"Eks me heade semudega koos seda tegime, aga lõpuks kujunes jah minust välja see siuke jutumasin. Tolleaegne diskoteek erines ju praegusest nagu öö ja päev - diskor pidi mulisema, vedrutama ja lava äärel tantsima ja publikuga suhtlema. Tol ajal diskor oli nagu rokkstaar!" muigas Osolin ning nentis naerdes juurde, et ega tegelikult teadnud tol ajal keegi, milline üks diskor olema peab. "Meil polnud absoluutselt mitte mingisugust ettekujutust."

"See disko asi tuli puhtalt sellest, et olid plaadid, mis olid tohutud rariteedid ja oli ringkond, kes nendega sebis ja kui taheti neid ka laiemale ringile esitleda ja kuulamisõhtuid korraldama, siis tekkis idee, et mida me niisama jaurame, paneme tantsu ka. Aga ega ausalt öeldes esimeses diskoteegis ei julgenud keegi tantsima hakata, tuli hoopis tohutult innustada, et hakake peale."

Paraku lõpetas Osolin diskode korraldamise ülikooli 4. kursusel. "Mul on alati olnud elus nii, et kui olen saavutanud mingi taseme, kus ma juba oskan, siis muutub asi mulle ebahuvitavaks ja lülitun ümber teisele lainele. Aga ma tänase päevanigi saan iga kuu mitmeid ettepanekuid tulla kuskile diskot tegema!"