakirjanike voori eest. Tänu diskreetsetele arstidele jäi meedia eest varju ka uudis, et mehele käisid haiglas vaikival kokkuleppel kordamööda toeks mõlemad naised. Teineteisest teadnud naised kohtusid näost näkku esimest korda haigla ukse taga. Siis matusel. Koos andsid nad endast parima kohtus.
Metsamaa juhtum lõi pretsedendi täielise Eesti Vabariigi palgamõrvade rodus — trellide taga on mitte ainult selle teostaja, vaid ka tellija, Keskturu boss Vadim Polištšuk.
