Robert Annus — uue maailma looja

“Laevas on üks kapten, kes selle eest vastutab, ka siis kui see peaks põhja minema”. Nii ütleb oma eriala kohta lavastajaks õppiv Robert Annus.

Missugused on sinu mälestustes esimesed kokkupuuted teatriga?

Mälestused on seotud Kullo huvikeskuse teatriringiga, mida mu isa juhendas. Kuna tal oli kord vaja Ellen Niidu „Imelise autobussi” lavastusse üht väikest poissi ja ringis olid kõik tüdrukud, siis võetigi mind. Olin tollal kuue-seitsme-aastane. Esietendusel sain isegi lilled, mis ma aga maha unustasin ja mille pärast hiljem nutsin.

Sa oled tegelenud ka muusikaga?
Vanemad panid mu muusikakeskkooli esimesse klassi. Alguses õppisin seal klaverit, aga kuuendas klassis läksin oboe peale üle. Mul oli juba pärast keskkooli mõte, et lähen lavakasse, aga sel aastal ei olnud (Lavakunstikoolis) katseid ja nii õppisin aasta Muusikaakadeemias. Järgmisel aastal lõpetas mu muusikaõpingud lavakasse sissesaamine. Kuigi, jah, oboed mängin vahel praegugi.

Oled teinud ka bändi?
Kui teismelisena Kullos käsin, tulid mulle ühel kenal päeval koridoris vastu poisid, kes kutsusid kampa − tegema ansambel Chupacabrat. Kullo filmiringist tuli bändi Veiko Veski, kes tahtis kitarri mängida, ja võttis kaasa Kaspar Kaljase, kes on praegu teleprodutsent. Meiega liitusid Andri Volman ja Indrek Laas. Paljud meist ei osanud algul isegi pilli mängida, aga ühiste ponnistuste tulemusena mingi muusikaline pilt kujunes. Hiljem tekkis sõpruskond, mis on siiani väga tugevalt koos püsinud. Ansambli muusikastiili on väga raske defineerida: see on segu, kus sulatame kõigi maitse-eelistused kokku. On nagu indie-rokk ja nagu ei ole ka. On Chupacabra. Tegime bändi kokku seitse aastat, nüüd oleme pool aastat olnud puhkusel. Ühel hetkel lihtsalt tundus, et me ei tea enam päris täpselt, kuhu poole tahame triivida. Kuid hoos on mõte, et pärast suve alustada täiesti uute ideedega.

Missugused on sinu tulevikuplaanid pärast kooli lõpetamist? Kas kavatsed lavastamise kõrvalt ka tulevikus näidelda?
Ei saa öelda, et ma eelistaksin üht teisele: mulle meeldivad mõlemad, sest need täiendavad teineteist. Minu ideaaliks oleks lavastada ja näidelda üheskoos. Näitlemine aitab lahendada ka lavastamise probleeme. Aga kuna ma olen selle eriala valinud, siis pühendun praegu rohkem lavastamisele.

Millega sa vabal ajal tegeled?
Praegu on vaba aega vähe, kuid püüan vahel käia indiaca’t (see mäng on võrkpalliga üsna sarnane, kuid seda mängitakse sulelise indiaca-palliga) ja sulgpalli mängimas. Veel meeldib rattaga sõita, kinos käia, raamatuid lugeda ja mõnikord enda lõbuks kitarri tinistada või oboed puhuda.

Täielikku intervjuud Robertiga loe Muusa suvenumbrist!