Ärimees AUGUST KULL rändas kuu aega Himaalaja mägedes ja Nepaalis. Veel praegu on otsekui palverännakult naasnud mööblitöösturil kergem hingata: hinges valitseb rahu! Iseasi, kauaks seda jätkub, sest siinmail Kull ilma kellata ei saa.
«Aeg maksta katusetasu!» kuulsid rändurid August Kull ja Heiki Tulk ühel hommikul ärgates pilusilmselt tegelaselt. Tähendab, reisisellid olid jõudnud territooriumile, mida kontrollib Nepaali kommunistlik partei. Muidu oli teenindus viisakas, isegi tšekk anti vastu!
Kull näitab suveniiri, rohelisepunasekirjut paberit, mille ülanurka ehib maailma viis esikommunisti: Marx, Engels, Lenin, Mao… Viies tüüp meenutab üht Kuuba karvaselõualist revolutsionääri — kas Che Guevarat või Fidel Castrot.
Himaalaja hingehügieen
Aga ettevõtja August Kull ei käinud Himaalajas sealseid kommuniste rahastamas. Koos sõbra, Microlinki juristi Heiki Tulkiga oldi maamuna ülevaimate tippude vahel hingerahu otsimas.
Idee tuli ootamatult. Ühel suusareisil küsis Heiki kamraadilt, kas too tuleks kaasa. Otsustamiseks polnud just kaua aega. Osa varustust laenas Kull oma äripartnerilt Margus Proosilt. Viimane oli end karastanud eestlaste karmil, kuid edukal Himaalaja ja kogu maailma kõrgeima tipu Everesti vallutusretkel.
Ees ei oodanud ju mingi kõigi mugavustega lennureis populaarsesse turismikuurorti. «Ära torma, mäed otsustavad sinu eest,» jagab Kull reisil nopitud tarkuseteri. «Ära jää kunagi kitsal mägiteel kuristiku ja jaki (hiiglaslik veis, veoloom — toim) vahele.»
Palju tuli tampida mööda maad ja kiviseid radu, kõndida kitsastel mägiteedel, kus üksainus vale samm oleks tähendanud surma. «Mul oli vahel pilt väsimuses taskus,» teatab mees vaikselt. Tõhusamatel päevadel liikusid sõbrad 11 tundi järjest ja õhtu saabudes oli tunne sama ränk kui Tartu maratoni viimaseid meetreid läbides.
«Ega nad seal maad kilomeetrites mõõda, ikka päevades. Muudkui üles ja jälle alla,» edastab mööblitööstur omandatud kogemustepagasist. Kuulus tee jakipiimast tehtud võiga jäigi Kullil joomata. Seal, kus seda pakuti, polnud rännumehel isu. Kus aga teeline oleks hädasti kosutust vajanud, polnud kedagi seda serveerimas.
Teadmishimulisele marsruudist
Reisisellide teekond algas Kathmandust, kus ka kohaneti ja elati sisse. Kuna pagasi saabumine venis — paar seljakotti olid «ajutiselt» kaduma läinud —, veedeti Nepaali pealinnas tervelt nädal.
Seejärel viis buss mehed kohta nimega Jiri Bazar, mis asub ligi kaks kilomeetrit kõrgemal. Järgnes kolm nädalat mägiradasid läbi Kinja ja Lukla kuni Kala Pattharini. Sealt, 5500 meetri kõrguselt, on vaat et kiviviske kaugusel ka tippude tipp, Everest ehk Džomolungma. Vahepeal oli suvest saanud talv ja kahest linnavurlest karastunud matkajad.
Kotis ka raamatud
Rängal retkel on iga gramm kandamit rangelt kalkuleeritud. Kull näitab imepisikest matkapäevikut, mille vahelt piilub väike perepilt. Kohustuslikule kraamile lisaks taris ärimees kaasa ka paari raamatut.
«Giidi meil polnud, seda asendas «Lonely Planet» — mälestused matkajailt, kelle jälgedes liikusimegi,» sõnab Kull. Peale selle oli tal ühes paks Tiibeti Surnuteraamat «Bardö Thödöl» (autor Sogyal Rinpoche — toim). Kull luges seda püha raamatut surmast ja suremisest ning suhtles ka kohalike inimestega.
«Sealsed inimesed veidi naeravad meiesuguste rändurite üle. Nad ei saa aru, miks tuleb tulla nii kaugele iseennast avastama ja samas oma ebatäiuslikkust unustama,» muigab rännumees isegi. «Mu elukaaslane arvab, et üle 40aastast meest naljalt ei muuda. Aga arvan, et mingid muutused toimusid,» loodab Kull.
Läbi põleda või puhastuda
«Me tekitame ise endale probleemi, siis lahendame selle ja pärast oleme hästi uhked,» iseloomustab August inimkonda. «Tihti seame eesmärgi nii kõrgele, et selle saavutamine nõuab 110protsendilist pühendumist. Ja kui me ükskord soovitu kätte saame, pole me enam sugugi kindlad, et me seda ka tahtsime.»
Kulli sõnul elame me ületootvas ühiskonnas, mis sunnib meid panustama, et ennast tõestada. «Seetõttu põleme kiiresti läbi ja vahel põletame läbi ka oma ümbruskonna, lähedased.»Mägedes pääses Kull sõna otseses mõttes argisekeldustest kõrgemale. «Seal pilvede kohal vaikuses puhastub n-ö kõvaketas ära.»
Loomulikult ei unune kõik. «Ma olen 80 miljoni kroonise aastakäibega mööblifirma Thulema nõukogu esimees ning pean paratamatult mõtlema oma ettevõttele,» sõnab Kull. Mees tunnistab, et isegi Nepaalis sigines tema pähe korra üks TÖÖmõte.
Kas mägede pojad töötavad ka või lihtsalt logelevad? «Himaalajas on inimesed väga töökad. Nad on üles harinud iga maalapi,» teab nüüd August. «Astangutel kasvatakse vilja, viljeldakse naturaalmajandust. Nende inimeste vajadused on palju väiksemad kui meil. Kuid nende lapsed käisid koolis ja oskasid inglise keelt.»
Tagasi reaalsusesse (ehk Eesti Vabariiki)
«Kui tagasi tulin, tundusid esimesed inimesed, keda ma Järve Selveri parklas nägin, kurjad ja justkui müüriga ümbritsetud,» hindab ilma näinud mees siinset elu. Eestis on Kullil maja ehitamisel, see tähendab, et krunt on ostetud ja projekt valmis.
«Asjadega pole aga enda ja teiste arvelt vaja kiirustada,» tunnistab ta. «Rabeled ja rabeled ning ühel hetkel märkad, et sinu kõrval ei ole enam neid, kelle nimel sai pingutatud.»
Teist korda abielus, täpsemalt küll vabaabielus olevat August Kulli ootasid kodus elukaaslane Katrin Rodi ja tütred, neljane Karmel ja kaheksakuune Karin.
