Rein Kilgi armukeseks peetud Katrin Lust: kui ta mulle väidetavalt füüri jagas, siis miks elasin Londonis nagu Poola ehitaja?
Tutvus Kilgiga algas Lustil aastal 1999, mil ta koos klassiõega Tartus Tamme Gümnaasiumi vilistlasajalehe Tamme Press välja andmise plaani pidas ning selleks Kilgilt kui vilistlaselt abi palus, meenutab Lust. Võluva karakterina suutis Kilk oma erudeeritusega noorele ajakirjanikule sügavat muljet avaldada: "Kilk võlus mind oma jutuga. Ta võis rääkida ükskõik millest. Päikesepatareidest, nisujahust ja Antoine de Saint-Exupéry „Väikesest printsist“. Ta tsiteeris luuletusi ja raamatuid, mida mina kui kirjandushuviline õpilane jumaldasin. Tänapäeval ei ole enam raske seltskonnas valjuhäälselt klassikuid tsiteerida, kui samal ajal nutitelefonis või tahvelarvutis õigeid vastuseid otsida, tean selliseid mehi ka. Üheksakümnendate lõpus aga ei olnud traadita internetti ega otsingumootoreid ning Kilk mõjus kui elus Google."
Lust on oma suhetest Kilgiga varasemalt rääkinud oma raamatus "Seks, valed ja eneseusk". "Mind süüdistati reeturlikkuses. Tegelikult polnuks mul mingit huvi meie suhteid avalikuks kiskuda, kui minu juurde poleks tulnud nii palju inimesi, kes panid mind ikka ja jälle piinlikku olukorda Kilgilt saadud infoga minu kohta," kirjutab Lust ning tunnistab, et ärimehe huvi tema suhtes jääb talle arusaamatuks.
"Tegelikult ei ole ma kunagi mõistnud, mida Kilk minus nägi? Miks kulutas ta seda nappi aega, mis tal kolme naise, kuue lapse ja meeletu äritegevuse kõrvalt vaevu üle jäi, mulle helistades, hingelt pihtides või mind kiirele lõunale kutsudes. Kord viis Kilk mu koos alluvatega Šotimaale lambaid vaatama ja paariks tunniks jõudsime ka Londonisse. Harrodsi kaubamajast hangitud ülikallitest peokingadest – mida Kilk mulle hulgaliselt olla ostnud, nagu kirjutas Kroonika – ei osanud ma temaga suhtlemise hetkel isegi mitte unistada. Kilgi käsi lihtsalt ei liikunud rahatasku suunas," pihib Lust.
Asi läks suisa niikaugele, et noort kirjaneitsit hakati ärimehe armukeseks ja ülalpeetavaks pidama - selle aga lükkab Lust raamatus kategooriliselt ümber, nentides, et raha mehelt siiski küsinud on.
"Ühe korra küsisin Kilgilt abi, et maksta Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna õppemaksu. See oli tema hiilgeajal, kui mees ehitas Tartus Püssirohukeldrit ja rääkis ajaleheveergudel kolossaalsetest plaanidest. Tartu äärelinna tüdruk, nagu ma olin, arvasin naiivselt, et seitsme tuhande kroonine õppemaks (umbes 450 eurot) on tema saksofonimängu ja miljonisaju kõrval piisk merre. Kilk tegi aga seda summat kuuldes imelikke grimasse. Mitu nädalat palusin, et ehk on suurärimees nõus mind siiski aitama. Kooliaasta alguses, septembris, olin Kilgi firmas abiks tema arhitektile. Kilk tuli kontorisse, viskas palutud summa lauale ja kõndis ise ruumist välja. Sain kehakeelest aru, et rohkem ei tasu tema käest rahalist abi isegi mitte hädaolukordades paluda," selgitab Lust, kes enda sõnul järgmisel õppeaastal ülikoolis juba tasuta kohale õppima sai ning kooli kõrvalt Eesti Päevalehe suvereporteriks ja hiljem täiskohaga Õhtulehte tööle läks.
"Aastaid hiljem, kui olin karjääri teinud ajakirjanikuna nii Eestis kui ka välismaal, pani mind korduvalt imestama Kilgi tuttavatelt kuuldud jutt sellest, kuidas ma Londonis elades tema armuke olin ning teda tänamatult ära kasutasin. Olin üllatunud, kui isegi üks Tallinna linnapeakandidaat mind intervjuu kestel Kilgi kuulujutu põhjal hoopiski ise küsitlema hakkas. Aga kui lahke südamega herr Kilk maailma kallimas linnas mulle väidetavalt füüri jagas, siis miks oli mul tarvis sinna kolides tööle minna keldrikorruse pitsarestorani ja elada Poola ehitajatega külg külje kõrval vangikongi suuruses äärelinna toas, kuhu Kilgi jalg iialgi sisse ei astunud?"
