REET LINNA armulugu oma esimese abikaasa Ants Parikaga sai kiirelt hoo sisse. Kevadel tutvunud paar pidas sügisel pulmi ja Reet oli selleks ajaks juba lapseootelegi jäänud. Oma esimese ämmaga aga ei saanud Reet üldse läbi.
Kus sa oma esimese abikaasa Ants Parikaga tutvusid?
Moskva kohvikus. No ju ma siis kursakaaslastega liikusin. Viru hotelli veel polnud, restoran Kevad oli popp koht, Palace ja Pirita restoran ka. Aga kohvikutes käisime juba keskaajal. Kindel kohtumispaik oli Võidu väljaku nurgal, Palace’i vastas bussipeatuses. Laternaposti peale jätsime üksteisele kriipse-märke, et olime sealt läbi käinud. Ja Moskva kohvikust võis alati oma sõpru leida. Jäime seal tihti õpetajatele vahele, kui tundidest lõikama panime. Hiljem ka pedakatega – ikka Moskvas! Oi, seal liikus igasugu rahvast, ka toonane lavakate seltskond: Milvi Jõe-Jürgenson, Karin Karm... Olin nende kursuse «West Side’i lugu» näinud – istusin Estonia rõdul trepi peal –, olime täiega pöördes! Lavaka omad olid siis juba tuntud näod.
Ka Otsa Ilona liikus selles seltskonnas. Ja Anne-Mari Velli, praeguse fotograafi René Velli ema – piltilus naine! René isa, autoõpetaja Robert Velli oli hirmus liiderlik mees! Temalt sai nime ka Anne Velli, Hendrik Sal-Salleri ema. (Naerab.) Isver-susver, küll olid ikka keerdus suhted!
Õhtuti saime seal sõbrannadega kokku ja ühel päeval... Märkasime kõrvallauas ilusat meest. Istus koos Jüri Uppiniga, kes on nüüd Susi hotelli omanik, aga tegelikult kunstnik. Ja Uppini kõrval siis see Ants Parika.
Märkasin, kuidas kohe kõik naised elevile läksid – oli tõesti ilus mees! Pikk, kreeka ninaga – mille ka mu poeg Kent on temalt pärinud. Ühesõnaga, minu kujutluste mees!
#end#
Kõik tüdrukud lõid talle külge. Ka too näitlejannade punt viskas Antsule silma, eriti vist see Milvi Jõe. Ja naised meie pundist ka, mina olin vaat et kõige tagasihoidlikum! Nemad kõik viimase peal välismaa riietes, minul polnud siis veel midagi. Neil Moskva kohviku tüdrukutel olid sidemed juba olemas. Ja vaat sealt see jonn minus tekkiski: olge te pealegi üles löödud, aga vaatame, kes selle Antsu kätte saab!
Erinevalt neist polnud mina ka veel kuulus. Siin-seal siiski laulnud – ja Arved Haugi tütar, eks seda teati. Nii et läks ikka kõvaks pilkudega tulistamiseks. Ants pidi valiku tegema ja mingi imenipiga mina võitsin!
Öeldakse, et tütred valivad meest alateadlikult isakuju järgi, kas ka sina?
Ei, isa oli mul tumeda lokkis peaga. Minu mehemudel on alati olnud pigem blond, pikk ja tugev. Sellega Ants Parika mind hoobilt ära võluski. Tollal oli ta veel mäesuusataja – mitte just väga edukas, aga ikkagi. Olin küll kaugel mõttest, et hakkan kohe abielluma. Tähtis oli, et sellest kaunite naiste seltskonnast mind kohtama kutsutaks.
Esimene kohtamine oli naistepäeva paiku, ju siis 1965, sest meie tutvus abiellumiseni polnud pikk. Ootasin teda Võidu väljaku nurgal. Mul on nii meeles, kuidas Ants tuli – nartsissidega! Minu elu esimene lilledega kohtamine. Sellist peikat polnud mul veel olnud, kes lilli tooks! Vaat siis oli kõik: armusin ära. Ju me kuhugi kohvikusse siis läksime ja pärast jalutasime. Tollal oli see põhiline – et saaks käest kinni hoida ja külmas suudelda. Mäletan veel, et Ants polnud algul eriti hea suudleja. Mulle tundus, et ei klappinud väga hästi meil see asi. (Naerab.) Niisugune väike suu oli tal. Aga muidu hästi kena ja sõbralik ja teistsugune.
Ja poisi vanematele meeldisid sa kohe, nagu alati?
Püha müristus, kui mind siis Antsu vanemate ette viidi... Jessuke, milline peenike proua see ämm oli! Ega mina talle ei meeldinud! Antsu isa oli kuulus vedurijuht – sotsialistliku töö kangelane Aleksander Parika. Aga ema lihtsalt koduperenaine. No natuke oli tal ka kunstimeelt. Pintseldas ise, kõik ukseklaasidki olid kodus ämma enda värvitud. Ja temal oli välismaa tuttavaid. Vaat siis hakkasin ka mina välismaa asju saama: trikood, möllud-mängud... Mul on tänase päevani keldris kaltsukottides alles mingid öösärgid sellest perioodist.
Elasid nad Lomonossovi ja Laulupeo tänava nurgal. Ja sinna korterisse olin mina siis ka sunnitud sisse kolima, lapseootel, nagu ma olin. Ruttu see meil läks, sest... Ei tea, kumb meist hoida ei osanud, aga rasedaks ma jäin. Kuid ma polnud seepärast veel õnnetu. Ants meeldis mulle ja armastas mind, oli tegelikult väga hea mees, kuldsete kätega. Mu ema lemmik oli ta ka. Nii et selles mõttes oli kõik tipp-topp.
Ja pulmakellad helisesid...
Pulmad pidasime 25. septembril 1965. Mul käis kolmas kuu ja ma olin nii läbinisti aus, et ei pannud pruudiloori pähe! Uskusin, et kui juba undrukualune ninani täis – nagu kirjanduses öeldakse –, siis enam loori kanda ei sobi.
Isa toonane naine Juta õmbles mulle valge peenvillase kostüümi. Juta ema heegeldas valge pärlitega kraekese. Kingad sain kuidagi välismaalt. Kindad ja pruudikimp, valge paelake pähe...
Pidu peeti ämma juures. Palju sõpru, klassivennad-õed. Meelde jäi aga kohutav skandaal. Too Uppini Jürka varastas mu ära. Nagu pruudivargus ikka – aga Parika ei leidnud mind üles!
Uppin oli juba siis ilus rikas poiss, kõik juuksedki veel peas. Kihutasime tema Volgaga Tartu maanteed pidi linnast välja, aga Ants vihastas. Peigmees peab ju pruudi üles leidma. Ei tohi nii ära varastada, et ei leita – pruut peab olema ikka käeulatuses...
Kükitame meie Uppiniga seal kusagil maanteel, keegi järele ei tule. Sõitsime siis veel natuke ringi, ikka ei kedagi. Kimasime koju tagasi. Seal pahandust kui palju, Ants hingepõhjani solvunud... Nojah, võib-olla ka mures: ma ootasin ju last ja kuidas nii võib! Uppiniga tänaseni meenutame ja naerame. Aga siis oli pulm sellega ju rikutud!
Uhke pidu kestis küll veel mitu päeva. Parikate suvilas Mähel, pärast andis viinapudeleid roosipõõsaste alt kokku korjata! Hästi suured pulmad olid. Ämm armastas suurejoonelisust. Aga Antsu vanemad ilmselt minuga koos elada ei tahtnud – ja mina pipra ämmaga ka mitte! Nii me Mähele elama jäimegi, kuni sündis Kent – 19. aprillil 1966.
Mida emaks saamisest mäletad?
Jube äkki hakkas see kõik. Hommikul kuue paiku tulid veed ära, jõudsin vaevalt haiglasse ja kohe sünnitama. Peaots oli juba väljas, kui lauale sain. Nii kiire oli sel poisil ilmale tulla! Ämmaemand oli heade kätega, kõik läks hästi ja õnnelikult. Olin sportlik laia puusaga tüdruk, sünnitamine pole mulle mureks olnud.
Suur solvumine ootas mind kodus. Lapsega kolisime linnakorterisse tagasi. Esimene vannitamine – ja kui siis ämm haaras poisi mu käest ja käratas, et mina ei saa hakkama. Ma pole elus nii solvunud olnud! Mina, kes ma ilmselt olengi sündinud mitte niivõrd abielunaiseks kui just emaks!
Jah, ma tean seda ise ka: olen nagu pardiema, kes võtab kõik oma tiiva alla... Aga ämm tuli ja lükkas mu kõrvale. Esimene laps ja vannitamine – see on ju tähtis!
Teine pauk tuli, kui ma külaliste puhul koogi tegin. Küpsetamist olin ma Pedas õppinud, aga... kas oli ahi kehv, igatahes see kuramuse kook vajus kokku. Oi, taevas! Ämm käratas mulle külaliste ees: «Mis käki sa oled valmis teinud!»
Nagu «Ukuaru» filmis, kus Minna armastas kollaseid kartuleid, ämm valgeid...
Jah, selle ämmaga ühe katuse all elamisest head nahka ei tulnud – me ei klappinud mitte üks raas! Nii hakkaski Ants meile Miiduranda maja ehitama. Aga seal ka, iga kord, kui ämm külla tuli, torkis näpuga – Mis see siin on? Milleks toda sul vaja?!
No hiljem ta küll natuke nagu leebus. Õmbles mulle igasugu naljakaid kübaraid ja asju. Võib-olla olekski ta tahtnud mind oma maitse järgi riietada? Välismaa hilpudesse, mis olid teab kust second handidest siia veetud ja moest väljas. Keeldusin neid selga panemast, õmblesin parem ise. Lõpuks ämm siis natuke aktsepteeris, et mina olen ka samasugune – isetegija. Ämmale polnud meeltmööda, et ma ei elanud ainult mehe jaoks, käisin estraadistuudios. Eks ta keeras siis ka Antsu üles...
Et siis Ants oli rohkem oma ema poeg kui sinu mees?
Tal oli ikka oma sõna ka, aga ema lemmik oli ta küll – teine poeg oli saamatum, lootused olid Antsu peal. Ta oli lahtiste kätega. Muuseas, hiljem läks tema ka kunsti õppima. Siis aga oli ta lootustandev mäesuusataja. Kandsin veel Kenti, kui sõitsin esimest korda Otepääle kaasa. Ants sööstis Apteegimäest alla, mina ootasin oma suure kõhuga mäejalamil. Mul on nii meeles, kuidas kõik need spordimehed seal mind eriliselt hoidsid!
Mis teil Antsuga ikkagi juhtus - läksite lahku ämma või estraadistuudio pärast?
Estraadistuudio kursus löödi ju õige pea laiali, pidude pärast sealsamas filas, all puhvetis. Ega see meeldinud ka Antsule, et ma õhtuti nii hilja tulin, väike laps kodus. Hoolimatu pole ma oma laste suhtes kunagi olnud, aga vahel läks lihtsalt kauem. Eks sellest tõusid esimesed tülid. Pidasime Mähel minu 25. sünnipäeva ja vaat siis lõi muidu nii leebes Antsus too teine pool esimest korda välja. Vastu hommikut peksis ta lausa asju puruks! Isa oli Jutaga mul külas, kappasime Mähelt minema tõsises hirmus. Ju võttis Ants tol ööl liiga palju viina.
Oli ta viinavõtja mees?
Ei, lihtsalt armukade. Tema ei teadnud ju täpselt, kes on need inimesed, kellega ma laulmas käin. Minu laulmise vastu ei tundnud ta suuremat huvi.
Sina sattusid aina huvitavamate inimeste ringi. Tema sai aru, et jääb üha enam kõrvale...
Just. Olime nii erinevast maailmast. Kui hakkasime maja ehitama, ei teeninud mina veel suurt midagi. Pedagi lõpetasin siis, kui juba Antsuga abielus olin. Midagi pole ette heita, ääretult hell ja hoolitsev mees ning ka hea isa, aga... See teineteise tundmaõppimise aeg jäi meil ju nii lühikeseks, üsna kohe tšauh! Voodisse ja oligi kõik. No mitte päris esimesel õhtul, niisugune ma ka polnud! Eks see juhtus ikka Lomonossovis. Antsu vanemaid polnud kodus, ju nad oli Mähel suvilas, ja Antsul oli seal oma tuba...
Tantsis Ants hästi! Sünnipäevi peeti restoranides – siis oli see odav, polnud mõtet kodus vaeva näha. Küll sai tantsitud! Eve abiellus enne mind, tal oli hästi tore mees – nemadki läksid varsti lahku –, tollal saime Evega päris hästi läbi. Käisime neljakesi Pirita restoranis tantsimas. Aga viisi Ants ei pidanud. Kui purju jäi, laulis mis kole: «Sibi-Ruts ja Sita-Aadu ehitasid heinasaadu…» (Naerab ja ohkab.) Nii me vaikselt lahku kasvasime.
Minul oli kõik veel ees, kõik põnev hakkas siis alles tulema: esimesed esinemised-varieteed. Sain televisiooni tööle – see oli tõesti ämma-äia sokutatud koht. Teles tekkis jälle uus ringkond ja väli, mida Ants ei tundnud ega mõistnud. Siis tegi Olku ansambli, tulid suvised ringreisid... Sealt peale läks asi juba päris ägedaks kätte – kodus hädavaled, muidu ei mänginud enam välja!
Valdo Pant alustas «Sauna»-saate sarja. Meid, ansamblitüdrukuid, võeti igale poole kaasa. Lasime endale õmmelda lillelised tuunikad ja helesinised alt laienevad püksid. Pant rääkis maameestega oma saunajutud nende töödest tegemistest ära ning siis filmiti saate meelelahutusosa. Olku seadis meile isegi biitlite lugusid! Ja noor Olku oli ju ka ise kõva peoloom. Kord Viitnal läks asi jamaks – lausa nii hulluks, et meid, tüdrukuid taheti ikka päriselt ära kasutada. Põgenesime Olkuga kabuhirmus. Maanteel hääletasime auto peale: pääseks ainult koju! Ilma naljata, need vägistajavennad olid saate külalised – kõvad mürakad maamehed! (Tõmbab hinge, ohkab.) Kuid juba tuli uus saatesari, «Kanal 13» – jälle hilisõhtused salvestused –, kus nägin esimest korda Iffi...
