Mis sind vaevab, miks sa teed filme? Miks läksid filmi õppima?

Ega ei pea miski vaevama. Võib-olla ainult see, et tahan filme teha.

Kooli ajal tegime Rakveres teatriringi, kus osalesin nii mängija kui lavastajana. Siis ma ei olnud veel mingeid häid filme eriti näinud, puudus igasugune ettekujutus või eruditsioon, missugune hea film võiks olla. Ettekujutus piirdus enam-vähem Rakvere kinos näidatuga. Mõned videokassetid olid ka, aga midagi head ja põrutavat neilt küll ei näinud.

Head kino nägin tegelikult alles Tallinnasse tulles, kui filmikooli esimesel kursusel hakkasime filmiajaloo tundides filme vaatama. Kõigepealt ma tegelikult läksin Stuudio B-sse, Rein Raamat võttis seal vastu ka kõik nullist alustajad ja õpetas välja — multiplikaatorid, operaatorid jne. Seal tehti seriaale, režissöör oli Rein Raamat, meie olime siis seriaalirežissöörid. Seriaalid olid mõeldud lastele, vägivalda neis ei olnud. Seda tööd tegin õppimisega paralleelselt.

Saad sa vaevast lahti, kui piisavalt filme teed? On sul võimalusi piisavalt?
See on mõtlemise asi, ega režissöör olemine ei tähenda, et pead kogu aeg filme tegema.

Võimalustega on nii ja naa. Igatpidi on läinud. Paari filmi on alustatud ja mingitel põhjustel ei ole nende tegemine käivitunud, paar stsenaariumi on tagasi lükatud. Alguses oli lühifilmi stsenaariume rohkem kui täispikki. Oli mingi aeg, kui EFSA-l oli suhteliselt selge värk, mismoodi rahastamine käib, et peab tulema rahvafilm, siis festivalifilm ja siis lastefilm. Olid nišid, mis pidid kõigi huvisid katma.

Niimoodi ei saa teha, et mingil fondil on ettekujutus ja sa pead sellele vastama. Põhimõtteliselt peaks rahastama seda, mida sulle pakutakse, mida inimesed ise mõtlevad, mida inimesed ise teha tahavad. Mitte seda, mida ministeerium või fond ootab.

Mis tunne on pärast esimest täispikka mängufilmi?
Selline tunne on küll, et järgmise teeks juba kindlamalt. Mulle pakuti „Kuhu põgenevad hinged” puhul Aidi Valliku valmis stsenaariumi, alles pärast seda lugesin ka Anni lugusid. Stsenaariumiga oli ka nii, et midagi sealt meeldis, midagi mitte, muutsime asja koos Peeter Sauteriga. Sauter põhiliselt kirjutas, mina rääkisin. See lugu pakkus mulle mõttelisel ja esteetilisel pinnal võimaluse panna filmi mingis ulatuses gooti tunnetust.

Mis teeb filmist noortefilmi?
Mulle pole tüüpiline noortekirjandus või -film kunagi meeldinud. Lastefilm veel, sest kujutelmad lapsepõlvest on kõigil olemas. Noortefilmi puhul on tavaliselt nii, et need, kellest filmis juttu on, ise seda filmi ei tee, keegi teeb nende eest. Niiviisi on alati error sees. Kui noored ise teeksid, siis oleks see ehk 100% noortefilm. Esimene film maailmas, mida peetakse noortefilmiks, oli James Deani „Mässaja ilma põhjuseta”. Need näitlejad, kes mängisid 18-aastaseid, olid ligi kolmekümnesed.

Põhjus, miks ma selle filmi vastu võtsin, on ennekõike satanism. See oli minu jaoks rosin — kaks tüdrukut ja saatan. Hästi must-valged ja toored probleemid — kas ma olen süüdi, ei ole süüdi, miks jumal hea on, miks saatan hea on? Konkreetsed, suured küsimused, mille üle on ise hea mõelda.

Täispika loo Rainer Sarneti uuest filmist “Kuhu põgenevad hinged” leiad novembri Muusast!