«Mis tast ikka armastada, ega ma teinimiss pole,» annab Keskerakonnast välja heidetud ROBERT LEPIKSON Edgar Savisaarele pihta.

Lepikson (51) lõikab endise hooga edasi. Nii riigikogus kui ka äris. Ülejäänud aja naudib aga oma uut elamist Harku järve kaldal ning tänab õnne, et tal on nii kannatlik ja mõistev abikaasa. Sest ega Lepikson end just tiibadega ingliks ka pea.

Kus on parem elada, Harku järve taga või Meriväljal, kus maja maha müüsid?

Loomulikult Harku järve ääres. Kaunid paikesetõusud ja loojangud, linnulaul, luiged, pardid. Mõni hommik jõllitab maja ees muruplatsil naabrimehe plehku pannud küülik. Naaber on üldse naljamees, eile nägin tema hoovis muruniitja asemel toimetamas üht korralike sarvedega oinast. Et aga krundid on kõigil üle kolme tuhande ruudu, ei häiri see põrmugi.

Ja mis kõige tähtsam: Tallinna linn tükkis oma jabura valitsusega jääb Harku järve lainete taha. Elan ühtaegu nii maal kui ka linnas.

Võrumaa talu müüsid maha?

Esialgu mitte, kuigi vahel olen selle peale mõelnud küll, eriti pärast Harku järve äärde kolimist. Ega muud, kui sõita on kauge.

Oled elanud valdavalt ühe naisega ja vahetamisega ei tegele. Miks sina võidujooksus kuulsate blondiinide pärast ei osale?

Mul on lihtsalt naisega vedanud: arukas, vahel jonnakas ja alati rõõmsameelne. Ega ma miski tiibadega ingel pole olnud, kuid naise arukus ja ehk ka oma mõistusenatuke on asjad alati õigele rajale juhtinud. Lisaks kõigele muule olen selline indiviid, kellega kooselu on ilmselt katsumus omaette: rahutu hingega, vabadust armastav, jaburatest ideedest-mõtetest pakatav.

Olen oma naisele pea kahe aastakümne eest tänulik ja loodan, et tal jätkub kannatust ka edaspidiseks.

Oled kõva seikleja, ja palud naiselt kannatust?

Pole ma miski seikleja, mis loomulikult ei välista elus ette tulevaid kõikvõimalikke ootamatusi. Kannatuse palumiseni pole asi seni läinud, olen alati mõistmist leidnud. Hindan seda kui tõelist õnne.

Kas abikaasa Ene peab ikka ilusalongi?

Proua ei pea hetkel salongi, kui hea koha leiab, siis võib-olla jätkab.

Oled poja Eriku kasvatamisega toime tulnud? Mis teeb?

Poja on täitsa OK, minu tegu ja nägu. Õpib õigusinstituudis.

Miks sulle Keskerakond tüütuks muutus?

Keskerakond ei muutunud tüütuks, küll aga ei seedi ma isikukultust ja kintsukaapimist.

Tõusis sulle sealt ka käegakatsutavat kasu — asjad korda Paldiski sadamas?

Keskerakond on minult enam saanud, kui minul temast tolku olnud. Olen neid toetanud rahaliselt, toonud hulga hääli nii kohalikel kui ka riigikogu valimistel.

Edgar Savisaare pooldajad on viidanud, et erakonnast lahkujad vaevlevad identiteedikriisis. Põed sa siis seda?

Kipun Edgarit meenutama oma linnapea-ajast. Tänane Edgar on aga hoopis teine mees ja areng pole toimunud teps mitte paremuse poole. Mis puudutab identiteedikriisi, siis mina seda ei põe. Kinnitan täie veendumusega, et Savisaare hääletorude–tallalakkujate jutt on vaid tobe häma, kindlustamaks Suure Juhi positsioone. Et müüt rahva teenrist ei lõpeks, on vaja suurel hulgal lollitatud valijaid.

Mis arvad Keskerakonna noortekogust, näiteks Oksana Kostinast?

Edgarjuugendist ei arva ma mitte kui midagi. Vahest ehk niipalju, et pean eesti poliitika häbiks, et midagi niisugust üldse eksisteerib.

Kes on Oksana Kostina, ei tea, tõenäoliselt miski noortekogu tegelinski ja seejuures kindlasti kellegi teise keskfänni elukaaslane.

Perekondlikkus on muutunud ju Keskerakonna üheks alustalaks. Edgar, Vilja, Maria, Raimond… (esimesed kaks on abikaasad, kolmas Edgar Savisaare tütar, neljas tema elukaaslane — toim). Ja oma perest veel vähe, ka ustavad Parteigenosse’d (parteijuhid saksa k — toim) esinevad perekonniti, noh, näiteks õde–venda Heimar ja Knopka-Marika.

Ega sa vist Edgarit ei armasta? Nimetad teda ju demagoogi ja populisti ristsugutiseks, pooljumala staatuses tüübiks, inimeseks, kes ei ole tõenäoliselt kaine mõistusega.

Mis tast ikka armastada, ega ma teinimiss pole. Tema mõistuses pole ma hetkegi kahelnud, küll aga pole mulle vastuvõetavad tema meetodid asjaajamisel ning ma ei pea adekvaatseks paljusid tema viimase aasta jooksul tehtud otsuseid.

Sinu kivisöehunnikute juures Paljassaare sadamas on olukord vist endine, asjad ei liigu. Savisaar ei täitnud oma lubadusi?

Kivisöehunnikute juures on vaid üks probleem: alates 1998. aastast ei ole meil õnnestunud realiseerida oma seaduslikku õigust teenindusmaad erastada. Igal linnavalitsusel on olnud omad ettekäänded, alates poliitilistest ärategemistest lõpetades planeerimisalase korralagedusega Tallinna linnas. Altkäemaksu ei maksa ma põhimõtteliselt.

Mis Savisaare lubadustesse puutub, siis neid pole ta suurt jaganudki, minule on jäänud mulje, et ta on rohkem «vorst vorsti vastu»-tüüpi mees. Lahendamata maaküsimuse asjus olen otsustanud palgata advokaadi, las õiendab linnavalitsusega, kas või kohtuni välja.

Saad varsti Muugale suure konkurendi, häirib see sind? Või esindad mitut kivisöekrahvi?

Ega eriti ei häiri. Selline suure läbilaskevõimega terminal töötab sootuks teise tehnoloogiaga, mis eeldab suuri partiisid, meie aastane miljon tonni ei kuulu aga ühele omanikule.

Kivisöekrahv on Vene mõistes lahjavõitu termin, ilmselt oleks sobilikum vürstitiitlit kasutada.

Kas kaubavoogude liigutamisel on tulnud oma elu pärast ka karta? Ajakirjanduse andmetel oli varem transiidiskeemide ümbermängimine tavapärane, mis vahel tähendas ka üleliigsete likvideerimist…

Kivisüsi ja muud minu poolt liigutatavad kaubaartiklid pole eriti eluküsimus. Küll aga olen metalliaegadel riigiettevõtte juhina kasutanud vestluses «argumendina» lauale asetatud 9millimeetrist Glocki ja ukse taga seisvat Kalašnikoviga kaitseliitlast. Need olid karmid ajad. Kui meenutada tolleaegseid tegijaid, siis enamik neist on siitilmast lahkunud, ja seda mitte omal soovil.

Oled sa ka alumiiniumikuningate kaubavoogude skeemides–ridades osalenud?

Alumiiniumi olen ostnud ja müünud tuhandeid tonne. Kuni eelmise aastani hoidsin alles isegi saatedokumente. Kurat, see oli hea äri.

Keda esindasid, vendasid Tšornõisid Taškendist? Kedagi teist?

Pole au tunda ühtegi sellenimelist.

Oled sa näinud filmi «Oligarh»? On see kunstiline liialdus või elu?

Filme vaadates ei saa ma lahti oma porirealistlikust ??? elukäsitlusest, mis igal hetkel meenutab, et tegu on ju filmiga. Arvan, et filmis on kõik arengud võimalikud tänu nende ebaloogilisusele — muidu saaks ju iga tobe väljamõeldis kiire lõpu ja papp jääks filmitegijail teenimata. «Oligarh» pole erand. Seal oli palju Vene ärimaailma iseloomustavaid äärmusi, kuid uskuda, et film kajastab tegelikkust üks-ühele, oleks rumalus.

Olles omanike hulgas nii riigi suurimas vanametalliterminalis Paldiskis kui ka ühes suurimas kivisöeterminalis, ei pea sa tuleviku pärast muretsema?

Sügav eksitus. Paldiski vanarauaterminal kuulub Kuusakoski kontserni ja minul pole seal osalust. Mis sütt puudutab, siis kunstlikud liialdused pole teretulnud — aastakäibeks miljon tonni sütt võib olla palju vaid tillukese Eesti mõistes.

Tuleviku pärast muretsemine on enneaegne, ma ei vaata just eriti tihti passist oma sünniaastat ja niisama see mulle igapäevaelus ei meenu.

Sinu järgmine samm?

Kohe-kohe sõidan riigikogusse.

Keskeakriis on läbi?

Keskeakriisi pole mul olnudki, ma ei tea sellest midagi.

Kes sa tegelikult oled: ärimees, poliitik või riigiametnik?

Mina olen Robert Lepikson, ja see on vastus, mis sisaldab kõiki minu läbikäidud ameteid: peadirektor, kantsler, linnapea, minister, maavanem, riigikogu liige.