Paljude riiklikult oluliste asjade juures otsustajaks olnud RIIVO SINIJÄRV (58) alustab juttu õllest, kuid jõuab kiirelt välja Inglismaa ja lastelaste juurde.
Sinu esimene kogemus ale-tüüpi õlledega?
Kui ma esimest korda proovisin, siis ehmatasin. Teadsin, et see on inglise õlu, aga see tundus mulle väheke imelik. Mõtlesin, et see on pubi viga. Kuid järgmistes pubides oli ale sama maitsega. Siis tundsin, et eelistan lager’it. Kuid minu mõned sõbrad jõid järjekindlalt ja alati ale’i. Mõtlesin, kui inimesed ikkagi armastavad seda jooki, ju siis ma ise ei saa millestki aru. Hakkasin asja vastu huvi tundma. Hakkasin proovima, küsisin, millised on parimad margid.
Mis sind häiris — kas maitsebukett?
Kui lager-tüüpi õlledel vajub pärm põhja, siis ale’idel tõuseb pärm pinnale ja lisab omapärast maitset. Kui võtad viskit, siis tuleb sealt turbaga suitsetatud ja kuivatatud odra mekk läbi. Nii on ka ale-õllega. Valmistamise viis tingib maitse. Ja inimene armastab mitmekesisust. Eriti talvel, kui läksin pubisse ja kamin põles, siis võtsin ale’i. Eesti keeles on tõesti mugavam rääkida alest kui eil’ist, aga alepõletamine ja soomlaste odavmüük tulevad kuidagi meelde. Räägime ikka ale’ist.
Kas sul kujunesid Londonis ka lemmikkõrtsid välja?
Üks lemmikkoht oli kohe saatkonna taga. Läksid garaažide poolt välja ja sattusid mews’i. See on kõrvaltänav, mis viib endisaegsete tõllakuuride juurde. Majade esifassaad avanes tänavale, aga tõllakuuride juurde viis mews.
Saatkonna garaažist paremale keerates on mõnekümne meetri pärast pubi. Muide — seal käisid ka Imperial College’i professorid oma tudengitelt eksameid võtmas. Professorid jõid oma ale’i või bitterit või stouti ja võtsid eksamid vastu. Teine lemmikkoht oli Churchill Arms. Selleks tuli jalutada saatkonnast Kensington Church Streeti pidi Notting Hill’i poole. Seal oli tai köök nii 1993. kui ka 2005. aastal. Söögi mõttes väga hea. Kõigile meeldis. Kohtusin seal tihti selle panga pealikuga, kus oli meie saatkonna arve.
Igatsed oma Londoni päevi tagasi?
Ma armastan Inglismaad ja Londonit. Igal võimalusel lähen sinna tagasi. Käisin viimati juulis koos abikaasaga. Olime ka Šotimaal, Edinburghis, samal ajal, kui toimus G8 kohtumine. Kui hakkasime tagasi sõitma, siis rong ei väljunud, sest Londonis oli Kings Crossis plahvatus.
Midagi mälestusväärset veel Šotimaalt?
Sõitsime 93. aasta mais meie saatkonna väikese ja vana Volkswagen Golfiga otse Londonist Aberdeeni. Ma olin roolis, sest mul polnud autojuhti. Pikk sõit. Ööbisime Glasgows, nii jõudsime kiiresti läbi käia ka Robert Oweniga (19. saj sotsialist-utopist ja filantroop, kes asutas töökommuune — toim) seotud paikadest New Lanarkis. Aberdeenis olid vastamisi Eesti ja Šotimaa jalgpallikoondised. See oli mäng, kus me ka värava lõime. Olin juures ja tundsin, et olen osaline selles esimeses Eesti väravas.
Tegelikult oli täiesti vapustav ka möödunud aastal Roslini kabeli külastamine Edinburghi lähedal. Kõik, kes «Da Vinci koodi» on lugenud, taipavad.
Harjusid sa kiiresti inglise vasakpoolse liiklusega?
Ütlen ausalt. See võttis mul aega mitte rohkem kui kakskümmend minutit ja mitte vähem kui veerand tundi. Üks kolleeg oli rääkinud juba kaks nädalat, et teispoolne liiklus pole probleem, kuid auto seisis ikka liikumatult saatkonna ees. Võtsin võtmed, istusin rooli ja olin peagi higine. Jõudsin Harrodsi lähistele, kus on üks väga keeruline ristmik Knightsbridge’is ja kui sealt õigesti läbi sõitsin, siis olin ka täiesti rahunenud. Pärast seda ei olnud mingeid probleeme. Kuid ümberharjumine Eestis võttis aega. Naine pidi kolm korda tähelepanu juhtima, küsides, kummal pool teed ma ikka sõidan.
Kohanesid kõikvõimalike keeleaktsentidega kergesti ära?
Kõige šokeerivam oli rääkida Londoni taksojuhtidega. Nad räägivad enamasti koknit. Ma istun taksosse ja ütlen: «Sixteen Hyde Park Gate, please.» Taksojuht ütleb, «ou...haidpaaargait». Kordan oma soovi ja taksojuht vastab «jessöörhaidpaaargait». Tekib hirm, et viib sind pagan teab kuhu. Kui midagi keerulisemat tuli rääkida, siis läks asi päris hulluks. Alguses mõtlesin enda kohta, et, kurat, sa poiss ei oska vist inglise keelt. Kui nüüd lähen mõne sõbraga Londonisse ja see ütleb taksojuhile oma soovi ja jälle kordub sama ning sõber küsib, mis keelt see taksojuht üldse räägib — siis ma ütlen rahu, ainult rahu. Hakkasin aru saama šoti, iiri, kanada ja austraalia aktsendist. Kuid endiselt ma ei saa aru, kas mees on näiteks Cornwallist või Yorkshirest. See ei ole minu tugevaim külg.
Kuidas šotlased ja inglased omavahel hakkama saavad? Kas hõõrumised käivad ikka naljaga pooleks?
Vahel kisub ikka tõsiseks. Šotlased kaotasid ühe lahingu ja läksid Inglise kuninga alla. Nüüd toimub devolutsioon, mis Šotimaal on veidi kaugemale läinud kui Wales’is, kuid ma ei ole kohanud inimesi, kes ütleks, et riigipiirid tuleks vahele tõmmata.
Oled mõelnud diplomaatiasse tagasi minna?
Seda mitte, aga välispoliitika huvitab mind endiselt. Võiks välispoliitikaga edasi tegelda. Kuid millise rollis, see on küsimus. Loomulikult on mind alati huvitanud ka majandus ja selle toimimine. Nüüd olen ise olnud aastaid näppupidi sees. Eks näeb, mismoodi elu edasi läheb.
Oled olnud aastaid juhtivtöötaja Eesti Raudtees. Mis on sinu roll? Diplomaatia?
Arvan, et roll on olnud ikka juhtimine ja selleks on vahel ka diplomaatiat vaja. Kunagi sai asutatud selline ettevõte nagu Kemotex, mis tootis ja toodab ülipuhtaid biopreparaate. Olen seal endiselt 27 protsendiga osanik. Seega on ettevõtlus mulle alati hingelähedane olnud.
Eesti Raudtees oled ikka Ed Burkhardti usaldusisik?
Ma tulin sellesse protsessi kui inglaste ja ameeriklaste konsultant. Nii kuus-seitse aastat tagasi. Sealt edasi pakuti asedirektori ja juhatuse liikme kohta. Kasvasin firmasse sisse ja olen näinud mitmeid tegevdirektoreid: Earl Curry, Herbert Payne, Mark Rosner, Christopher Aadnesen. Ma olen olnud pidevalt number kaks ja võib-olla kannan mingit järjepidevust.
Minu üks roll oli suhted, kuid kuna ma pidin asendama ameeriklasi, kui nad ära olid, siis pidin end kurssi viima kõigega. Hakkasin aasta-kahe jooksul raudtee asjadest väga hästi aru saama.
Vahepeal olid raudteel ka number üks?
Jah, olin küll, neli kuud.
Kas organisatsioonil, kus koos ameeriklastega töötad, on ka mingi surve peal. Kas teile sunnitakse peale muutusi?
Survet ei ole. Ameeriklastega koos töötamine on meid kõiki rikastanud. Me ei ole kõik ühesugused ja ei mõtle igal ajahetkel ühtemoodi. Kuid on toimunud kohastumise protsess ja me mõistame teineteist üha paremini. Kui seda teha intelligentselt, siis mõlemad pooled võidavad.
Meedia võttis neid vastu teravalt. Millest see mõistmatus tuli?
Ma arvan, et kui nad oleksid tulnud mõnda teise, ilma erastamiskonfliktideta firmasse, siis oleks olnud veidi lihtsam. Kuid igal välismaalasel on raske võõras riigis äri teha. Nii ameeriklasel Eestis kui eestlasel Lätis või Ameerikas. Ärikultuuri keskkonnad on väga erinevad. Samad sõnad ei tähenda samu asju. Algus oli väga närviline. Omanikud andsid käske. Korraldusi täideti parimas usus, kuid omanikud ei olnud rahul. Kurat, mis toimub. Miks te ei tee seda ja teist! Selgus, et ei saadud käsust aru.
Kas on oodata läbimurdeid läbirääkimistes riigiga? Suhted olla madalseisus ja riik tahaks osalust tagasi osta.
Seda ma kommenteerida ei tahaks. Ma olen viimasel aastal keskendunud firma ellujäämisele, hoolimata sellest, mismoodi puhuvad tuuled atmosfääri ülakihtides. Eesti Raudtee on 135 aastat vana. Ma tahaksin, et see ettevõtte töötaks veel vähemalt 135 aastat. Mulle ei meeldiks, kui ta nende ülemiste tuulte tõttu kuidagi juhuslikult ära puhutakse.
Kas abikaasa Lili-Ann ootab sinult mingeid karjäärimuutusi?
Ma kutsun teda Lilikaks. Kõik kutsuvad teda nii. Naine ei ole elus mulle midagi peale surunud. Kunagi oli mul mingi variant, et oleks vaja minna Sillamäele tööle. See oli veel enne Londonisse mineku otsust. Naisega oli sellest juttu ja ta vastas, et kuhu iganes sa ka lähed, ma olen ikka sinuga. Sõitsime neist kohtadest läbi ja naine ütles Kohtla-Järve kohta, et ei ole just unistuste paik, aga elada võib, kui vaja. Ma olen hariduselt keemik, seega on tulnud kaaluda ka selliseid valikuid.
Mis haridusega on abikaasa?
Ta on lõpetanud peda raamatukogunduse ja töötanud bibliograafina üle 25 aasta. Praegu on ta kodune. Toetab mind ja lapselapsi. Meil on neid neli. Karlal (Karl-Martin Sinijärv —toim) on tütar ja tütar Triina Silvial on kaks poega ja pisike tütar.
Kas esimene miljon ettevõtjana tuli raskelt?
Ma ei mäleta rubla-aega, ent kroonides jõudsin miljonäri seisu nii, et minu korter maksis ühel päeval miljoni. Nii lihtsalt see käiski. Ma ei taha ennast esile tõsta, kuid ma olen alati vahet teinud riigitööl ja äril. Kui ma teen ühte, siis ma ei tee teist. Ma olin siis riigitööl ja riigitööga rikkaks ei saa. Tõsi, mõned on saanud, aga ma ei kiida selliseid võtteid heaks. Ma ei ole mingi miljonär sõna harilikus mõttes. Loodan vaid, et olen aidanud luua tingimusi, et Eestis oleks nii miljonäre kui ka lihtsalt jõukat rahvast.
Toetuda kinnisvarahinna kasvule — see tundub väga inglaslik viis rikastumiseks?
Mõnes mõttes küll. Kuid ka väga eestlaslik viis. Varsti on ju kõik Tallinna elanikud miljonärid. Vaevalt, et Tallinnast varsti võib leida odavamat korterit.
Tõenäoliselt ei ole paljud teadvustanud, et neist on justkui muuseas miljonär saanud?
Eks inimesed on konservatiivsed. Nad ei mõtle sellele, et liiga suure kinnisvara võiks maha müüa ning osta endale väiksem. Vahelt teenitud raha võib panna fondi kasvama või kulutada näiteks reisimisele.
Kas liikumine 67 ruutmeetrilt 52 ruutmeetrile päästab kedagi, pealegi on protsess ise kallis ja tülikas?
Üksi jäädes ja pensionil olles on vägagi päästev vahetada poolteisemiljonine kolmetoaline kolmveerandmiljonise ühetoalise vastu. Või kahel sõbrannal kokku kolida. Vaba korteri üürimine või müümine võimaldaks elu lõpuni hästi elada. Selliste asjade peale tuleb mõelda, muidu võib tõesti kogu pension kommunaalmaksudele kuluda.
Endast — mul on suhteliselt suur korter ja ma saan seda pidada, sest ma ei ole veel pensionil. Kuid me rentisime suvituspiirkonnas ühe väga pisikese asja. Elame enamuse ajast seal. Ma sain aru, et on täiesti mugav ja hea elada väga väikese pinna peal, eriti kui see asub metsa sees ja mere ääres. Kas või koristamise mõttes. Kas me oleme midagi valesti mõelnud, et arvame, et on vaja suuri pindu? Vahel mõtled, et peaks olema palju ruumi kas või selleks, et hulganisti sõpru külla kutsuda. Kuid seda tehakse niikuinii väga harva. Omada palju ruutmeetreid vaid selleks — on see otstarbekas?
Nii et oled ostnud midagi väikest ja mõnusat?
Tänaseni üürime seda pinda Lohusalu lähedal. Korter on ka alles, kuid vahepeal elasime linnas ainult paar päeva nädalas.
Mis teed sellega? Kas jätad lastele? Lastelastele?
Kellele siis veel? Kui on võimalik, siis tuleks jätta. Kuid samas tuleb kindlustada ka pensionipõlve, et olemasolev elustandard liiga palju ei kukuks.
Mõnes mõttes on pensionäridel midagi olemas, kuid lapsed peavad alles startima — töökoha leidma, rentima-ostma kinnisvara?
Seda võib kokku võtta nii, et elu üldse on raske, aga minu meelest on elu vapustavalt vahva. See ongi huvitav, et on midagi teha ja kuhugi püüelda. Mulle ei meeldi sõna «väljakutse». Kuid selles on elu mõte, et mõista ja korrastada seda segadust, mis maailmas kuidagi iseenesest püüab kogu aeg tekkida. Ning elada õnnelikult oma abikaasa ja laste ja lastelastega, see tähendab — pakkuda teistele rõõmu. Nii lihtne see elu mõte ongi? Jah, maailma mõista ja korrastada ja teistele rõõmu valmistada, kas sellest siis ei piisa? Siinjuures on üks asi veel oluline. Minu põlvkond pidi sunniviisiliselt marksismi õppima ja Karl Marx oli veendunud, et ühiskonna areng on ette määratud ja uue formatsiooni tulekuga saab töölisklass võimule. Marx eksis. Karl Popper on nüüd tõestanud, et ühiskonna arengus minevik ei määra tulevikku. Seega kanname kõik vastutust oma otsuste ja tegude eest, sest nendest sõltub meie endi ja meie laste, meie rahva ja kogu inimkonna tulevik. Seda on vahel kasulik meenutada.
Riivo Sinijärv –
septembrist 2001 AS Eesti Raudtee tegevdirektori asetäitja
alates 1997 Akadeemia Nord, konsultant ja õppejõud
1997 siseminister
1996 eurominister
1995 välisminister
1993-1995 EV suursaadik Londonis
1992-1993 Riigikogu liige, väliskomisjoni aseesimees
1992 tööstuse ja energeetika ministri esimene asetäitja
1988-1992 Kemotex AE ja Kemotex Bio AS tegevdirektor
1969-1988 Teaduste Akadeemia, Keemia Instituut, Küberneetika Instituut, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut
