"Mul oli õnn NO99 teatris minna lavale teadmisega, miks sinna minnakse. On kahju, et seda võimalust enam pole, meil oleks praegu nii palju teha! Oi-oi, kui palju oleks tööd," mõtiskles Kaljujärv. "Ma nimelt ei saa kuidagi leppida sellega, mis praegu meie ühiskonnas toimub! Ma ei saa kuidagi leppida sellega, kuidas see uhke innovaatiline vanker, mis siiani vabaduse tuules on kolistanud, kaaperdatakse nüüd mingite hallide keskaeliste meeste poolt. Ma ei saa sellega kuidagi nõus olla," sõnas ta ilmselge ärritumusega.

"Kes siis veel, kui mitte kultuuriinimesed ja noored inimesed... Kuulge, teie, kahekümnesed, kes te lõpetate keskkooli, praegu keskealised mehed otsustavad teie elu üle! Praegu ühed hallid mehed tahavad teie vabadusi hakata piirama. Ma ütlen noortele, et te peate ütlema praegu, sest pärast on hilja. Sellepärast peab rääkima, me ei saa vait olla, see ongi demokraatia. Kõigil on õigus oma arvamusele ja minul täpselt samuti!"

"Elu on ju praegu niisugune, et ma olen õppinud selle ära, et ma õhtul seda suurepärast saadet "Esimene stuudio" enam ei vaata, sest uni läheb päris halvaks. Aga hommikul vaatan. Kohvi kõrvale. Siis vererõhk tõuseb ja saab hea paugu, et terve päev otsa hakkama saada, sest see, mis sealt tuleb, on küll hu-hu-huu...," vangutas Kaljujärv pead, viidates sellele, kuidas talle pole sugugi meeltmööda poliitintervjuudest kõlama jäävad mõtted.