"Paljud kunstnikud on hakanud ajakirjanikuks, niisiis ma mõtlen, et äkki minust võiks saada ajakirjanik," lajatas Kivi otsekoheselt ja paistis, et ka endale ootamatult sirgjooneliselt välja mõtted, mis tal tuleviku osas tekkinud on. Seejärel lisas ta selgituseks kiiresti Välbale, et siiski ei pea ta silmas mitte teletööd.

Fraas "olen avatud kõikidele võimalustele" kõlab Kivi sõnul mõnevõrra kurvalt, nagu ta Välbale kinnitas, ent just nii asjad tema elus hetkel on, nendib ta. "Olen avatud ka sellele, et otsin endas võimekusi ja kaardistan seda, mis tuleks vast kõrvale jätta. Siin on mitmed erinevad asjad, see on keeruline. Mõni päev on tunne, et "uhh, kui tore!" ja mõni päev on nukrus hinges," tunnistab ta, et otsast algamine lööb tunded kohati päris sassi.

Kümme aastat Eesti Kunstiakadeemia rektorina töötanud tekstiilikunstnik oma kahekordsele ametiajale veel sügavuti analüüsiva pilguga vaadata ei taha - jäi ju tema aega ning avalikkuse silmis ka kätele jäi ka koolimaja lammutamine ning uue projekti ebaõnnestumine, mille tõttu kunstitudengid siiani "kodutud" on.

"Võibolla on vara sellest rääkida. Ma pole varjanud, et nii maja sees kui ka majast väljas on olnud raskeid aegu. Teeme nii, et need asjad peavad settima, pole õige kohe kokkuvõtteid teha," sõnas ta Välbale.

Kivi rääkis, et esmakordselt üle väga pika aja on tal lõpuks enda jaoks aega ning soovis naistepäeva puhul seda ka kõikidele naistele. "Eriti eesti naistele," rõhutas ta.