«Olen pettunud, arutati kõike muud kui meie filmi sisu — tänapäevast armastuslugu,» ütleb filmiprodutsent KRIS TASKA.
Ennenägematu kriitikatormi põhjustanud «Täna öösel me ei maga» löödi ristile otsekui kõigi seniste eesti mängufilmide pattude eest… Kris (30) aga tunnistab, et hingega tehtud linateoses peegelduvad ka tema ja ta peaosatäitjast abikaasa Maria Avdjushko (34) abielu tõusud ja mõõnad.
Kristian, mida tunned-mõtled kuu pärast esilinastust?
On kurb, et see kriitikakampaania paisus lihtsalt filmipoliitiliseks, kadedusest aetud lahmimiseks. Meie Mariaga lootsime, et tekib avalik diskussioon filmi sisu üle ja mehed lähevad oma naistega kinno. Võinuks ju arutleda Harri ja Evelini, Älisi ja Leo suhete üle, mõelda, kas meie elus on samu konflikte, aga arutleti hoopis Carmeni, Ilmari ja Kristiani küsimust. Nagu meie maal tihti juhtub, pole diskussiooni allikaks produkt, vaid minnakse isiklikuks.
Kriitikatulv tuli sulle ootamatult?
Nii läks ju ka mu esimese filmiga «Nimed marmortahvlil». Osalt on kriitika alati õigustatud, aga kuna kritiseerisid teised filmitootjad, nende sõbrad ja palgal olevad inimesed, jäi küll mulje, et eesmärk oli mulle vesi peale tõmmata ja Eesti Filmi Sihtasutus ära hirmutada, et see valiks järgmine kord nende kasuks.
Minu süüks peetakse ju seda, et ma oma eelmise filmiga tõin tagasi kinopubliku usu kodumaisesse filmi.
Eesti «kõige filmimat filmi» reklaamides manasid ehk ise enneolematu kriitikatormi esile?
Jään enda juurde: tootmistehniliselt kvaliteedilt on see film samm edasi — tõeline suure ekraani vääriline eesti mängufilm! Eks jääb oodata rahvusvahelist hinnangut. Sest nii nagu on edasikaebamiseks Euroopa Liidu ülemkohus, on olemas ka suured filmifestivalid.
Carmen Kass kavaldas sind üle, muutes esilinastuse üheks osaks enda europarlamenti valimise kampaaniast?
Teadsin, et ta saabub Eestisse varem, presidendi vastuvõtule — ei muud. Vaevalt ta tahtis mind üle kavaldada, üritas lihtsalt tihedas töögraafikus mitut siinset asja korraga ajastada.
Aga hea, et see Carmeni teema üles tõusis: kas naine, pealegi modell kõlbab europarlamenti? Tegelikult on see ju sama teema, millest räägib meie film. Eesti ühiskonnas on ikka veel nii, et kui on valida, kas hääletada mehe või naise poolt, hoiavad ka naised mehe poole. Kuigi see, et oled mees või lihtsalt kauem elanud, ei tee sind veel ei paremaks ega targemaks.
Filmi kohta kirjutati: uskumatu promotsiooniline kunsttükk, oivikud Taskad suudavad reklaami müüa ette ja taha! Hea produtsendi kutseomadused?
Mina usun reklaami. Kui tulin nelja aasta eest filmitootmisse, jagasin tavakodaniku arvamust: eesti mängufilmi pole olemas! Esilinastustelt hiilis kutsutud publik aplausita kähku välja, et jumala pärast mitte lavastajaga kokku sattuda.
See on ka põhjus, miks ma tootjana — ükskõik kui palju nad ka ei kisaks — ei saa võtta režissööriks neid mehi, kellesse ma vaatajana enam ei usu. Mõnele on antud liiga palju šansse ja lubatud liiga palju läbikukkumisi!
Eesti filmidest ei kirjutatud ei enne ega pärast suurt midagi. Filmist filmi on tehnilist praaki. «Karu südames» ei näidatud esimesed 15 minutit peategelase nägugi — ära unustati! Kriitikud on otsinud kodumaisest filmist vähegi ehedamaid kohti, et midagigi kiita.
Teie filmi nimetati koolita lavastaja ja produtsendi näpuharjutuseks. Kus sa õppinud oled?
Õppisin kaks aastat Los Angeleses stsenaariumikirjutamist, filmiajalugu ja töötasin agentuuris, kus puutusin päevast päeva kokku stsenaariumide töösseminekuga. Režissööri valides pean töökogemusi haridusest tähtsamaks. Meil koolitatakse neid operaatorite käe all. Tean režissööre, kes kaamera taga passides näitlejaid juhendavad: «Tehke veel seda armastusstseeni. Me vaatame, et punane veoauto ikka õigel ajal tagaplaanilt läbi kihutaks!» Eelistan neile iga kell teatrilavastajaid, kes valdavad sisulist tööd näitlejatega!
Kindlasti ärritas eesti filmitsunfti ka see, et võtsime teist filmi järjest operaatori välismaalt. Imestan, et ükski eesti operaator ei viitsinud võtteplatsile vaatama tulla, kuidas töötavad teistmoodi kooliga meistrid nagu Sergei Astakhov või Istvan Borbas! Hiljuti vaatasin samuti Tallinnas filmitud «Musta verd», mille oli üles võtnud juhtiv kodumaine operaator. Oi, kuidas ma pärast tolle video nägemist kiitsin mõttes oma otsust meie filmi Istvan kutsuda!
Kelle idee oli kutsuda filmimagnetiks Carmen Kass?
Ilmari mõte, läbirääkimisi pidasin mina. Neeme Raua käest oli ta kuulnud, et Carmen on Ameerikas paar aastat näitlemist õppinud. Vaatasime ka Eestis ringi, aga polnud kerge leida noort naisnäitlejat, kes oleks usutavalt beib, keda üks rahajõmm unistab teiselt oma auto kõrvalistmele kätte saada. Ju jõuavad meie teatrikooli vaid boheemlaslikud ja maalähedasemad tütarlapsed.
Samamoodi ei leidnud me Eestist meespeaosatäitjat. Kui Hollywoodis on kõige rohkem just Peter Franzéni tüüpi mehi, siis meil vastupidi — näppudel võib üles lugeda need, kes pole end füüsiliselt käest lasknud.
Leiti, et kohustus näidata ilupilti Carmenist võttis mänguruumi Maria Avdjushkolt…
See on rohkem küsimus Ilmarile… Carmen ise küll ütles, et tema iluplaane oleks võinud vähem olla.
Läänes on produtsendil režissööri üle suur voli, kas sina jäid isa lõa otsa?
Tootja panus ja vastutus seisneb õige tiimi valikus. Mina valisin režissööriks Ilmari. Ja just tänu tema rahvusvahelistele sidemetele nõustusid Carmen, Istvan, ameerika-inglise monteerija — mitte sellepärast, et mina olin produtsent.
Kust selline tundlikkus filmis näidatud naiste ahistamise probleemi vastu?
«Marmortahvliga» püüdsime panna eestlased uuesti uskuma kodumaasse ja oma jõusse. Sama tähtis on teema, kuidas olla hea elukaaslane, armastaja. Eesti ühiskonnas laiutab asiaatlik macho-mentaliteet. MTVst jõuavad räpparite getoväärtushinnangud Moskva kaudu Eestisse, kus siis edukas mees püüab ka ennast ehtida samade autode ja asjadega, mis teevad temast elujõulise isase. Sisulisemalt iseloomustab see enamikku meie mehi.
Imestasin, kui isegi meie operaator Istvan, intelligentne mees, pidas vajalikuks kiita, et temal oli noorena küll palju tüdrukuid! Mis mul öelda oli: «Selge! Mul on sinu üle hea meel!»
Sinul polnud, Maria oli esimene?
See on liiga isiklik…
Oled sa pigem ema või isa poeg?
Pigem ema, temaga ma kasvasin. Isa juurde Hollywoodi läksin 17aastaselt, varem puutusime minimaalselt kokku.
Hollywoodi pääsedes andestasid, et teda su elus varem polnud?
Mõtetes oli ta olemas. Kui koolis küsiti, kelleks saada tahan, vastasin: filmiprodutsendiks.
Sina pole isa vastu pojamässu tõstnud?
See pole lihtne teema… Oleme väga erinevad. Aga mõttetu on isa vastu mässata, kui geneetiliselt on päris palju temast ka minus… Vaata mulle näkku, välimuski on sarnane.
Oleksid tahtnud ema nägu olla?
Igaüks tahab parem välja näha.
Uurisid sa, miks su vanemad lahku läksid?
Ei, pole proovinud oma vanematele psühhoanalüütilist hinnangut anda. See film pole neist. Pigem sõpradest, kellega olen üles kasvanud, inimestest minu ja Maria ümber.
Mida oled ema–isa suhtest õppinud?
Ei mäleta sellest suurt midagi. Olin mõneaastane, kui nad lahku läksid. Ehk seda, et mu enda abielu oleks õnnelikum.
Aga eks poisikesena mõtlesin minagi, et õige mees ei pea süüa tegema ega koristama: võtan naise, kes kõik ära teeb! Ei väida, et nüüd olen heaks ja targaks saanud. Aga probleemi teadvustades hakkasin tutvuskonnas ringi vaatama ja aina rohkem tundus, et see on teema, millest peaks rääkima.
Üks mu sõber, tänapäeva Casanova, tuli pärast filmi tänama: «Pean vist tõesti koju minema ja oma pruuti natuke paremini kohtlema.» Üks film ei muuda maailma, aga asi seegi, kui ka mõned päevad käitutakse filmi ajel paremini.
Filmi monteerides ütles üks ameeriklane, et kui see linastuks Hollywoodis Chinese Theater’s, vallanduks selle peale, kui Leo (Veikko Täär) maha lastakse, saalis aplaus. Meie publik aga pigem naerab, kui Leo Älisit solvab.
Milliseid vigu püüad endast juurida?
Kardan, et mindki on rohkem Harri ja Leo mühaklikus kujus, kuid tahan mõelda, et nooruses olin justkui Kristofer. Ja loodan, et olen Mariale ikka iga aastaga veits vähem siga. (Naeratab.) Tappa, nagu meie filmis Evelin Harrit, pole ta mind tahtnud, aga… on olnud aegu, kui pärast minu uinumist on Maria viha väljendunud selles, et paneb mulle täie jõuga tou ära!
Millega sa teda vihastasid?
Nagu peretülid ikka. Näiteks viimane vaidlus, pigem pehmemat sorti… Mina pole eriti uudishimulik, Mariat see vihastab: «Miks sa ei küsi, kuidas mul läks? Miks sa ei räägi, mis sa ise päev otsa tegid?» Mulle tundub, et kui mina olen midagi ära teinud, on sellega justkui ühel pool…
Kaua pidasin loomulikuks, et minu sõna peab peale jääma. Arusaamine, et mu naine on targem–intelligentsem kui mina, on tulnud aeglaselt.
Pead sa end rohkem äri- või kunstiinimeseks?
Ei tea, olen ma nüüd rohkem äri- või mis inimene… Aga ilusate autode ja särava elu iha pole mulle võõras. Oli aeg, kus ma seda väga-väga tähtsaks pidasin. Kui 20aastaselt Kanal 2 juhiks sain, suhtlesin päevad läbi ju reklaamiinimestega.
Suur raha tuli liiga vara kätte?
Päris rikas pole ma olnud, enamik aega enne täiskasvanuks saamist olin ikka vaene. Tagantjärele saan aru, et olen päris palju raha tobedalt raisanud: mõttetu kuldkett kaelas, kaks miljonilist autot garaažis…
Praegu?
Mitu aastat vana kastiauto. Tegelikult pole ma kunagi olnud nii rikas, et oleks mõtet endale kallist autot osta.
Mis sind ära pööras?
Vana-Rooma ütlus: on tähtis, et külalised imetleksid teid, mitte teie eluaset.
Usud, et võiksid armuda ka lihtsalt heasse tüdrukusse tänavalt?
Mm… arvan küll. Usun, et see on ennekõike inimese headus, mis armastuse tekitab. Hea küll, olgem ausad, kui mina hakkasin Mariaga käima, oli tema ilmselt Eesti kõige kuulsam ja säravam tüdruk: DeStudio näitusepildid, suured moeleheküljed, kuulus noor näitlejatar… Aga millega ta mind lõplikult ära võlus? Võib ju juhtuda, et efektne kaaslane on ka väga heasüdamlik ja tark.
Kuidas kohtusite?
Sain kutse Uuno raadio avamispeole Estonias. Maria viis Kanal 2s oma koera Billy Mustikuga mingit loosimist läbi, kutsusin ta kaasa. Mäletan, kuidas ma teda ootasin ja kuidas Maria Draamateatri poolt taksorivi kõrvalt tuli…
Armumine esimesest silmapilgust?
Ma pole eriti tormiline inimene, aga minu jaoks kindlasti. Maria? Kahtlen, ma pole nii pilkupüüdev mees, et kohe armuda.
Abielu oli kaua kaalutud otsus?
Kokku kolisime küllalt ruttu, aga abiellusime siis, kui esimene poiss oli juba sündinud. Praegu räägivad paljud, et abiellumisel pole mõtet. Aga see on selge märk, sadu aastaid kestnud ilus traditsioon armastajate vahel.
Ka mina mõtlesin kaua, et eks sellega ole aega küll, milleks seda jama. Maria ikka tögas, et millal ma temast ausa naise teen. Lõpuks viskasin meesšovinistlikku nalja: «Eks abiellume, aga minu sünnipäeval, siis ei unusta ma kunagi pulma-aastapäeva ära.»
23. november oli aga esmaspäev ja Õnnepalee kinni. Läksime siis Mustamäe abielukontorisse. Kahekesi, suuremat tseremooniat meil polnud. Küsiti, kas tahame abielutunnistustele rohelisi või roosasid kaasi, valisime roosad. Ei taibanud, et ongi kõik, jäime veel istuma. Siis öeldi kannatamatult: «Noh, ise te ju tahtsite niimoodi, ilma viiuldajateta!»
Kui välja tulime, hakkas lund sadama — minu meelest väga hea märk. Lihtsalt ilus!
Vene ajal läksid näitlejannad lavastajatele mehele, teie haistsite uusi tuuli: nimekas näitleja ja tulevikuga produtsent — hea diil?
Ei tea, mis siis Maria peas oli, aga edasi liikunud olen tõesti paljuski tänu tema tarkusele, taganttõukamisele ja toele. (Naerab.) Ja kuna ta tegi selle vea, et ei läinud kohe lavastajale mehele, pidi oma mehest produtsendi kasvatama! Seegi on mõistlik, et ta valis endast viis aastat noorema mehe, mehed surevad ju varem.
Teie eduka abielu retsept?
Noorelt abiellunud kasvavad aastatega sarnaseks. Eriarvamusi ei tohiks jätta sekundikski pingeid koguma, kõik tuleb kohe selgeks rääkida. Ja kui kedagi armastad, hakkad ju soovima, et temal oleks hea. See välistab tüüpilise meeste suhtumise, et naine on teenija ja saab teises järjekorras ka mõned ilusad asjad. Et on mehe auto ja naise auto, minu raha ja sinu raha… Peab olema ühine raha ja vara, muidu kaob abielu siirus ära!
Teie pere tööjaotus?
Nojah… Kuu ja päeva algul püüan sättida oma tegemisi Maria graafiku järgi, et tema elu kergemaks teha. Paraku peab tema rohkem kompromisse tegema. Nagu mehed ikka, kuidas ka ei planeeri, lõpuks ikka «mina ei jõua, ei saa!». Ja siis Maria leiab selle aja ja… saab.
Aga sihuke mõtlemisviis on hästi aegunud ja tobe, et mehe töö on tähtsam kui naise oma. Või et mehel on mingid meestejutud ja klubiõhtud, mida «teie, naised, ei mõista». Püüame ikka, et ka sõbrad oleks ühised.
Teineteisest puhkust ei vaja?
Mis puhkust seal vaja, kui just ühetoalises korteris ei ela. Mõne vaba hetke raamatuga endale ikka leiab. Aga et ma peaks minema poistega välja… Milleks?!
