«Ma käin oma tee rockimehena lõpuni,» lubas GUNNAR GRAPS talvel Kroonikale antud intervjuus. Möödunud pühapäeva ööl seiskus 52aastase rockilegendi süda.
Graps oli siiras, avatud südamega mees. Temas peitus tubli ports jonni, mis ei lasknud murda noorpõlves antud lubadust end terve elu rockmuusikaga ära elatada. Paraku oli valitud teed Eestis raske käia. Vähesed esinemised ei võimaldanud korralikku äraelamist ja see tekitas ränka stressi, mille leevendamiseks otsis Graps lohutust alkoholist. Ta pani suuri lootusi läinud aasta lõpus ilmunud albumile «Rajalt maas», aga paraku jäi selle edu oodatust kesisemaks.
Graps tundis muret tuleviku pärast, kuigi elas päev korraga. «Ma ei kujuta ette, mis siis juhtub, kui ma murdun ja lavale tõusta ei jaksa. Ma ei tea… Pensioni ma ju saama ei hakka, kuigi reklaamisin pensionifondi.»
Kurtis stressi
Trummar Jaak Ahelik käis Grapsil külas paar nädalat enne ta surma. Graps oli kurtnud stressi üle. Vanameister avaldas lootust, et tal õnnestub taas Venemaa lavadele pääseda. Seal olevat muusiku vastu juba huvi tuntud.
«Kui oled kunagi olnud keegi, kellel on pool Venemaad jalge ees, ja ühel hetkel see kõik kaob, siis on raske asjast üle saada,» sõnab Ahelik. «Eriti sellise hingeeluga inimesel nagu Gunnaril. Sa tunned, et oled rohkemat väärt, kui sinust peetakse, ja see närib hinge.»
Ahelik tutvus Grapsiga umbes 10aastaselt. Hiljem tuuritasid nad Magnetic Bandiga mööda Venemaad. «Gunn on mind omal ajal palju aidanud. Ma olin poisike, aga tema suhtus minusse hästi, andis plaate kuulata ja laenas trumme,» räägib muusik.
Ahelik austab Grapsi tahtejõudu jääda oma liinile kindlaks, hoolimata sellest, et raske oli. Isegi väga raske. Grapsile meeldis esineda ja ta nautis tähelepanu. Kui see kadus, tõmbus ta endasse ja veetis päevi kodus televiisori ees vedeldes.
«Nii nagu vahel ikka räägitakse matustest ja surmast, oli ka meil Gunniga sellest juttu. Ta ütles, et tahaks New Orleansi stiilis matuseid. Selliseid, kus bänd mängib ja inimesed on lõbusad,» meenutab Jaak.
Muusikat täis mees
Saatus viis laulja Ivo Linna ja Grapsi kokku 1967. aastal. Nad teenisid koos sõjaväes, kus magasid kõrvuti koikudes. Viimati kohtusid sõbrad «EMT txt-boxingu» saates.
«Gunnar ei kurtnud mulle kunagi midagi. Kui, siis kirus, et Eestis on liiga palju süldibände,» ütleb Linna. «Gunnar oli tohutult optimistlik, energiast pulbitsev ja pööraste ideedega mässumeelne rokkar. Kuigi tal oli kohati raske, ajas ta kindlalt oma rida ja tegi seda hästi.»
Laulja Tõnis Mägi seob Grapsiga enam kui 35 aasta pikkune sõprus. Viimati kohtusid nad juhuslikult umbes kuu aega tagasi. «Gunnaril oli suhteliselt keeruline elu. Ta kurtis stressi. See aga sööb inimest seestpoolt,» räägib Mägi. «Me oleme kaotanud Eesti ainukese korraliku rockstaari. Kui pime mees katsub elevanti, siis ta ei saa aru, kas see on müür, sambad või köis. Eestlased pole osanud Grapsi kunagi näha, ta on olnud meile liiga lähedal.»
Mägi meenutab aega, mil Graps oli megastaar. Siis käis pool Leningradi ringi valge salli ja nahkjakiga nagu Graps. Tema kontserte nimetab Mägi võrratuteks. «Gunnar oli siiras mees, isegi lapsikult siiras. Temas peaaegu polnudki eestlaslikke jooni.»
Mägi leiab, et Graps oma tugeva karismaga oli tuimast eestlasest väga kaugel, huvitav isiksus. «Kohati lausa naiivne oma idealistliku maailmavaatega,» meenutab Mägi. Ja viivu pärast täiendab: «Muusikat täis mees.»
