REGINA MERI, president LENNART MERI esimene abikaasa, räägib avameelses intervjuus oma suhetest Lennarti ja aristokraatliku mängu — tennisega.
Regina Meri nautis ülemöödunud nädalal Eesti naistennisistide kaunist mängu FedCup turniiril Tallinnas.
Mis sind tennisega seob?
Tennist hakkasin mängima tänapäeva mõistes hilja — umbes 15aastasena. Läksime juhuslikult klassikaaslase Silviaga Tartu Toomeoru tenniseväljakule niisama proovima. Proovisime palli üle võrgu lüüa, toksisime ikka mõned korrad. Mäletan selgesti, kuidas üks härra aia taga ütles: küll teil on ühesugune stiil. Kõigele vaatamata hakkas mulle mängimine peaaegu kohe meeldima. Arusaamatu, sest algus on ju väga raske. Nii nakatusin tennisesse, ja sellest ei parane küll iialgi. Ei mingeid kursusi, ei treenerit. Vaatasin teisi mängijaid ja katsusin järele teha. Üks tollane treener siiski märkas mind, tulid mõned õpetussõnad ja peatselt avastasin end Tartu koolinoorte võistlustelt. Siis saadeti mind Tallinnasse Evald Kree treeninglaagrisse Kadriorgu ja siis olin juba Kalevi koondvõistkonnas.
Kaugele jõudsid?
Laagris ütles Kree, et pean eeskäe löögi ümber õppima, sest käehoid on vale. Sellega mul tõesti ei vedanud, sest lühikese ajaga ümber õppides ei saanud ma lüüa palli ei vana ega uut moodi. Ebakindel ja ebamugav tunne jäigi eeskäele, sest uue löögi omaks saamiseks ja kinnistamiseks ei saanud ma pidevat treeningut iialgi. Ka aega nappis, sest õppisin keskkooli kõrvalt Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja lisaks tegelesin kergejõustiku ja muu spordiga. Kuigi kuulusin Kalevi koondvõistkonda ja osalesin üleliidulistel võistlustel, siis tennises päris heaks ei saanud ma kunagi.
Lennartil sporti jälgida aega ei olnud, saan sellest aru. Kord valmistas ta unustamatu üllatuse. Olime üleliidulistel võistlustel Tbilisis. Istusime Velve Tammega väljakul, kui äkki marssis väravast sisse Lennart isiklikult. Ta oli just saabunud lennukiga Tallinnast. Väga iseloomulik talle.
Abiellusite 1953, paar nädalat peale Stalini surma. Miks Lennart? Miks mitte mõni tennisemängija?
Ilmselt ei tekkinud klappi ühegi tennisepoisiga. Lennart avastas mu ülikooli aulas klaveri taga, kui esitasin kontserdil Liszti «Armastuse laulu». Ta ei kaotanud aega. Väga varsti lasi ta ühel oma parimal sõbral ülikooli kohvikus ennast mulle tutvustada. Nii see algas. Olin siis arstiteaduskonna esimesel kursusel. Eks seejärel jäi spordi, eriti tennise jaoks veel vähem aega. Ka see mõjus, et Lennart ei olnud spordiga just sina peal.
Kui lahkusin 1987. aastal Kanadasse, leidsin tennise enda jaoks taas. Ka vaba aega oli rohkem ja nii hakkasin jälle mängima, tihti paar korda nädalas. Praegu on mu parimad hetked tennisega muidugi televiisori vahendusel või võistlusi külastades.
Intervjuud loe edasi 12. veebruari ajakirjast
