Kolinud perega Lasnamäelt merevaatega majja Püünsisse, mekib teletäht Kristjan Jõekalda uut elu. «Võib-olla see ongi keskeakriis, et villin veini, teen õlut ja soolan kurki. Mõni ostab mootorratta, mõni hakkab veini tegema,» mõtiskleb Kristjan.
Kui rühime küngast mööda verandale, sest treppi pole Kristjan Jõekalda (38) jõudnud veel Püünsi maja ette püsti lüüa, loeb peremees sõnad peale: «Olge ettevaatlikud, muru on libe... See ei ole siin naljaasi. Olen siin vorstivaagnaga käpuli käinud nii, et terve mägi on vorste täis olnud.»
Armastatud koguperesaadete juhil sai just juunis kaks aastat elatud naise Maris-Jane (37), poegade Kristoferi (8) ja Robertiga (1) vastvalminud eramus, kus üheks üleaedseks on ema, teiseks õde perega.
«Oh, nii palju asju on vaja teha, aga raha ei tule esiteks järele,» rehmab Kristjan. «Mul pole lipumastigi. Kui maja valmis sai, aga raha enam ei olnud, panime kirja esmavajalikud asjad. Kõigepealt oli kardinaid vaja, siis korjasime raha kardinate jaoks. Oli vaja sissesõiduteed, korjasime selle jaoks. Jõudumööda.»
Kristjan toob lauale Jõekalda Punase, käeliselt märgistatud veinimargi. «Ise tegin. Koduvärk. Proovi, siis ütle... Häda on selles, et see peaks seisma kaks kuud, aga mul on juba otsas. Enne, kui heaks hakkab minema.»
Veini- ja õlleteos sai Kristjan käpa valgeks mullu suvel. «Kus sa seal Lasnamäe korteris oma tünnikesi hoiad? Kardina all mulksumas? Mul oli nii kange soov ja isu seda veinivärki teha, et hoidsin aasta aega sahtlis kuskilt rebitud lehte koduveinitarvikuid maale toova perekonna nimede ja andmetega. Kui siia jõudes lõpuks vabadus kätte tuli, läksin jutule.»
Ega sa siis ainult koduveini tünniviisilise kääritamise võimalust silmas pidades oma majja igatsenud?
Mõte oli ammu. Heietasime, et tahaks omaette elada, mitte Lasnamäe korteris... Lasnamäe vastu polnud mul midagi. Mu naine ka Lasnamäelt ja seega harjunud. Suvel jõlkusime aga kõik vabad päevad siin ema juures. Siis tuligi mõte, et kui saaks ka oma kodu siia rajada. Hakkasime asja ajama, õigemini ajas õemees. Kogu meie küla ehitati korraga, ja ehitasime täpselt ajal, kui kõik hinnad üles läksid.
{poolik}
Kui vaikseks on su elu selles vaikses kohas nüüd jäänud?
See on kahe otsaga asi. Võrreldes sellega, mis oli Lasnamäel elades, pean ma kordades rohkem rabama. Mul on vaja pangalaen kinni taguda. See tähendab seda, et ma ikkagi ei saa minna ja öelda, et kui telekanal arvab ühte, siis mina arvan midagi muud. Ma ikka arvan väga täpselt samamoodi nagu nemad arvavad. Ei viska jalga üle põlve ega ütle, et see saade mulle ei sobi või tahan teha nüüd suurt kunsti.
Millised uued väärtused on kodumaja ellu toonud?
Vaata, ega seda ei olegi enam nagu Lasnamäel olles, et iga hetk tahtsid kodust välja: lähme Saaremaale mere äärde, sest seal saab rannas olla. Nüüd on see kõik olemas, nüüd ei kisu nii väga kodust välja.
Talvel, kui oli hirmus lumi, tuli iga päev vanaema juurde teed kaevata. Võtsin kaalus alla kolm-neli kilo. Mul oli selle üle kohe hea meel, et sai kühveldada. Kui saab asjalikult liigutada, on see puhas rõõm.
Mis tööde kallal veel konti murrad?
Palju töid on ootamas, mida tahan teha. Noh, sinna auku (rihib sõrmega muruplatsile) tahan teha jaanitule platsi. Panna pika laua ja pingid, teha lõkkekoha, aga praegu on seal konnatiik. Siis see mägi. Tead, pole treppigi veel tehtud, ise tulite ka siit tiira-taara. Sel suvel ongi vaja trepp valmis saada!
Mõtled, et nüüd on vaba nädalavahetus, nüüd teen selle ära, aga ikka võib tegemata jääda, sest midagi tuleb vahele. Täna hakkan lesta kuivatama. Käisin Saaremaal, poolteist nädalat puhkasin, seal oli lest nagu liivapaber. Siin olid väiksed rammusad lestad. Ostsin 50 lesta, aga tead, see on minusuguse jaoks päevatöö. Ja jälle ma ei jõua treppi teha...
Poisiga ujuma jõuate?
Käisin poisiga siin muuli peal kala püüdmas. See oli lahe, kui väike naabritüdruk vaatas meid ja ütles: «Näe, Kristofer on nööriga mere küljes kinni.» Ma ei ole suur mereskäija ja ujuja. Et siin on luiged, on selge, et siin on õige mudane.
Tõrvad endale merel käimiseks paadi?
Olen puupaadi peale mõelnud. Siit käivad mööda Soome laevad ja need tekitavad paraja laine. Seepärast peab paat olema üks korralik tükk, nagu vanasti tehti – on vaja tõrva ja kõike muud sinna peale ajada.
Oled paadiga kummuli käinud?
Ma olen korra kummipaadiga ümber läinud. Olin (Madis – toim.) Millinguga koos, käisime Naissaarel. Sõitsime kaldast 200 meetri kaugusele ja paat läks kummuli. Ja mina ujuda ei oska! Mul oli seljas veel tolle aja nahkjope, vooder all. Kõps! Vee all! Milling oli siis see mees, kes tõmbas mind uuesti paati. Aerud panid Rootsi poole. Kui olin paati saanud, hakkas Millingu pärast hirm – kuramus, tule paati! Siis Milling ütleski, et ole vait, istu rahulikult paadis! Ujudes lükkas ta paadi randa tagasi. Mina istusin paadis oma nahkjopega, tilkusin. Kui Millingut poleks olnud, lebaksin siiamaani seal põhjas.
Sportlik pole ma kunagi olnud, ehk maksab see praegu ka tervisele kätte.
Mis tervisel häda?
Logiseb siit ja sealt – kondid, pea ja vererõhk hakkavad tunda andma. Ma pole kunagi sporti teinud ja see võib-olla ongi põhjus. Või äkki, kui oleksin sporti teinud, oleks veel hullem.
Selle vastu aitaks ehk kepikõnd?
Meil paneb üks naaber kepikõndi, iga jumala hommik, ja isegi paksu lumega.
Ja aitab?
Loomulikult! Ma ükspäev sõitsin, vaatasin, et naabrinaisel on uus mees külas, teeb grilli. Kurat, oma mees oli, aga nii kõhnaks jäänud... Mina olen endiselt väike ja jäme, ehkki magusat ei söö. Inimesed ikka pakuvad torti, ja kui väga vaja on, siis söön, aga mitte rõõmuga. Ma magusat ei söö, olen lihtsalt paks.
No sa ei ole ju paks...
Tänan kiitmast. Minu südames kuulub kindel koht inimestele, kes ütlevad, et ma ei ole paks.
Nooruslikkusega on aga asjad kehvad. Kui vaatad ennast telekast, siis saad aru, et asi ei ole enam see. Saan septembris 39. Võib-olla selline inimene ei peaks enam kellelgi hularõngastega külas käima ja hüüdma: «Täna teeme rõngamängu!»
Tunned end vanana?
Ei, mina tunnen end hästi. Mõtlen, et äkki inimestel on juba imelik vaadata, et vana tuleb jälle hularõngaga?! (Naerab) Tuleb Saar Polli küsitlus teha. Ma ise end vanana ei tunne, selles häda ongi. Võib-olla see kõik ongi keskeakriis – et villin veini, teen õlut ja soolan kurki. Mõni ostab mootorratta, mõni hakkab veini tegema.
Millise veini ajamine nooremas keskeas mehe eriti õnnelikuks teeb?
Praegu tiksub mul maasikavein – vaat sellega oli häda, sest olin Saaremaal, kui pidin selle ühest tünnist teise ümber kallama. Tead, süda valutab kogu aeg... Esimene asi, mis tagasi tulles oli – naine ja lapsed polnud jõudnud veel autostki välja saada, aga mina tulin vaatama, kuidas maasikaveiniga on. Kas teine käärimine on juba sisse tulnud.
Teine asi, millega mässasin, olid kurgid. Olen terve suve Säästumarketist tomatimahla ostnud, et saaksin kolmeliitriseid purke. Tomatimahl on õnneks hea. Nüüd aga leidsin lõpuks kolmeliitriseid keeratava kaanega purke kümme krooni tükk, nii et saab sügisel panna korralikult kaane alla päris marineeritud kurki, mitte ainult soolaga.
Mida tüütut on peremehe elus?
Siin jõlkus rebane eelmisel sügisel. Algul oli tore, et näe, loodus tuleb õuele! Tegelikult ei ole see väga tore, kui sul on väiksed lapsed. Kes teab, mis katku levitab... Karvad olid küljest ära kukkunud, saba sirge kui pulk, tahtis oma urgu siia maja alla teha. Võitle siis sellega takkaotsa.
Mürgitasin taimi, sest murule kasvasid hiigeltaimed, vist putk. Ja plekid on seni murul, nagu mutid oleksid üle käinud.
(Teet – toim.) Margna ei pea minu muru üldse muruks, see olla heinamaa. Tal on ühekõrgune inglise muru. Kogu aeg niidab seda.
Osal meestest on muru niitmine hobiks...
Minu arust täidab tema muru niitmise hobi tema kallis kaasa, mina olen ainult teda niitmas näinud. Mulle meeldib, kui tuleb välja ristikhein, täppe on terve väli täis.
Ma tegin võililleveini. Korjasin oma hoovi pealt – ausalt öeldes naine ja õetütar korjasid – ja sellest proovisin veini teha. Korjad ära nupud ja siis pead tagant ära keerama rohelised tupsud, muidu tekitavad viha maitse juurde. Neid õisi tuleb korjata kümme liitrit, paned paar sidrunit ja paar kilo rosinaid hulka, ja läheb! Nüüd ma ootan augusti lõppu, mil tuleb õige maitse juurde. Vanaema tegi mul juba võililleveini.
Turustad tulevikus äkki oma Jõekalda võililleveini, näiteks Soome?
Siis peaks olema ettevõtja, aga, kuramus, seda minust ei ole. Võililleveini ei ole väga kauaks. Tulevad sõbrad, kes tahavad maitsta. Mõne annad kaasa, kui on hea välja tulnud – mul on mõned sellised ka välja tulnud, et korkisin lahti ja valasin ära. Kõige hullem selle veiniasja juures on pudelite pesemine. Kõige tüütum töö on tehasesildi maha saamine ja pärast pudeli korda seadmine nii, et saaksid veini pudelisse, enda sildi ja termokorgi peale. Naabrimees, seesama, kes kepikõndi teeb, tema joob selles mõttes väga head marki, et silt tuleb väga hästi maha. Ütlesin talle kah, et joogu seda sama veini edasi. Terve küla korjab mulle pudeleid. Oi, naabritega on mul vedanud.
