Ärinaine REET ROOS langes Mehhiko kuurordis Cancunis äärmiselt külmaverelise varguse ohvriks. Pihta pandi isegi preili Roosi prillid.
Reet (34) unistas aastaid Mehhikosse sõidust. Mehhiko on naisele südamelähedane, sest ta õpib Tartu Ülikoolis ajalugu ja ajaloolisi vaatamisväärsuseid on seal maal küllaga.
«Olime Mehhikos veidike üle kahe nädala,» lausub seikleja. Ookeani taha lennati sõpruskonnaga, kellega on üheskoos pool maailma läbi rännatud. Sõit sätiti jõulude ja aastavahetuse ajale.
«See oli täiesti super. Inimesed tantsisid tänavatel. Pidu kestis vahetpidamata,» kiidab Reet. Paraku lõppes tema fiesta poole reisi peal. Dokumentideta võõras linnas
Matkasellid olid jõudnud Yucatani poolsaarele kuurortlinna Cancuni. «Just saabusime, otsisime taksot,» sõnab Reet.
Teades, et lennujaamades on vargaid palju, hoidis Reet oma pagasit kiivalt enda kõrval.
«Keerasin end tõesti vaid sekundiks ringi, et käega autole viibata. See oli sekund!» räägib Reet. «Väiksem kott oli suure peal, keerasin end tagasi ja ülemine kott oli läinud.»
Esiti ei mahtunud Reedale pähe, et asjad on kadunud - need haihtusid kui võluväel. Roos kahtlustas, et ehk pani ta ise koti kuhugi kõrvale, kuid kahjuks see nii polnud.
«Seal olid kõik mu dokumendid - pass, ID-kaart, autojuhiload ja piletid ja muud pudipadi veel.»
Varas oli nõnda osav, et isegi sõbrad ei märganud midagi. Reet sai kogemusest pikaks ajaks õppetunni - jaga dokumendid eraldi kottidesse.
«Veel parem, kui mittevajaminevat üldse kaasa ei võta. Ise olin rumal. Õnneks olen ma positiivse loomuga. Vastasel juhul oleks must masendus peal ja reis rikutud,» sõnab Reet.
Tehti pimedaks
«Ma võtsin kohe välisministeeriumiga ühendust, et ma ikka koju ja uued dokumendid saaksin. Aga see oli ju päev enne aastavahetust, kui terve ilm juba pidutseb....»
Reeda suureks üllatuseks ja rõõmuks sai ta minsiteeriumist kohe kiiret abi. «Tahangi kiita ja tänada veel kord välisministeeriumi konsulaarabi büroo direktorit Monika Taborit ja Eesti aukonsulit Mehhikos Claude Le Bruni.» Samuti jagub tal kiitust kohaliku politsei aadressil: «Tead, nad olid nii kaastundlikud ja osavõtlikud.»
Reet jättis korravalvuritele oma andmed, kes teab, ehk teatavad, kui kurja kätte saavad.
«Ja veel! Kuidas ma unustasin, mul varastati ka prillid ära. Üks silm on mul -5 ja teine -3. Õnneks on mu päikseprillid ka miinustega, nii et päris pime ma polnud. Mõni muuseumikülastaja võis küll vaadata, et üks on ikka päris ülbe, ei võta isegi ruumis päikseprille eest,» muigab Reet.
Hoolimata äpardusest jäi Reedale Mehhikost hea mulje. Ta tahaks sinna kunagi veel tagasi minna.
