Tissid tiksis ristiinimene Eve Fink Kroonika kaanetüdrukuna murdis senist sootut pilti eesti naispoliitikust, ja vaat et sama tormiliselt nagu Madonna esiemana tabusid popmaailmas.

Kroonika «Puhta kulla» tänane peatükk hargneb otsapidi välja sealt, kust eelmises numbris alustasime — intervjuust mullivannis. Nimelt sai rubriigi eelmise peategelase Mait Metsamaa asemel Tallinna aselinnapeaks järgmise savisaarlasena just Eve Fink!

Pool aastat pärast Kroonika reportaaži mullivannis, maikuus 1998 teatasid ajalehed võimupiruka ümberjagamisest Savisaare juhitud linnavalitsuses: lin-navolikogu vabastas ühe vastuhäälega ametist abilinnapea Mait Metsamaa ning kinnitas tema asemele koalitsiooni häältega senise Linnavaraameti juhataja Eve Fingi. Keskerakondlane Mait Metsamaa esitas linnapea Edgar Savisaarele lahkumisavalduse ning põhjendas lahkumissoovi vastuoludega enda ja linnapea vahel. Metsamaa ütles siis, et pühendub sealtpeale oma erafirmale…

Saabus Eve Fingi kord abilinnapeana Tallinna Omandireformiametit ja Linna-varaametit juhtida. Valitseda-jagada ja manti võtta. Fingi ametipalgaks kinnitas volikogu tollal üüratu summa — 16 800 krooni kuus.

{poolik}

Õigel ajal õiges kohas

Kust Eve Fink tippu tekkis? Õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas alustas ta Laulva revolutsiooni ajal. Lõpetanud 1993. aastal, võttis ta välismaist täiendõpet haldusõiguses Tampere Ülikoolis. Sellest piisas, et saanud palgale Linnavaraameti juristina, tõusis ta redelil nobedalt peajuristi kohale ja sealt edasi Linnavaraameti juhatajaks...

Seejärel juba pool aastat aselinnapeana Tallinna varasid valitsenud Eve Fingi püüdis Kroonika kaante vahele ajakirja toonane asepeatoimetaja Inga Raitar, kel näkkas eriti hästi uue Eesti vaprate ja ilusate, väga tähtsate ja rikaste persoonidega. Intervjuu keskendus uudisele, et äsja võimuilma kerkinud naine ootab last. Küsimuse peale — kas rasedus oli ikka planeeritud või «kogemata sapsakas» ja kas ta seisab ka edukate naiste igavese dilemma ees: karjäär või emadus? — raius Eve Fink raudse leedina, et ühe lapse pärast tema püha üritus (loe: edukas karjäär) küll seisma ei jää…

Mis aga sensatsiooniks said — olid intervjuud illustreerivad fotod. Kaanepildist oli võimatu mööda vaadata. Nais-poliitiku täies ilus hiidtissid ja nende vahel jultunult kõlkuv kobakas rist tekitasid elava dispuudi töökollektiivides.

Mäletan ise toona Eesti Päevalehes töötades, kuidas Kroonika eksemplari rabasid toimetuses võidu ka juhtivliidrid Muuli ja Tali ja Tammer. Mehed käisid terve päeva äraseletatud nägudega ringi. Sensatsioon oli sündinud!

Kroonika andis poliitikanaistele rinnad

Meenutagem tausta. Oli aasta 1998. Ajakiri Nõukogude Naine oli küll juba kümmekond aastat tagasi saanud nime Eesti Naine. Sotsialistliku töö kangelaste, nagu Leida Peipsi, ajastu oli ümber. Aga ettekujutus uue aja juhtivatest naistest oli üsna sama konservatiivne ja sootu.

Kolm sügist varem oli Savisaare lindiskandaalis süü enda peale võtnud tema toonane naistentsik Vilja Laanaru. Habras naine ohverdas end mehe eest vapralt nagu Zoja Kosmodemjanskaja. Ninasarvik aga lasi telepildis «tänuks» kogu rahva silme ees uksel enda järel vastu naise nina kinni kolksuda. Tõsi, varsti pärast seda kosis Edgar Vilja oma seaduslikuks naiseks, aga veel kümneks aastaks jäi ta halliks hiireks oma suure mehe varjus. Alles «Tantsud tähtedega» päästis priiks Viljas iseseisva ja võluva naise…

Tookord, Fingi tuules tõstsid Savisaare noor-assistentidena riburada pead ka modellikogemusega Evelyn Sepp ning missivõistluste-taustaga Kadri Must-Simson.

Tänapäeval on «vihmavarjuhoidjad» saanud üldnimeks Savisaart ümbritsevatele noortele naistele. Enam ei jõua kõiki nime ja nägu pidi kokku viia ega selgeks saada. Keskerakond on ainus erakond, mis on naistele võimalused andnud. Mitte
ainult «tisside näitamises» — sealsed naised on saanud ka reaalselt kõrged ametikohad. Vali-mind-kampaaniates on nad osanud võita hääli solidaarsusmudelist: naine toeta(b) naist! Keskerakond on ambitsioonikatele naistele parim paik. Üksikud muud ojulandid on jäänud seda reeglit kinnitavaks erandiks.

Tuli-nägi-võitis. Ja kadus…?

Kui Mait Metsamaa muinasjutul on selge lõpp, siis Eve Fingi jäljed hajuvad suurde teadmatusse. Kroonika kaanefotoga ta plahvatas ja… Tekkis ja kadus. Pärast lapse sündi haihtus Fink üsna kiiresti avalikkuse eest oma kinnisvaraärisse. Tookordsete tuttavate sõnul: tegi palju raha ja sõitis uhke autoga. Võiks öelda, poliitikatäht üheks hooajaks…

Koos ärimehest abikaasa Margusega pani Eve õigel ajal püsti oma kinnisvaraäri. Väidetavasti sai Finkide kinnisvaraäri jalad alla just ajal, kui Eve oli linnavalitsuses kraani juures.

Aeg-ajalt jooksid ajakirjandusest läbi äriuudised, et Finkidel on õnnestunud Tallinna vanalinnas kokku osta järjekordne kvartalitäis maju. Sekka ebameeldivaid sekeldusi ja klaarimisi uute naabritega. Kord lahvatas tüli, kui Fingid tahtsid kinni panna «kodutute» 24h kõrtsi Levist Väljas, sest sellest kostuv lärm kiskuvat nende kinnisvara väärtuse alla…

Ja kui Kroonika külgedele jäädvustatud luksuskorter läbi kahe korruse Raua tänaval perele kitsaks jäi ning nad soetasid endale villa Piritale, siis vilksatas ajakirjanduses «jama» sissesõiduteega, mille Fingid koos mõne teise vägeva naabriga erateena väetimate naabrite jaoks sulgeda tahtsid. Lenda või helikopteriga koju…

Kui esiotsa peeti äri pereisa Marguse nime all, siis hiljem ruulis põhitegijana juba avalikult Eve ise.

Mida paar praegu teeb, kuidas elab — ei oska öelda omaaegsed peresõbradki. «Pole õrna aimugi,» vangutab üks kunagine kaaskondlane pead. «Absoluutselt ei tea, nad on seltskonnast täiesti tagasi tõmbunud,» lisab teine. Viimati sõitnud Margus Kiievi vahet, ajanud äri…

Nii et, kuna nad surnud ei ole, siis — «elavad õnnelikult tänapäevani». Ja õige rikka hõlma ei hakka keegi.

Oi ajad, oi kombed!

Igavese kaksikmoraali skaalal oldi 1990ndate lõpuks Eestis paremal juhul jõutud suhtumiseni: kui näitlejanna peo lõpuks alasti laua peal tantsu lööb, on see oodatud õhtu nael; kui aga õpetajanna sama tegema kukuks, oleks see ennekuulmatu elukutse rüvetamine. Mis on lubatud ühele, pole lubatud teisele. Näib, et naised poliitikamaailmas nihkuvad sel skaalal üha enam õpetajannade poolt otsast näitlejannade poole. Tänapäeval on aselinnapea Fingi toonane tegu see täitsa «aktseptaabel».

Poliitika- ja meelelahutustööstuse põimumine on kogu maailmas tavaline tendents. See ei puuduta enam ainult naisi, vaid ka mehi. Mõni seksapiilist ja kunstiannetest ilma jäetud poliitik võib ju tõsimeeli higistada kirjutada parteiprogramme loomaks Eestile paremat elu, aga valijate häälte jackpoti tuleb võtab mõni telemeelelahutussaadetest end rahvale meelde ja südamesse tantsinud või laulnud poliitik-täht!