BEATRICE varajagamine endise mehe OLEG BELOKRÕLOViga viis verise kakluseni, milles eksmodelli abikaasa PRIIT KUUSIK Olegile korralikult peksa andis.
PILDID: NATALJA KATSAGA, VIKTOR BURKIVSKI, KROONIKA ARHIIV
Ööklubis Papillon keeb pidu. On maikuu lõpu soe õhtupoolik. Klubi ees kogub tuure tüli, mis lõpeb vihase kaklusega. Tülitsejateks on Beatrice (38) abikaasa Priit Kuusik (43) ning eksabikaasa Oleg Belokrõlov (41).
Millest mehed enne taplust täpselt räägivad, pole üheselt selge. Väidetavalt tõukab Belokrõlov ühel hetkel Kuusikut. Olegist peajagu lühem Priit lööb ta teravate rusikahoopidega pikali. Turvamehed ei oska seisukohta võtta, sest alustas ju see, kes kolakat saab. Nad lahutavad kaklejad ja Oleg kaob verisena ööklubisse tagasi.
Kuigi mängus on kaunis Beatrice, pole tegemist arveteklaarimisega tema südame pärast. Probleem peitub Beatrice ja Olegi vahel viis aastat kestnud kinnisvaravaidluses. Beatrice on püüdnud eksmehega kokkuleppele jõuda, kuid tulutult. Ta ei oska enam muud ette võtta kui pikalt tuha all hõõgunud tüli avalikuks teha. Beatrice sõnul sooviks ta kogu hingest Olegist lahti saada, kuid see pole siiani õnnestunud.
«Ma väga tahaks olla objektiivne,» sõnab Beatrice. «Mulle ei meeldi seda kõike avalikustada. Tulen sellega siiski välja, sest vähe sellest, et kodanik Belokrõlov ei täida lubadusi, ta ei häbene ka igal pool öelda, et on minu looja.»
#end#
On jäänud mulje, et sa oled hiljuti noore daamiga seltskonda ilmunud Olegi peale armukade. Kas ta on endiselt su meeltes?
Ei, ei! Ta mürgitab meie elu. Kõik need aastad... (Hakkab nutma.) Ma üldse ei taha hakata... Seda ma kartsin kõige rohkem, et ma ei suuda ennast talitseda. (Pühib pisaraid, ohkab raskelt.) Kõige hullem on see, et süüdistada saan ma ainult iseennast. Kõik, mis olen teinud... (Nuuksub.) Issand kui õudne... Ma tahaks maha rahuneda, sest niimoodi ei saa rääkida.
Teil käib Olegiga vägikaikavedu?
Kui lühidalt kokku võtta, siis oleksin pidanud ammu saama poole varast, mis meile kuulus. Hetkel ei ole mul midagi, juriidiliselt. See on resultaat mu omaaegsetest valikutest. Teada on, et suusõnaline kokkulepe on kokkulepe. Ainult et siinkohal ütleb ükskõik missugune advokaat, et seda on väga raske tõestada. Aga niimoodi ta on, eriti kui tegemist on inimesega, kelle elumoto on: mina sõna annan ja mina selle ka võtan.
Olete varajagamise teemadel rääkinud?
Me oleme aastaid rääkinud. Kui algusesse minna, siis kunagi sain oma vanaisalt maatüki Meriväljal maja juures, kus üles kasvasin. Olin siis Olegiga abielus ja meil tekkis soov sinna maja ehitada. Alustasime ehitust, aga täna on see samas seisus, mis ta jäi aastast 1992 või 1993. Samal ajal ostsime ka Roosikrantsi tänava korteri. Seal tegi sisekujunduse Simona isa, kes on ruumidisainer. Oleg jäigi talle võlgu, aga see selleks...
Korteri ostmise ajal olite Olegiga juba abielus?
Just nimelt. Äris olen ma teda toetanud ja aidanud ja viinud kokku paljude inimestega. Oleg oli siin uustulnuk. Kui me tutvusime, siis oli ta alles mõne aasta eest Novosibirskist Eestisse kolinud.
See oli aeg, kus võeti igalt poolt hullu protsendiga krediiti ja tehti sellest mitmekordset kasumit. Oleg korraldas mitu krediidivõtmist ja kuna ma olin sel ajal nii korteri kui ka maja omanik, siis pidin paberitele alla kirjutama.
Praegu on kõik tema nimel. Ta oskas asju niimoodi korraldada, et maja pantis ta kahes pangas ja ühele eraisikule.
Kui nüüd sealt suurte sammudega edasi minna, siis see tema järjekordne äri ei läinud Usbekistanis hästi. Ta kukkus seal vangi ja minu jaoks jõudis kätte kriitiline aeg. Oli terve järjekord inimesi, kes tahtsid oma raha tagasi saada. Oleg aga saatis sõnumeid, et ma pean ta vanglast välja aitama. Võin vaid tagantjärele mõelda, mitu inimest ütles, et milleks on mul vaja sellist inimest aidata.
Sa arvasid teisiti?
Ma arvasin teisiti. (Ohkab.) Kui ta sinna kinni jäi, siis kaotasin igasuguse jalgealuse. Oli aasta 1996 ja kõik see kriminaalne pool oli Eestis väga aktiivne. Mind on nii palju ähvardatud, enne kui Oleg Usbekistanis vahistati. Oli ka aeg, mil me elasime turvamehega koos. Need ähvardused olid sellised, et keegi astus ligi või üritas midagi auto alla sokutada või autoga peale sõita...
Olegil olid alatasa mingid probleemid. Pärast näitust «Soul & Body» aastal 1993 (Beatrice debüüt avalikkuse ees — toim) oleksin ma võinud ükskõik millise tegevusega välja tulla, aga ei saanud, sest me pidime olema peidus! Me sõitsime ringi, olime kogu aeg kuskil ära.
Abiellusime 1990 või 1991 ja kuigi meie vahel olid romantilised suhted juba läbi, leidsin, et kuna ta on mu jaoks palju teinud, siis pean teda aitama. Ma olin selleks ajaks Milanos tööd teinud ja mul läks seal hästi. Aga kolisin Tallinnasse tagasi ja avasin modelliagentuuri.
Mis edasi sai?
Need kolm aastat, mis Oleg vanglas oli, tegelesin võlausaldajatega. Eraisik, kellelt ta raha sai, ütles, et teda ei huvita — Olegil on võlg, sa oled tema naine ja pead asja lahendama. Olegi enam kätte ei saa, ta sai ju kakskümmend aastat. See mees lubas, et ta hoiab ise teisi võlausaldajaid, nemad lähevad järjekorda pärast teda. Ta oli kannatlik ega hakanud mind kägistama. Tegime graafiku ja ma igakuiselt maksin talle raha paari või rohkemagi aasta jooksul.
Käisin Olegi pärast Taškendis ja oleksin seal võinud kinni jääda. Nad ei aktsepteeri naist kui inimest. Mul olid seal suured seiklused. Pidin leidma advokaadi, tooma raha ja mind peeti sellega kinni...
Kuidas sellest supist välja tulid?
Ma arvan, et oskasin vajalikul määral õigesti käituda, suutsin end sealt lihtsalt välja rääkida.
Kust sa Olegi välja aitamiseks raha said?
See tuli mu modellitöö ja -agentuuri teenistusest ning kõrvale pandud säästudest. Raske aeg oli, tundsin pidevalt hirmu, aga enam ma ei karda.
Sel ajal, kui Oleg vangis oli, tekkis Raul Andresson. Ta oli üks suur arusaamatus. Kuna aeg oli pingeline ja agentuur vajas abilist, siis arvasin, et Rauli näol on ta leitud. See osutus valeks.
Raul ja Oleg on mingis mõttes teineteist väärt. Kui Oleg vabanes ja Roosikrantsi tänava korteri uksele koputas, oli 1999. aasta sügis. Raulil lõi see põhja alt, ta ei osanud enam positsiooni võtta. Tolleks ajaks oli mul tegelikult ka Rauliga totaalne crash, ning umbes samal ajal sattus mu ellu Priit. Ühesõnaga oli mul abielu Olegiga, laulatus Rauliga ja kolmaski mees — õudne segadus!
Kuna Oleg tuli vanglast, siis mulle ei tulnud isegi pähe mõtet, et ma oleks talle öelnud, kuule, mees, mine otsi endale teine koht. Nii me elasimegi seal Roosikrantsi tänavas kolmekesi. Oleg käis meelega läbi minu ja Rauli magamistoa vannituppa. Ühel hetkel otsustasin end paariks nädalaks New Yorki tuulutama minna — ma ei teadnud absoluutselt, mida tegema pean!
Sa jäid New Yorki kauemaks.
Üheksaks kuuks. Samal ajal püüdis Oleg positiivset imagot saavutada. Tal oli vaja positsioneeruda ja mu agentuur, nagu ta väitis, oli väga hea võimalus selleks. Olegil ei ole kunagi olnud mingit pistmist mu agentuuriga. Ta ei ole seda rahastanud ega käivitanud. Küll aga maksis ta Raulile raha, et too müüks mu poole talle ära.
Mismoodi saanuks Raul su poole ära müüa?
Sest ma ei julgenud sel ajal firmat oma nimel hoida. Kui ma MASSi (praegune firma kannab nime Beatrice MASS Modelnet OÜ) registreerisin, siis vormistasin selle sõbra nimele ja kui Rauliga tutvusin, siis vormistasin ta nimele ümber. Meie kokkulepe Rauliga oli suusõnaline, et veame agentuuri fifty-fifty.
Kui ma New Yorgis olin, siis Belokrõlov moosis Rauli ja maksis talle. Vormistamiseni asi siiski ei läinud. Küll aga vormistas Oleg end sinna tööle.
Kuna mind ei olnud, siis selle üheksa kuu jooksul toimus firmas totaalne kaos. Kui naasin ja mõistsin, mis oli juhtunud, oli mul häbi. Nad olid võlgu modellidele jne. Ühesõnaga, see kõik oli rõve ja vastik. Ma maksin võlad kinni. Siis oli ka see hetk, kus palusin Raulil poole firmast, selle minu osa, milles olime kokku leppinud, mu nimele ümber vormistada. Ta ei teinud seda. Mingil hetkel otsustasin hoopis alustada puhtalt lehelt ja lõin uue firma oma nimele.
Kellele Roosikrantsi tänava korter siis kuulus?
Korter oli veel selle kolmanda isiku nimel, kellele Oleg võlgu oli. Siis saabus ka see moment, kus ütlesin Olegile, et me peame nüüd eludega edasi minema ning maja- ja korteriasjad selgeks saama. Ta ütles mulle, kuna nii maja kui ka korteri eest on võlad, siis peame ka need poolitama. Aga mina ju ei paigutanud neid summasid äridesse, mis uppi läksid. Roosikrantsi korter säilis ka ju tegelikult tänu mulle, sest ma tagastasin suurema osa summast võlausaldajale. Sama lugu oli ka majaga.
Palju see korter omal ajal maksis?
Me ostsime ta väga väikese raha eest, maksime umbes 25 000 dollarit. Aga Oleg oli vangi minemise ajaks sinna peale suure laenu võtnud, nii 200 000 dollari ringis. Lisaks lasusid ka majal laenud.
Kuna maja oli panditud kahes pangas ja sellest saadi aru, siis alustati kohtuprotsessi, mis vältas kümme aastat. Oleg oskas nii korraldada, et ühe laenu võttis ise, aga teise nii, et notariaalselt ei võetud tema allkirja. Pärast oli võimalik seda fakti kasutada selleks, et pank ei saanud enam tervikuna maja endale. Kohtus selgus, et mina võtsin teise tehingu käigus laenu ilma abikaasa nõusolekuta! See fakt ei lasknud maja müüki panna. Tagatipuks algatati lisaprotsess, et Oleg saaks oma poole majast tagasi.
Kuidas selle majaga praegu seis on?
(Muigab.) Ma jõuan veel sinnani, sinna on pikk maa... Kui minul oli varajagamise käigus valida, kas korter või maja, siis ma tahtsin maja. Ainuüksi sel põhjusel, et see on mu vanavanemate maal. Oleg ütles, et hästi, aga ma pean aitama tal saavutada positiivse kodaniku staatuse! Mind õudselt häiris, et vaatamata sellele soovile üritas ta siiski mu New Yorgis oleku ajal osta mu selja taga pool firmat Raulilt. Tahtis panna mind fakti ette, et on firmas kaasomanik ja ma pean temaga koos olema. Ka see mõjutas mind selleks, et fuck it! — teen uue firma.
Asjad siiski nii ei läinud?
Kui ta hakkas jälle äri tegema, saabus mu jaoks hetk, mille ma edukalt kaotasin. Ma ei saa kedagi süüdistada peale iseenda, ja ma tean ka, miks nii juhtus.
See aeg sattus just minu raseduse peale, Balthazar oli meil Priiduga juba käes ja ma ootasin Umat.
Mulle helistas see mees, kellele olin maksnud aastaid Olegi korterivõlga. Ta ütles, et Oleg tagastab talle nüüd võlajäägi, ja küsis, kas ta vormistab korteri Olegi nimele või mulle ja Olegile kahe peale. Üks jurist oli koostanud lepinguprojekti, milles oli kirjas, et Oleg saab korteri. Tingimus oli selline, et enne ta peab saama oma poole majast, mis oli aresti all mainitud kohtuprotsessi pärast. Ja kui ta saab oma poole majast ning tagastab selle mulle, siis saab ta korteri enda nimele. Reaalsuses juhtus see, et jurist ja Oleg veensid mind, et sellisel paberil ei ole siiski jõudu — igal juhul ei saanud see allkirjastatud.
Oleg väitis mulle, et ta võtab korteri väljaostuks võlausaldajalt uue laenu ja siis lähevad tal ärid käima ja mina saan oma maja kätte. Mina, kergeusklik nagu ma olen, ütlesingi sellele kolmandale inimesele, et jah, sa võid kirjutada korteri Olegi nimele, meil on kokkulepe, pealegi mind ei huvita korter. Ja see hetk ma kaotasin kõik...
Mis edasi sai?
Lõpuks sai Oleg sellest majast kohtuotsusega oma poole kätte, ning sinna peale jäi üksainus võlanõudja, üks pank. Ma ei tea, mis teisega juhtus. Oleg kogus jõudu, ja kui oli tagasiostmine pangalt, oleks ta võinud maja kohe mu nimele vormistada.
Olete nendel teemadel rääkinud?
Asi ongi selles, et viimased viis aastat me oleme rääkinud sellest iga kuu. Millal, millal siis lõpuks? Õigemini viimasel aastal pole mina enam sellest suurt rääkinud, sest olen saanud aru, et ta ei taha anda tagasi seda, mida lubas. Nagu venelased ütlevad, et sind lihtsalt kormjat zavtrakami, kostitatakse pidevate lubadustega. See on taktika, kus inimene ei ütle sulle «ei» ning ei ole ka otsest põhjust kella lüüa. Ma olen kuulnud vaid juttu «jah, varsti teeme selle ära», ja siis «oi, jälle mu asjad ei lähe». Ta saab endale Bentley ja paar korterit osta, kõike saab teha, aga vot selleks, et meie asjad klaariks saaksime, raha ei ole.
Oleg varjab oma tegelikku aadressi, post tuleb ju endiselt minu juurde ja ma näen, mis tuleb, ja kustkohast.
Kuidas on tekkinud olukord su kooselu Priiduga mõjutanud?
Muidugi see häirib meie kooselu. Ta on kogu aeg öelnud, et kuule, naine, kas sa ei saa aru, et Oleg ei plaani sulle kunagi midagi tagastada.
Kui on mõni üritus, kuhu Oleg minna tahab, siis ta helistab mulle ja palub kutse hankida. Ma küsin, et miks sa minu käest palud, kas sul ei ole sõpru? Sul on ju raha. Ta aga ütleb, et ei taha maksta 1000kroonist piletit. Need on väiksed näited.
Oleg on pakkunud, et otsiksin korteri, et ta võtab laenu ja hakkab selle eest maksma. Ma ei tea, kas saab üldse nii, et laenu maksab üks ja korter on teise nimel. Ja mis saab siis, kui ühel hetkel lähevad tal jälle kraanid kinni ja ta ei saa maksta.
Oleg ütles poolteist kuud tagasi, et pankrotistab kõik oma ärid. Ta palus ennast mu firmasse tööle vormistada, et palka saada. Siis sai mul mõõt täis. Ma ütlesin, et räägin raamatupidajaga, aga kindlasti see talle ei meeldi, ja mulle ka ei meeldi.
Mis edasi sai?
Nädal pärast seda jutuajamist toimus Papillonis üks üritus, kuhu mul paluti tulla esinema. Kuna see oli öine üritus, siis kutsusin Priidu kaasa. Läksimegi, kogu show sujus ilusti, oli mõnus tuju ja otsustasime Priiduga minna veel VIP-tsooni. Seal oli ka kodanik Belokrõlov. Oleg tuli robustselt minu ja ühe naise vahele ning ajas ta minema. Ta hakkas minuga väga grubalt rääkima. Kuidas ta ütleski... Et vot, sina mind ei vormistanud oma firmasse, aga minu tüdruk tegi seda — teie kolige mu korterist välja! Ja üldse, kus su mees on, on ta mees või mitte?! Oleg käitus nagu kukk ja nõudis, et tahab Priiduga rääkida! Priit astus siis ligi ja pakkus, et läheme välja, mis me siin sees... Ma jooksin neile järele. Oleg rääkis nii inetult, ma seisin seal kõrval ja kuulasin nende jutuajamist seal klubi ees. Mingil hetkel ta tõukas Priitu. Ja selles mõttes... Oleg sai peksa loomulikult. Kuna ta konkreetselt solvas mind ja solvas Priitu... Tänu seal olnud turvameestele asi ei jõudnud... Ma ei tea, mis faasi ta oleks jõudnud, aga...
Millest mehed rääkisid?
Priit ütles: sul on oma endise naisega kokkulepped, täida need ära, tagasta maja. Oleg kärkis, et ta ei võlgne mulle midagi, et Priit ei tea midagi ja kes ta sihuke üldse on! See on lühidalt, ilma nende halbade sõnadeta, mida ta hõiskas seal.
Oleg on seni jätnud meedias helde ja galantse mehe mulje.
Ta ongi seda parematel aegadel. Teatud hetkeni, täpselt niikaua, kuni see on talle vajalik.
Kardad sa seda, mis ees ootab?
Ei, ma ei karda teda. Ma ei karda ka ühtegi kandilist meest, kes võivad tulla ähvardama. Ma arvan, et Oleg saab sellest aru, ma olen temaga läbi käinud tõelise ähvardustekooli. Ta võib olla millekski selliseks võimeline, sest ise ta enda eest ei... Seal ta karjus ka, et kutsuge politsei, kas te ei näe, mis ta (Priit Kuusik) minuga teeb! Turvamehed olid nõutud, nad ju nägid, et tema alustas.
Oleg on väga kättemaksuhimuline inimene. Ta on mulle rõhutanud: sa ju tead, et ma ei andesta midagi, ma võin oodata aastaid, aga maksan kätte!
Mida kavatsed ette võtta?
Ma töötan paberite kallal, mida on aastate jooksul palju kogunenud. Võib-olla on isegi mingisugune lootus kohtusse minna, ma ei tea veel, pean selle tõsiselt läbi mõtlema.
Ma ei teagi, mis edasi saab, elu läheb edasi, ma lihtsalt tahan purustada selle müüdi, mille Oleg Belokrõlov on minu abil endale ehitanud ja ehitab edasi. Kui hiljuti ilmus üks uudis Roosikrantsi korteri teemal, siis ta kommenteeris, et tema seal midagi maksab ja on valmis mulle laenu andma. Uskumatu! Ma helistasin talle ja ütlesin, kuule, mees, see läheb nüüd juba üle igasuguse mõistuse! Ma varjasin aastaid tegelikku olukorda, sellepärast, et ma uskusin, et ta teeb seda, mida on lubanud.
