«Kui keskeakriis tähendab seda, et ma ostaks uue auto ja vahetaks oma abikaasa välja 25 aastat noorema tüdruku vastu, siis – tänan, ei! Mul on kõik hästi,» muheleb Ultima Thule bassimees Raul Vaigla.

Raul Vaigla tähistab sel laupäeval 50. sünnipäeva. Rauli äratavad tol hommikul laulu ja maasikatega abikaasa Leila (49), poeg Robert (26) ja tütar Marie (17). Nii on nende peres kombeks.

Suurem pidu leiab aset päev hiljem Rock Cafe’s, kuhu Raul on kutsunud esinema sõbrad, et anda oma elutööd hõlmav kontsert.

Enda sünnipäeva korraldamine on kindlasti paras peavalu.

See on kohustuste lumepall, mis kasvab iga päevaga. Ma olen üles otsinud inimesed, kellega koos mängida tahan. Ultima Thule on 25aastane, aga ma olen laval olnud 33 aastat. Selle ajaga on nii mõndagi toimunud. Eriti hea meel on mul selle üle, et Radar kokku tuleb.

 Kui vanana sa end tunned?

Praegu mind ahistatakse selle numbriga, aga õnneks rahunetakse pärast 7. juulit maha ja ma saan end eatuna edasi tunda. 30. sünnipäev tundus mulle märksa õudsem kui 50. See sünnipäev toimus ESTO päevadel 1992. aastal New Yorgis. Sõbrad kinkisid mulle särgi, mille seljale oli kirjutatud 30. Kõigil oli nalja kui palju selle numbriga, mis toona tundus nii uskumatu.

{poolik}

 Sa pälvisid kunagi Päikesepoisi tiitli…

«Sunshine Boy» oli selle tiitli nimi. See juhtus 1986. aastal, kui olime Radariga kaks kuud Kanadas tuuril. Seal saime tunda seda, mida praegu tunnevad Ewert and the Two Dragonsi poisid. Olime vanuses 26-27, see on parim iga bussiga ringi loksumiseks. Sõitsime maha 12 000 kilomeetrit – kolistasime läbi kõik suuremad linnad. Ajaleht Toronto Sun valis päikesepoisse. Kuidagi läks nii, et arvati, et ma võiksin ka see olla. Alguses ma punnisin vastu, aga bändile oli promo vaja. Minust tehti pilt, mille alla kirjutati, et olen Eestist ja tuuritan bändiga Kanadas. Ja et tüdrukud, ärge muretsege, peagi on ta siin tagasi. Tüdrukud pidid kahjuks pettuma, sest me ei läinud tagasi.

 Miks?

Sel momendil, kui oleksime pidanud sinna jääma, me ei jäänud. Meil olid lepingud ja plaadidiilid juba silme ees, erinevate firmadega läbirääkimised peetud. Olime ajakirjade esi-kaantel, meist tehti kaks dokfilmi. Kõik oli olemas, aga see õige aeg jahtus maha ja ühel hetkel polnud me enam piisavalt atraktiivsed.

 Kas eemal viibimine tekitas kodus pingeid?

Ma olin siis juba abielus, Robi oli sündinud. Pingeliseks reisimine olukorda ei teinud. Näiteks kui Robi sündis, olime Jaak Joalaga Kasahstanis esinemas. Tol ajal polnud ju mehed sünnitusel kaasas ja me ei teadnud lapse sündimise päeva ette.

Toona oli see loomulik. Kui ma olin kodus, siis olin ja kui mind ei olnud, siis oli abikaasa vapper ja sai hakkama. Etteheiteid mu äraolemise kohta ei olnud kunagi. Ma tean, et teistel muusikutel on naisi, kes sunnivad neid valima, kas mina või muusika, aga me oleme Leilaga nii kaua koos olnud, et selliseid probleeme ei ole. Oleme samal lainel. Talle tuleb tänu avaldada, et ta mind need 29 abieluaastat on ära kannatanud.

 Kogu aeg ei saa ju harmoonias elada?

Kui kõik toimub loomulikul olemisel, siis ei olegi midagi. Muidugi on pisiasju, eriti teades minu mugavust. Ma olen öelnud, et vahel peab mulle asju meelde tuletama. Ma ei taha hoobelda, et kõik on nii hästi. Asjad on, nagu nad on, ja hetkel on nad hästi.

 Oma pulmi mäletad?

Pulmad tegime Pelgulinna kultuurikeskuses Tallinnas. See oli korralik pikalauapulm kaheksakümne külalisega. Toona oli pulma pidamine ikka kõvasti odavam kui tänapäeval.

Bändimehe elu on ahvatlusterohke. Kuidas sa oled suutnud kahe jalaga maa peale jääda?

Muidugi on ahvatlusi. Pillimehe elukutse juures on neid eriti palju. Aga näed, siiamaani on kõik toiminud.

Sul on oma valem?

Sellist valemit ei olegi. Sa pead oma tegemistes olema selline, nagu sa oled, siis lähevad asjad iseenesest paika.

Kõlab lihtsana…

Tegelikult ongi. Kui sa keerulised asjad enda jaoks lihtsaks teed, siis nad ongi lihtsad. Tähtis on, et sa oleksid iga asja sees loomulik.

Kui suur romantik sa oled?

Hingelt olen ma romantik. Aga ma leian, et oma kaasat ei pea kogu aeg üllatama, sest siis muutub see ebahuvitavaks. Juba siis, kui sa oled mõnusalt koos, on kõik hästi. Jube raske on anda seda valemit või retsepti, mis meie suhte on toimima pannud. Lootusetu romantik ma ei ole. Näiteks kui kodus tuleb telekast mõni romantiline komöödia, siis ma alati ütlen naisele, et ma ei kannata neid filme, need ajavad mind hulluks – need lõpevad alati sellel kohal, kus kõik on hästi. Samas kui kõik peaks sealt just algama.

Kui sageli sa ärritud?

Seda tuleb ikka ette. Aga ma ei oskagi öelda, mille puhul ma ärritun või vihastan. Ma väga loodan, et ma pole selline, kes asju endasse kogub ja siis ühel hetkel plahvatab. Ma olen alati olnud seda meelt, et asjad tuleb kohe ära klaarida.

Mida abikaasa sulle ette heidab?

Kui ma jätan arved maksmata, lihtsalt ununeb, noh, siis saan naise käest vastu pead. Kas või liiklustrahv, mida ma ei maksa õigel ajal ära ja see tuleb kaks kuud hiljem viivisega – ai, kuidas ma saan!

Peaksin rohkem elama deviisi järgi: «Ära viska tänaseid toimetusi homse varna!» Ma olen kohati tüüpiline Vähk – üks samm edasi, kaks sammu tagasi.

Kuidas on sul lood keskeakriisiga?

Ma ei tea, mida see tähendab. Kui Uno Loop sai 82, siis ma soovisin talle õnne ja ütlesin, et näed, ma saan 50, täitsa vana mees juba. Ta põrutas, et mis kurat, sa oled alles poisike! Võib-olla ongi 50 alles poisikeseiga... Ah, ma ei mõtle selle peale!

Mõni keskeakriisis mees ostab uue auto, teine vahetab naise välja?

Vahetan 50aastase naise kahe 25aastase vastu välja? Ma ei tunne nii. Ma loodan, et suudan ka viiekümneselt olla poisike, ilma keskeakriisita. Ehk ma ei oskagi end sellise lõplikult täiskasvanuna tunda? Ma ei oska isegi lipsusõlme teha. Kui Robi lõpetas keskkooli, siis vaatasime Internetist, kuidas see käib.

Ühesõnaga – paanikaks pole põhjust?

Okei, ma võin öelda, et saan 50. Miinus on see, et reaalselt sellist vitaalset tegevusaega jääb järjest vähemaks, katsun seda võimalikult hästi kulutada. 20, 30, 40 – need kõik on käinud sõrmenipsuga. Mul on head eeskujud ees – Uno Loop ja Tõnis Mägi.

Tõnis rääkis hiljuti, et ta on ennast täiesti kinni tõmmanud. Ma soovitasin, et mis sa jamad, vana, võta aega puhkuseks. Tõnis vastas, et ta ei taha, sest siis tunneb ta ennast vanana. Mul on vedanud – tunnen ennast noorena ja mu abikaasa tundub noorem kui kunagi varem. Ma võtan isegi Robit hea sõbrana, isalikud nõuanded talle käivad lihtsalt asja juurde.

Meenuta oma varasemaid sünnipäevi.

20. sünnipäeval sõitsin Radariga Aafrikasse. 30nes toimus New Yorgis. Ühel sünnipäeval olime Radariga Vladivostokis – tähistasime Jaak Joala luksuslikus numbritoas. Võtsime napsu ja lasime endale head ja paremat ette kanda. Ühe sünnipäeva aga pidasime maha Henry Laksi hoovis.

Milline on su eredaim sünnipäevamälestus lapsepõlvest?

Kui ma sain seitsmeseks, siis kinkis vanaisa mulle klaveri. Ema tuli mind õue otsima ja hüüdis juba kaugelt, et tule ruttu, suur must tont toodi. Klaveril on väike plaadike, kuhu on graveeritud: «Väiksele Raulile mälestuseks vanaisalt.» Vanaisa oli Jõgeva kõige kuulsam pottsepp. Tema andis mulle ka mu esimese välismaise basskitarri.

Sina ja kitarr?

Nii kaua, kui ma end tean, olen tahtnud kitarri mängida. Väiksena imiteerisin kitarrimängu luuaga. Kuna Jõgeva lastemuusikakoolis ei saanud kitarri õppida, käisin klaveritundides. Õnneks ema sundis mind, ta ei lasknud muusikakoolis käimist järele jätta. Rohkem kui kord tuli lapsepõlves ette, et muusikakooli asemel läksin jalkat mängima, õpetajale aga valetasin, et mul kõht valutab ja istun kodus.

Pruudi leidsid kodukandist?

Leilaga saime tuttavaks Jõgeval, ta oli siis 15- ja mina 16aastane. Ta on pärit Luualt. Eks me külapidudel üksteisele silma jäime. Ma kolisin pärast 9. klassi Tallinna, läksin Otsa-kooli, aga me jäime tihedalt suhtlema. Kui Leila lõpetas keskkooli, siis tuli tema ka Tallinna.

Oled sa oma sarved maha jooksnud?

Sarved maha jooksnud? Seda ma ei mäleta. Mida see üldse tähendab?

Pidutsed ja… sa ju tead küll, mida see tähendab.

Ma ei tea. Muidugi olen pidutsenud. Ega minusuguseid inimesi polegi palju. Sellel on kindlasti omad plussid ja miinused.

Ehk see ongi nii, et inimene peab saama täiskasvanulikumaks, kui ta hakkab kellegagi koos elama. Siis ta peab andma endale aru, et kui on kooselu, siis ei tohi alluda muudele ahvatlustele. Me olime küll noored, aga tagantjärele vaadates on sellel jällegi oma väärtus, mis hoiab meid koos.

Maapoiss sattus linna. Kuidas kohanesid?

See oli keeruline. Ütlesin emale, et ma ei taha linna jääda, tahan tagasi koju. Ema vastas kategooriliselt ei.

Eks see nii ongi, et lapsed on rumalad. Neile ei tohi järele anda ja vanemaid peab kuulama. Lapsed teevad hetkeemotsiooni ajel rutakaid otsuseid. Mul olid ju Jõgeval pruut ja sõbrad… Siiski tuleb ema tänada – ta ütles, et kui oled juba kord kodust välja kolinud, siis nii ongi. Paari kuu pärast harjusin ära.

Hakkasid linnas väljas käima?

No mis väljaskäimised need olid? Valli baar, magusad liköörid ja vahuvein Vana Tallinnaga. Mis mõnu see on? Kokkupuuted alkoholiga olid pigem ebameeldivad ja järgmised päevad veelgi ebameeldivamad.

Sa oled hoidunud alkoholiga liialdamisest?

Mul ei ole kunagi olnud alkoholiga probleeme. Peo käigus saab võetud, aga ma oskan piiri pidada. Mul on küll sõpru ja tuttavaid, kellele alkohol üldse ei sobi.

Sa said üpris noorelt isaks.

Esimene laps, Robert, sündis, kui ma olin 23. Siis olid teised ajad. Naiste kohta öeldi, et 22 – viimane taks. 25selt lahterdati sind juba vanatüdrukuks. Elu oli teistmoodi. Elati rütmis, et pärast sõjaväge peab kohe naise võtma. Mina maksin päris head raha selle eest, et sõjaväkke minema ei pidanud. Ise teenisin, ise maksin. Ma oleksin muusikuna oluliselt kaotanud. Sõjaväe vahelejätmine on ilmselt ka põhjus, miks ma pole meheks saanud, vaid olen poisike.

Marie sündis pea kümme aastat hiljem…

Seal on oluline vahe, sest vanemana suudad sa palju rahulikum olla. Samas oli meil ka Robiga väga vahva. Ta oli minuga alati kaasas. Alates Rock Summeritest kuni stuudiote ja kõikide muude esinemisteni. Pärast tütre sündi leidsin oma raja ja toimub selline mõnus kulgemine. Laste kasvatamine ei ole minu jaoks olnud kohustus, ma olen kogu aeg arvanud, et peaks võimalikult palju aega nendega koos veetma.

Milline on olnud su elu kõige õnnelikum hetk?

Hetk, kui mu vastsündinud tütar mind vaatas. Ta sündis ajal, mil ma haiglast ära olin – «Jesus Christ Superstar’i» proovis. Tema pilgus oli nagu küsimus: kus sa olid? See ei lähe mul kunagi meelest ära.

Sa ehitad koos Robiga Lõuna-Eestisse maakodu. Kuidas edeneb?

Me just arutame ja kombineerime, et kes kuidas maale saab minna. Seal on vaja asju teha. Kohe-kohe peaks saun valmis saama. Kohalikud aitavad meid ka, eriti mis puudutab materjalide toomist ja transporti.

See projekt läheb kuidagi järjest suuremaks. Tore on ka ise käed külge panna, siis on asjal hoopis teine väärtus.

Kui sageli sa Jaak Joalaga suhtled?

Väga harva. Kindlasti saadan ma talle oma sünnipäevakutse, aga mitte lavale tuleku osas, ma ei hakka inimest kiusama. Tore oleks teda publiku hulgaski näha.

Milline on su suurim hirm?

Loomulikult neid on. Peamine on see, et sa ei taha, et lähedastega midagi halba juhtuks. Samas ma ei mõtle selle peale, ma ei ole selline muretseja tüüp.

Kuidas sa surra tahaksid?

Ma olen näinud väga lähedasi inimesi, kui nad on haiged. Siis ma alati mõtlen, et selline vanadus on hull, seda ma ei tahaks. Suhtun surma respektiga, aga praegu, viiskümmend saades, ma veel ei mõtle selle peale. Loodan, et mul on veel palju häid aegu ees.