“Mul on omanimeline medikas (kitarri mängimise vahend). Lasin graveerida siia peale oma nime. Tavaliselt maksab kitarri medikas 50 senti, aga see minu oma maksab 40 dollarit. Olen ühe sellise juba suve jooksul ära kaotanud,” näitab Vabarna. “Isa ostis mulle Taylori — see on kidra, mis on praktiliselt igal kolmandal kidramehel Eestis juba. See pill maksis omal ajal 22 000 krooni ehk umbes 1500 eurot. Olen vaadanud ka kalleid pille, aga pole veel head leidnud,” nendib ta ja lisab, et on üldiselt selline mees, kellele on lihtne kalleid asju maha parseldada.

Oma populaarsust peab Jalmar paratamatuseks, kuid tunnistab kergendusega, et Ott Leplandil on endiselt rohkem kontserte kui tal. “Kui oled artist, kes on kirjutanud või seadnud lugusid, siis autoriteühing toetab päris okeilt. Ütleme, et autoliisingu saab ära maksta, aga siis peab sul olema üle saja loo registreeritud. Olen praeguseks välja andnud üle kahekümne albumi, nii et minu pensioniportfell kasvab.”

Hiljuti ostis Jalmar Setumaale talu, kuna kui igiliikurina pidevalt rapsida, on vaja kohta, kus end välja puhata. “Kui ma siia kolm aastat tagasi tulin, oli rohi ninani. Esimene suvi läks heakorratööde peale. Tegin kolmed talgud, sõbrad tulid appi. Ei teagi, mitukümmend või -sada lõket oleme siin teinud ja stuffi põletanud. Kuna maja eelmine omanik oli arst, siis leidsin mitu arstikappi ja arstivoodi. Voodi viisin jäätmejaama, natuke freaky oli teadmine, et sellel on sünnitusi vastu võetud ja inimesi opereeritud,” muigab muusik.

Kodumaal on Jalmar praegu kõige kuulsam Curly Stringsiga, Venemaal ja Euroopas aga Trad Attack!iga. Aga neid ei pea mees oma põhiansambliteks. “Minu põhibänd ja minu hing, mis mind on kujundanud, on Zetod. Olen selle bändiga kõik läbi elanud,” põhjendab Jalmar, kes on oma kuue folkansambliga haaranud enda kätte pärimusmuusika monopoli — kui keegi tahab esinema mõnd folkbändi, jõuab soov alati Jalmari postkasti. “Meil on bändidega kolme kuu reegel, mida on rakendanud ka muuseas Metsatöll. Prioriteet on praegu välismaa igal juhul. Ükstaspuha milline minu bänd saab välismaale tuuri või esinemise, siis see on peamine. Muidu me ei broneeri Eesti esinemisi pikemalt kui kolm kuud ette,” tutvustab ta oma bänditegemisi.

Suvel andis president Toomas Hendrik Ilves Jalmarile üle Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia ning ta leiab, et see on kõrvust tõstev. “Ma mängin selle peale, et olen hea eeskuju. Võin teinekord olla hea kirjamees, aga pigem teen ise asju hästi ja ei vingu liiga palju,” selgitab ta, mistõttu tundub kummaline, et Jalmar juba varases nooruses otsustas pärimusmuusika kasuks, kui nii andekas noormees oleks võinud oma eesmärke lihtsamalt täita pop-muusikaga. “Võibolla on süü minu perekonnal, kes on alati pidanud aukohal setoks olemist. Kandnud rahvarõivaid ja sellepärast ma olengi selline. Aga kui tahad, siis võin väga vabalt rääkida ka pop-muusikast… aga ei tea, keda ma ära petan.”

Muide, lõbusaid fakte ka — Eesti muusikaelu sai Jalmari näol omale suurkuju, kuid kaotajaks jäi Eesti suusasport. Jalmar oli juunioride klassis tippsuusataja. 2006. aasta suusaorienteerumise MMil sai mees 15. koha. Kui tal vähegi vaba aega on, siis sõidab Jalmar vabadel hetkede veelauaga või veesuuskadega ning kui on pidu, siis ega ta pitsi ei sülita. Ei ole setu pidu, kus hansat ei võetaks, nii ka Jalmari kodus. “Sellega pehmendatakse teinekord pulmades pinki, kui pruut arvab, et liiga kõva pink on. Või kui tuleb linnamees ja ta arvab, et ta liiga kõva mees on, siis antakse talle pits pihku ja öeldakse “Linnas võid sa kõva miis olla, maal oled sa lihtsalt m**n,” naerab Jalmar ning lisab, et hansa käib setu olemusega kaasa.