«Lõpuks mõtlesin, et kui keegi veel midagi hüüab, lähen talle kallale,» muigab Rio karnevalilt naasnud geiklubi Angel omanikke PEETER REBANE.
Samba, laul, hõiked, kiljed, siredad sääred, värisevad puusad, sädelevad ja värvikirevad kostüümid-suled. Rio De Janeiro karneval. Kujutage ette nelja päeva ja ööd lakkamatut möllu, kus kogu maailma glamuur korraga taevast alla sajab. Ja sabad! Järjekorrad looklevad kõikjal, kuhu vaatad. Tahad Rio sambadroomile? Seitse tundi sabas! Aga Rio Kristuse kuju juurde? Säti end hakatuseks piletijärjekorda, et lunastada pääs mägirongile, mis väljub kahe tunni pärast. Platoole, kust avaneb vaade tervele linnale? Õhurongile, mis sinna viib, ootad omakorda kaks tundi.
Ja kui lõpuks seisad õhtul sambadroomi sissepääsu lävel turvamehe ees, silmis lapselik rõõm, et kulus v a i d tund — selgub, et oled oodanud vales sabas... «Siis oli küll selline tunne, et tahaks nutma hakata,» naerab Peeter. Suuremast šokist ta oma kolme kaaslasega siiski pääses, sest — õiges väravas järjekorda polnudki.
Teine temperament
Peeter Rebasele (31), kel kontserdikorraldajana ometi kuhjaga kogemust, tundus Rio karneval totaalse tohuvabohuna. Üks, mida Peetri sõnul iga turist hiljem Riost kas või une pealt mäletab, on sõnaühend coca-aqua-skol. Viimane tähendab rootsi keeles «terviseks», aga Brasiilias tähistab see levinud õllemarki. Kui kohapeal Euroopa Liidu seadusi rakendada, tuleks sulgeda pea kõik lõbustusasutused ja elanikud pokri pista, sest kauplemine käib uulitsail loata. Mustmiljon kaubitsejat prõõkavad, kast kaelas: coca, aqua, skol! (Coca-Cola, vesi ja õlu — toim.) Neljandal päeval sööb see melu juba närve. «Lõpuks mõtlesin, et kui keegi veel midagi hüüab, ma lähen talle kallale,» sõnab muidu rahuliku loomuga Rebane. Kui kaubapakkujad mõikavad, et oled turist, ei jäeta sind tülitamata.
Samas oli inimeste avatus nauditav. Kui kohalikud karnevalitribüünil avastasid, et Peetri seltskond ei mõista laulusõnu, hakkasid neid inglise keelde tõlkima: «Toovad sulle sõnad ja seletavad, mida need tähendavad. Tahavad sind seal ka sambat tantsima panna. Pole nii nagu Eesti laulu- ja tantsupeol, et läheme vaatame, istume maha, paneme kaks kätt põlvedele ja siis plaksutame. Kes seisab toolidel, kes maas, kõik tantsivad kaasa, osad laulavad kaasa. Hoopis teine temperament.»
Muinasjutust kommertsini
Tänavu kulutasid sambakoolid karnevali ettevalmistusteks 20 miljonit dollarit. Peetrile meeldis üks kool, kelle show põhines Hans Christian Anderseni muinasjuttudel. «See oli hästi südamelähedane,» nendib Rebane, kellele eriti avaldasid muljet ehedad muinasjutukangelaste kostüümid.
Kuigi muusika on erinev, on rütm sama — samba. Sealt hakatakse oma teemat üles ehitama, sõnumit edasi andma — kes laulab, kes teeb muusikat. Sambakuulsused olid kehastunud kuningaks ja kuningannaks. «Kostüümid vaheldusid kogu see aeg. See oli hästi sümpaatne,» kiidab Peeter.
Karvavõrdki ei istunud Rebasele aga ürituse kommertskülg — tegemist on suure teleshow`ga. «Loodame, et laulu- ja tantsupidu kunagi sinna ei lähe, sest mõni sambakool jättis ikka väga halva mulje,» leiab Rebane. Iseäranis kahju oli tal ühest tuntud ja vanast sambakoolist, mis oli enda sponsoriks valinud Brasiilia Energia, üleriigilise ettevõtte nagu Eesti Energia siin. «Nende energiateemat oli kole vaadata,» räägib Rebane. «Üks alateema oli elektrijaam... kuni selleni välja, et osadel tantsijatel oli seljas elektrimontööri kostüüm ja läbi rongkäigu jooksid kõrgepinge traadid. See oli nii hale ja lame!» Kogu show oli «metsikult sponseeritud», reklaame jooksis «söögi alla ja söögi peale», sambadroom oli reklaamist üle ujutatud. «Kujuta ette, et lähed lauluväljakule — ja kogu laulukaar on üks suur reklaamplakat. Koorid hoiavad erinevate firmade lipukesi ja... Ilmselgelt on sellest tehtud bisnis ja enamik rahvapärimusest on kaotsi läinud.»
Samas on mõistetav, et sponsorid peavad oma miljonite eest midagi vastu saama. Ka pilet oli Rebase arvates hirmkallis, õhtu pääse sambadroomile maksis 1500–1600 krooni. Peetri seltskond istus küll ees, esimeses boksis, mitte tavatribüünil, aga siiski.
Geiklubid lahedad
Karneval kui selline on ise oma olemuselt juba väga popp geiseltskondades, teab Rebane. Ta kasutas juhust ja külastas ka Rio geiklubisid. «Seal oli hästi mixed (segatud — toim.),» seletab Rebane. «Seksuaalset orientatsiooni peetakse seal vähem oluliseks, kultuur on teine kui põhjamaade oma. Kui Eestis öeldakse geiklubi, siis Brasiilias ei huvita ega sega kedagi, on tegemist geiklubiga või mitte.»
«Eestis on geiklubi uudisväärtusega teema. Brasiilias on see tavaline asi, osa ühiskonnast.» Põhjus, miks siin veel nõnda on, pärineb Peetri arvates Nõukogude ajast — oli ju omasooiharus kriminaalkorras karistatav — ja minevikuvari, hirmud ja foobiad pole inimestest veel kadunud.
Kohalikud geiklubid olid Peetri sõnul lihtsad, aga lahedad. Sao Paulos oli üks koht, mis iseäranis meeldis — klubi Ultra Lounge. Rõhk ei olnud sisekujundusel, sest inimesed suhtlevad seal pigem vahetult, nii et interjöör, telefon ja e-meil omavad vähem kaalu kui Eestis. «Inimesed lähevad pigem tänavale, võtavad õlut, suhtlevad. Palju rohkem käib selline personaalne möll ja see on hästi lahe.»
Rebane imestas siiralt, kuidas brasiillastel nii palju energiat on: «Päeval nad toimetavad, siis pidutsevad, siis karnevalile, kella kuue ajal hommikul afterpartyle ja seal läheb järgmise lõunani välja, ja nii jälle edasi!»
600 pilti, pähkleid ja komme
Peetril pole kommet suveniire ühes tuua. See-eest on ta oma käigust CD-plaatidele kõrvetanud 600 pilti. «Mõned pähklid ja kommid sõpradele-tuttavatele tõin,» mainib Rebane. «Mulle meeldib pigem vaadata, kui asju koguda.»
Brasiilia haaras kindlalt tema reisipunktide topis koha esikümnes. Ilmtingimata tahaks Rebane ära käia ka Salvadoris, et sealset karnevali nautida. Seal on vahest märksa vähem kommertsi ja enam rahvakultuuri. «Brasiilias elab ju palju erinevaid rahvaid. Kui vaatad Riot, siis seal elavad ikka enamjaolt portugallaste ja valge nahavärviga inimeste järeltulijad. Lähed üles Salvadori, seal peamiselt mustanahalised, jälle hoopis teine kultuur ja traditsioonid.»
Kuigi Rebane reisib palju ka tööga seoses, reisiks ta veelgi enam: «Sest see on asi, mille peale raha kulutada. Selle asemel, et suurt ja kallist autot omada, hoopis käid ja koged. Brasiilia-suurusel maal on ju nii palju erinevaid asju. Üks asi on karneval, teine loodus, kolmas vihmamets, neljas arhitektuur.»
Rebasele avaldas muljet arhitekt Oskar Niemayeri modernkunstimuuseum Rios, mis oli nagu UFO mäe otsas. «Sellist asja on alati huvitav oma silmaga näha,» nendib Peeter. «Aga ei saa piisavalt reisida, liiga palju on tööd ja seejuures igasugust jama. Mingit lollust, millega on vaja tegeleda ikka siin kohapeal...»
