«Enamasti näeksin trükitud jama pigem puude kujul metsas kasvamas,» kirub telesaatejuht JUKU-KALLE RAID.

Ajalehe ja telesaate «Tegelikkuse KesKus» tegija Juku-Kalle Raid on saavutanud oskuse lugeda ükskõik millal ja kus, kuid parim aeg lemmiktegevuse harrastamiseks on öö. «Ärkan tihti hommikul üles, raamat pea all, prillid viltu ees nagu Pomerantsi nullpoliitika,» muigab Juku-Kalle.

Kui vanalt lugema õppisid?

Usun, et see võis olla kusagil neljaselt. Vedelesin kaks nädalat haiglas tilgutite otsas, see tekitas igavust ja viha, mida leevendasin lugemist õppides.

Milline oli su esimene läbiloetud raamat?

Pole õrna aimugi. «Kevade»? See oli üks esimesi küll. Aga ma olen juba nii vana, et ei tunne mingit lisakohustust mäletada. Võib-olla tasuks selliseid asju küsida inimestelt, kelle eluaegne raamatuskoor on kuue ümber. Nemad peaks mäletama.

Milline oli su lapsepõlve lemmikraamat?

Noh, üks oli «Inimese saatus», selle autor oskas kirjutada nii depressiivselt, et teatud hirmutunne on siiani meeles. Miskipärast läks tatikana väga peale ka «Švejk». Veel mäletan kusagilt 1.–2. klassist Brežnevi surma, seda, kuidas üle kogu linna huilgasid vabrikuviled, ent mina lesisin voodis ja lugesin samal ajal Juta Renzeri koostatud paska «Kangelaspioneeride elust». Just siis, kui telekas pillati Leonid Iljitši kirst võika kõmakaga auku, ehmatasin ma sedavõrd, et tol hetkel loetud koht on siiani meeles: «Haavatuna roomas Saša jäärakusse, kus ta kaotas teadvuse. Hiljem tassisid külanaised ta seljas koju, viimati olevat teda nähtud võidupäeval Berliini all.» Suurepärane absurdne installatsioon üleriiklikust tatisest leinast ning pioneeriraamatu täielikust totrusest.

Kuidas suhtusid kohustuslikku kirjandusse?

Ma ei mäleta mingit erilist suhtumist, kohustusliku kirjanduse raamatud olid mul läbi loetud juba aastaid enne nõutud aega. Hakkas igav. Seetõttu piirdusin kirjandis Vargamäe Andresest esimese lausega «Andres üldiselt oli». Rohkem ei viitsinud. Õpetaja pani selle eest hindeks 2+, kuna ma ei teinud ühtegi viga.

Mis sorti lugemisvara sind huvitab?

Kui avaldasime «Tegelikkuse KesKus’i» raamatusarjas esimesena Sven Kivisildniku «Null tolerantsi», siis pidasime loengu tervest lugemisest. Sest tõesti, kuhu see ühiskond niimoodi jõuab, kui muudkui räägitakse tervest toitumisest, tervetest eluviisidest jne, aga ei räägita sõnagi tervest lugemisest, mistõttu enamik tarbib täielikku saasta? Inimene peab olema üleni terve. Ka lugemisharjumustelt. Vastasel korral on terved eluviisid täiesti kasutud. Tasakaalu on vaja. Ja selle saavutamiseks soovitan kasutada häid raamatuid. Neid leidub igas žanris. Ja kui ise ikka tõesti aru ei saa, mis hea on, siis jumala pärast — lugege soovitajaid. Näiteks Ahto Mulda. Küll see vanamees juba teab, tal on kogemust.

Millised raamatud on mõjutanud su vaateid ja ellusuhtumist?

Võib-olla teeb seda iga raamat, mis on piisavalt okei, et ta lõpuni lugeda. Pagan seda teab. Teisalt tingib jällegi ellusuhtumine lugemislaua. Üldiselt, ma loen liiga palju, et midagi eraldiseisvat välja tuua.

Mis raamat sulle pisara silma on toonud?

Väga paljud halvad raamatud. Enamasti näeksin ma trükitud jama hoopis puude kujul kusagil metsas kasvamas.

Milline raamat ja miks on sinus segadust tekitanud, n-ö juhtme kokku ajanud?

Juhtme saab kokku ajada ainult mõjuv raamat. Väiksena nad ikka ajasid ka, aga praegu olen juba kõigeks valmis. Küll aga oli mul üks pooletoobine naine, kes, olles läbi lugenud Jerofejevi «Moskva-Petuški», läks koju ja jõi puhtalt joodiku teksti mõjul toapõrandal kolm päeva viina, aina suurtest liitristest viinapudelitest, mida me Märt Väljatagaga talle viisime. Vot see on juba tase. Ilmselt näitab taoline suhtumine — kui välistekst matab inimese enda alla —, et indiviidil pole absoluutselt mingit siseteksti.

On sul raamatute põhjal välja kujunenud mingid kindlad põhimõtted?

Ei taha samastuda inimestega, kes kujundasid oma põhimõtted välja näiteks kas Marxi «Kapitali» või Lenini «Mida teha» järgi. Selline asi on ohtlik. Põhimõtted ei peaks koosnema paarist raamatuleheküljest, vaid omama ikka mingit mosaiikset iseloomu.

Sul endal on paar raamatut välja tulemas, räägi neist.

Noh, esiteks jätkub «Tegelikkuse» sari. Selle järgmine väljaanne on islandi luuletaja Stein Steinnarri «Aeg ja vesi», mida tõlkisin koos Askur Alasega. Seejärel ilmub mu mahukam luulekogu «Seletuskirju Raidkivile». Muu jääb juba hiljemaks, hiljem on aga alati piisavalt kaugel. Eks siis küsid uuesti.

Mida sa praegu loed?

Lõpetasin just pool tundi tagasi järgmised raamatud: Esä Seppänen «Avara hinge anarhia», Nagib Mahfuzi «Tuhande öö ööd», Jacques Cazotte «Armunud kurat», Primo Levi «Hingetõmbeaeg», Navitrolla «Kolmas raamat» ja «Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani». Mida edasi loen, selgub paari tunni pärast kodus.

Eelistad sa raamatuid osta või neid raamatukogust laenutada?

Kuna kirjutan kriitikat, saadavad paljud kirjastused mulle ise oma raamatuid. Teine hankeallikas on netist tellimine ja kolmas kõikvõimalikud antikvariaadid. Raamatukogus ei viitsi ma reeglina käia. Seal ei tohi suitsu teha ega midagi ja kliendile ei anta isegi sadat grammi külma õlut!

Kui suur on su koduraamatukogu?

No ma arvan et umbes 5000 nimetust ehk.

Millise raamatu oled pooleli jätnud?

Just jätsin ühe, jõudmata esimese leheküljenigi. See oli «1000 põhjust sind armastada». Tegin raamatu lahti ja nägin, nagu olin ka ennustanud, et tegemist on mingi kogumikuga kuulsuste tsitaatidest armastuse kohta. Tsiises gaad! Uskuge mind, see on seosetu inin, nagu mingi sureva heroiiniku või mõne odava naiskirjaniku lärtsatus.

Mida arvad popkirjanikest, Eestis näiteks Kõusaar, Kender, Rakke, välismaalt Paolo Coelho, kelle raamatud on paljude öökapil peaaegu et kohustuslikud?

Mis popkirjanik see Kõusaar on? See, et inimese pildid on bussipeatuses üleval nagu tampooni- või vuplireklaam, ei näita nüüd küll tuhkagi. Kui täpset terminoloogiat järgida, on popkirjanik näiteks hoopis Dostojevski või Bulgakov. Seetõttu arvan popkirjanikest hästi. Coelho muidugi kujutab esoteerilist mäda, selliseid on täis kogu Ameerika lõunapoolsem ots. Miskipärast räägitakse temast põhiliselt Eestis just nüüd, mitte näiteks kaheksa aastat tagasi, kui Kupar selle juurvilja esmakordselt välja andis.

Mida ütled inimestele, kes peavad raamatute lugemist aja raiskamiseks?

Ma arvan, et nad ei tea, mis kaal on sõnal «aeg».