Omaaegse lasteiidoli, Riigikogu liikme Raivo Järvi eksabikaasa Signe räägib esmakordselt oma versiooni sellest, mis juhtus enam kui paarikümne aasta eest, kui Raivo nende viiekuuse poja temalt ära võttis.
Signe Järvi (44) silmis on kurbus, hooti tema hääl väriseb veidi. «Olen terve elu elanud pojata… Seda ei ole keegi küsinud, mida mina tunnen,» sõnab Signe, kes on viimased seitse aastat töötanud puuetega inimestega. Signe valmistab tänagi ette üht heategevusüritust, mis toimub 29. detsembril Puuetega Inimeste Kojas. Seal astub üles ridamisi lauljaid, toimub tuntud inimeste poolt annetatud riiete oksjon ja moeshow. Ettevõtmine on tasuta ja oodatud on kõik! Kohapeal pannakse püsti ka korralik laat — tulu läheb puuetega inimeste toetuseks.
«Miks ma tahan praegu palju armastust ja soojust teistele jagada — elan nii oma valu välja,» selgitab Signe, kes on nüüdseks meheikka sirgunud poja Richar-diga (21) saanud pikemalt kohtuda ja rääkida vaid korra, mõne aasta eest tennise-laagris. «Mul on tegelikult väga valus sellepärast, mis juhtus. Olen seda kakskümmend aastat endas peitnud.»
Seni on aastatetagust peretragöödiat valgustanud oma intervjuudes põgusalt vaid Raivo (55). Mees rääkis paar aastat tagasi, et temast sai üleöö üksikisa. Raivo ja Signe kolisid lahku: naine jäi Richardiga elama Mustamäe korterisse, mille naaberkorteri elanik andis Raivole teada, et laps on kogu aeg üksi. «Kui laps on üksi ja räpane, ei ole ju muud varianti. Pidin ta endale võtma,» on Raivo öelnud.
Miks Raivo lapse tookord ära viis?
Ta arvaski, et laps on üksi kodus. Mina läksin korraks välja ja naaber oli vahepeal helistanud, et laps on üksi kodus. Tegelikult sõbranna vaatas last. Aga siis Raivo lihtsalt tuli, võttis lapse ja läks.
Olime enne seda poisiga pikalt haiglas olnud — tal oli keskkõrvapõletik. Olime kuid magamata. Nii laps kui ka mina. See oli väga raske aeg, mul oli ka sünnitusjärgne depressioon. Kui Raivo ta ära viis, oli periood, kus poiss hakkas jälle korralikult magama jääma. Olin tegelikult ka üksinda, kui sünnitasin. Raivo oli sel ajal Kanadas. Tal on seal sugulased.
Miks ta just siis Kanadasse sõitis?
See oli esimene võimalus, kus teda üldse lasti välismaale. Varem need, kes määrasid, kes sõidab, kes mitte, kartsid, et äkki läheb pagulusse. Võib-olla see ei ole õige versioon, aga minu arust see oli nii. Ma olin kaks nädalat lapsega üksi. Siis ta tuli Kanadast tagasi. Olime lapsega veel haiglas, sest ta sai keskkõrvapõletiku kohe pärast seda, kui oli sündinud.
Sõbranna, kes poissi valvas, ei saanud midagi teha?
See oli ikkagi Raivo korter ja sõbranna ei saanud midagi teha — Raivo võttis ta lihtsalt kaasa. Poiss oli siis nelja- ja poolekuune, aga võis olla ka juba viiekuune.
{poolik}
Te tookord Raivole peale ei käinud, et last tagasi saada?
Ma kõigepealt istusin kaks päeva nii, et ainult nutsin, ei söönud ega joonud. Lihtsalt istusin lapse voodi ees ja nutsin. Olin täiesti šokeeritud. Siis võtsin Raivoga ühendust ja ütlesin, et tulge lapsega koju — ma lähen ise ära. Ma ise üsna palju taandusin. Mul ei olnud ju siis elukohta, Raivol oli kodu — väga ilus ja väga korras kodu Mustamäel. Mina aga olingi tõesti see paljas katkiste saabastega Koplist pärit tüdruk, nagu Raivo ütles.
Tegelikult sain ka aru, et lapsel on parem isa juures.
Kui Raivoga lahutasime, ütles ta, et ta ei taha, et ma tema nime jätaksin. Aga olin trotsi täis, ei vahetanud seda ära — et kui ma ei ole teisiti lapsega koos, olen temaga vähemalt ühe nime all.
Mis sai edasi, kui otsustasite Mustamäe korterist lahkuda?
Raivo tuli lapsega tagasi ja vahetas lukud ära. Võtsin nendega ühendust, hakkasin last vaatamas käima. Alguses korra nädalas, siis kuus korra — aina harvemaks see jäi. Mul oli lihtsalt nii tohutult valus seda teha… Ma isegi ei oska seda kirjeldada. Põdesin juba nädal enne käiku ja ka nädal pärast, olin täiesti audis. Alati kui saabub Riksu (nii kutsub Signe Richardit – toim.) sünnipäev, 18. november, olen sel ajal kuidagi liimist lahti. Mitte just liimist lahti, aga kurb…
Need käigud, jah, jäid üha harvemaks, kuni otsustasin, et ei lähe üldse. Mul ei ole selles kõiges kedagi süüdistada, olen ise paljus süüdi — et ma ei võidelnud, et ei suutnud, ei osanud.
Raivoga te siis teistsugustele kokkulepetele enam kuidagi ei jõudnud?
Selleks ajaks, kui ta poisi ära viis, oli ta ka päris tugevalt endast väljas. Siis ta juba otsis põhjust, et poiss ära võtta. Me olime ju jõudnud selleks ajaks lahku minna. Ta tahtis mingi aeg enne ära leppida ja uuesti koos elama hakata, aga siis ütlesin, et ma ei taha enam, mind ei huvita enam. (Muigab heatahtlikult.) Ja siis ta ütleski, et sa oled katkiste saabastega tüdruk Koplist — kes sa üldse oled!
Ametiisikud ei sekkunud?
Ma ei suutnud kellegagi ühendust võtta. Olin tegelikult nii endast väljas… Üritasin kohtusse anda, aga jäi andmata. Sattusin pärast seda ka haiglasse. Mingi aeg. See on ikka väga hull asi, kui laps ära võetakse.
Närvidega?
Jah.
Pärast seda pole teil pojaga enam suurt kontakti olnud?
Siis oli, kui käisin teda vaatamas. Poiss hüüdis mind tädi Pigaroks. Ta ei osanud Figaro öelda. Raivo õpetas selgeks, et tegemist on tädi Figaroga…
Nagu Figaro siin, Figaro seal? Tundub veidi õel…
Ei tea, jah. Aga ma ei usu, et Raivo pahatahtlik on. Ta armastab oma last väga. Ja ma arvan, et ta armastas ka mind samamoodi — väga! Aga teatud asjaoludel läks, nagu läks. Ma tean, ta on kindlasti kasvatanud suurepärase poja. Mul ei ole Raivo kohta mitte ühtegi halba sõna. Igaüks teeb nii nagu oskab. Mina olen veendunud, et ta on tahtnud poega kasvatades anda oma parima. Ma olen ju kohtunud poisiga.
Millal see lõpuks uuesti juhtus?
Ma olin tennisetreener ja ta tuli tennise-laagrisse, kus ka mina õpetasin. Ta oli siis juba 18. Eks ma helistasin varemgi, nii Riksule kui ka Raivole. Püüdsin Raivot tabada ka enne laagrit, et võtta ühendust, kui Riksu tuleb. Teadsin, et ta tuleb. Aga Raivo ei võtnud ühendust. Ta minuga eriti suhelda ei taha. Tere ütleb, kui kuskil kokku satume. Poiss ka muidugi.
Te polegi saanud poisiga pikemalt rääkida?!
Mitte rohkem kui seal laagris. Oleme üsna võõrdunud. Mina ütlesin talle, et ma väga armastan teda. Et elu on teinud omad korrektuurid, ma tegin noorena palju vigu, ja kindlasti olen paljudes asjades süüdi… Riksu lihtsalt kuulas, midagi pikemalt ei rääkinud. Jalutasime. Olin seesmiselt ka muidugi hästi pinges, tegelikult terve selle laagri aja. Mul oli raske. (Naeratab.) Ta on minu venna moodi. Tahtsin talle ka tegelikult kogu aeg Villi öelda… Vennaga on nad sarnased. Tegelikult on Riksu ka minuga hästi sarnane — Raivost on tal välimuse poolest üsna vähe. Kindlasti kasvatus ja head omadused on Raivolt. Ma selles ei kahtlegi.
Mis need head omadused on?
Riksu on hästi tolerantne, ja aitas kas või seal laagris kogu aeg nõrgemaid. Neid, keda seal väga hästi vastu ei võetud või kes olid viletsamad. Ta väga toetas ja julgustas neid. See on super. Ma nägin, et poisil on suur süda.
Ja siiski, ikkagi ka midagi teilt, kes te aitate praegu puuetega inimesi ja korraldate heategevuslikku üritust.
Pühakirjas öeldakse ka, et kõige tähtsamad asjad on usk, lootus ja armastus. Suurim neist on armastus. Armastusega võidab kõik — mitte tagasi tehes, mitte haiget tehes.
Olen töötanud puuetega inimestega nüüd ühtekokku seitse aastat, see on mulle olnud väga südamelähedane. Siinkohal paluksingi kõigil, kel on riideid, mida nad enam ei kanna, tuua need väiksesse käsitööpoodi Tulika 19, see on kümnest viieni lahti. Ühendust palun võtta telefonil 55 959 486. Ootame kõiki riideid, beebiriietest vanurite omadeni välja. Üritusel toimub ka laat, riiete müük.
Mida see üritus endast täpsemalt kujutab?
See on üritus puuetega inimeste toetuseks. Seal toimub näiteks staaride riiete müük. On päris palju inimesi, kes on oma asju oksjonile toonud. Ivo Linna on öelnud oma jah-sõna, ta toob oma riideid oksjonile, samuti Reet Linna, Anne Veski, Jaan Elgula, Joel Steinfeldt, Marju Länik, Heidy Tamme, Anne Velli, Väino ja Sirje Puura, Silvi Vrait, Voldemar Kuslap, Karl Madis. Maria Avdjushko, Siiri ja Viivi Sõnajalg on juba toetanud 1000 krooniga.
Üritus toimub 29. detsembril Tallinna Puuetega Inimeste Kojas aadressil Endla 59. Kõik on oodatud — kaheteistkümnest seitsmeni õhtul. Lisaks oksjonile ja riietemüügile esineb Reet Linna ja Marika Uus omaaegsest Monitorist, ka Marju Länik lubas ühe laulu laulda. Toimub moeshow.
Küllap olete pojaga seonduvat oma peas korduvalt analüüsinud. Mis vigu te enda arvates tegite? Mida Raivo ette heitis — et eelistate pereelule meelelahutust?
Ma käisin väljas ka… No mis ikka noorena tehakse. (Muigab.) Ma olin siis veel päris ilus ka, osalesin ka missivõistlustel. Aastal 1988 võitsin Miss Tallinna valimistel publiku grand prix. Raivoga olime siis juba tuttavad, aga ei oodanud last ega olnud veel abielus. Olin 21, kui abiellusime, ja 22, kui Richard sündis.
Ma tegin võib-olla kõige suurema vea, et ma… tegelikult Raivot väga ei armastanud. Võtsin teda rohkem kui isa. Ta on minust kaksteist aastat vanem. Ta väga hoolitses mu eest, ta väga armastas. (Muigab.) Ühes intervjuus kunagi ammu ta ütles, et ta liha otsis, aga kondi sai…
Loodan, et olen tänaseks muutunud. Kindlasti ei ole süda muutunud, aga sisemiselt midagi küll. Miks ma ka tahan praegu palju armastust ja soojust teistele jagada — elan nii oma valu välja. Mul on tegelikult väga valus selle pärast, mis juhtus. Olen seda kakskümmend aastat endas peitnud. Võib-olla see ongi mingi eesmärk kõrgemalt, et mind on nüüd inimesi aitama ja armastama pandud. Ja mõistma. Isegi kui keegi mulle midagi halvasti ütleb… Raivo ema ei sallinud mind kunagi, soovisin talle alati siiski head. Ma ei ole kunagi inimesi vihanud ega neile tagasi teinud. Vastupidi. Ja võib-olla see valu ongi õpetanud mind nüüd armastama.
Saan aru, et Raivo poolt on see vaikiv resoluutsus kestnud juba rohkem kui kakskümmend aastat?
Seda küsige temalt. Mina sellele vastata ei oska, miks nii on. Mina olen andnud oma parima — ma ei ole talle kunagi kaikaid kodaratesse visanud. Ma arvan, et ta kartis väga, et võin lapse tagasi nõuda. Samas, kui noorem olin, ma tegelikult ise ka mõistsin, et Raivo juures on tal palju parem olla. Ma olin üsna noor ja roheline.
Ma ei ole ka ise ema juures kasvanud. Hästi palju olin isa juures, aga teadsin, et ema mind armastab. Samuti ei kasvatanud minu ema tema ema… Ma juba mõtlesin, et mis needus see on, et juba mitu sugupõlve naiste poolt on nii läinud! Nüüd loodan selle murda — mul on kuueaastaseks saav tütar Saara. Kasvatan temast toreda inimese.
Kuidas te Raivoga üldse tuttavaks saite?
(Naerab.) Minu sõbranna elas samas maja sissekäigus, kus Raivo. Olin sõbrannal külas ja läksin suitsu ostma. Raivo tuli vastu ja küsis: mis sa teed? Ütlesin, et lähen suitsu ostma. Tema ütles, et mul on üks pakk kodus, võin selle anda. Nii tutvusimegi. Siis elasin tegelikult ühe inimesega koos, aga Raivo oli nii järjekindel, et ta sai mu lõpuks kätte. Sai selle kondi kätte… Ta oli siis ka juba tuntud inimene. Eks see mind ilmselt ka väga köitis.
Kui Raivo ellu tuli uus naine, abikaasa Tatjana, ei häirinud teid see, et siis veel kümneaastane Richard sai endale kasuema, kes võis poisiga lõpmatuseni koos aega veeta, aga teie mitte?
Minu prioriteet on olnud alati see, et minu laps oleks õnnelik. Et temast kasvaks täisväärtuslik inimene, kellel ei ole probleeme. Probleeme on muidugi kõigil, aga et ta ei oleks kibestunud, vaid õnnelik. Kui see oli Raivo valik, oli see Raivo valik. Ta kindlasti tahtis, et lapsel oleks veel keegi, kes teda armastaks, hoiaks ja temast hooliks.
Kui mina oleksin jäänud Riksut kasvatama, siis ma ei tea, kas ta oleks nii õnnelik. Kas mina oleksin suutnud nii hea ema olla, nagu ma seda praegu oskan Saarale olla?
Nendest märkustest, mis Raivo teie sõnul on teile teinud, näib, et ta on siiani trotsi täis. On ta teie arvates teie suhtes õiglane olnud?
Ma arvan, et ta kardab lihtsalt. Iseennast võib-olla. Kui inimene teeb oma arust kõik õigesti, tal tegelikult kartust ei ole. Arvan, et ta on ise kuidagi aru saanud, et ta ei ole kõiges väga rüütellikult käitunud. Kahe inimese suhtes on alati mõlemal süüd, ei ole nii, et ainult üks on paha ja teine hea.
No nii on läinud. Psühholoogid ei ole ka aidanud, see kõik on minu sees püsinud, olen seda aastatega üha rohkem alla surunud. Olen püüdnud välja näidata, et mul on ükskõik, mida inimesed arvavad, aga tegelikult ei ole päris ükskõik. Nii kindel ja tugev ma ei ole… See, et mul on olnud näiliselt ükskõik, on olnud lihtsalt minu kaitsereaktsioon.
Siis peaks olema pigem masin kui inimene, kui oleks päris ükskõik.
Ma olen selles mõttes õnnelik inimene, et minu kõige lähedasemad inimesed teavad tõde. See on hästi oluline. Sõbrad on mind elus väga palju toetanud. Ja ma usun, et mina neid ka.
Olen terve elu elanud pojata… Seda ei ole keegi küsinud, mida mina tunnen. Ma südamest loodan, et Riksu võtab minuga kunagi ühendust. Ma ei taha talle üldse kuidagi haiget teha, ma väga armastan teda ja ma väga austan Raivot ka — ja tahan, et ka temal väga hästi läheks.
Ma üldse suhtun inimestesse tolerantselt ja püüan neid mõista teise pilgu läbi. Mina ei ole kohtumõistja, jumal on kohtumõistja.
