Tartu linnapea URMAS KRUUSE võttis poliitikuna riski ja hakkas noorte poistega bändi tegema. Urmas leiab, et tõsine amet ei tohi loomingulist vabadust piirata.
«Tütarlaps, palun aidake mind!» hõikas üks vene mammi Urmasele Tartu vaksalis umbes kakskümmend viis aastat tagasi. Kes oleks võinud arvata, et täna seisab see neiuks peetud pikajuukseline poisike Tartu linnapea kabineti aknal ja püüab pilguga Raekoja platsi välikohvikutes kuldse sügispäikese käes mõnulevaid noori. Idüll, mida saadab suudlevate tudengitega purskkaevu lõbus sulin toob Urmase näole (42) rahuloleva naeratuse. Karvasest rokkarist on saanud saja tuhande elanikuga linna lipsustatud juht, kuid tuli, mis põles ta silmis Rock Summeri laval niisama suurele hulgale pealtvaatajatele ansambli Risk ridades trumme tagudes, pole kustunud. Võimas lokipahmakas on Urmase peast kadunud, kuid rock’n’roll on siiani mehe elu lahutamatu osa.
Linnapea, kes teeb rockbändi - pole kuigi tavaline nähtus?
Ma teadsin, et poliitikuna on suur risk bändi tegema hakata. Me ühiskonnas on rollitunnetuse probleem. Ma olen täna linnapea. Üks skisofreeniline lähenemine on, et ma olen kakskümmend neli tundi linnapea. Ma söön, magan, suhtlen ja teen kõiki teisi asju nagu linnapea. Ma võin olla nagu kuivik. Paljud ju kardavad töölt lahkudes olla isa, võib-olla hipi, sportlane või kes iganes, aga kui rollitunnetus on paigas, siis pole probleeme.
Jah, hingelt olen ma tõesti kogu aeg linnapea ning vormiliselt valmis iga kell telefonile vastama. Kuid oluline on vaadata, mida su vaim nõuab, ning pakkuda talle seda väljaspool tööaega. Ma olen ka bändi tehes põhjalik. Teen nii palju tööd, et olen võimeline andma Raekoja platsil tunnise live’i.
Kuidas rockmuusikani jõudsid?
Kui ma kuulsin kuueselt Led Zeppelini lugu «Black Dog», siis oli see mu jaoks täitsa lõpp. Edasi tulid Deep Purple, Black Sabbath, Yes ja teised. Ma hakkasin juba seitsmeselt laulma.
Paljud mäletavad sind karvase rokkarina bändist Risk.
Ma olin kümnenda klassi poiss, kui hakkasin Elvast Tallinna bändi tegemas käima ja muusika on siiani suur osa mu elust. Vend kutsus mu Riski trummariks. Me lauljad vahetusid pidevalt ja ma mõtlesin, et põrgu, laulan parem ise. Kirjutasin lugusid ja pidin neid nagunii lauljatele, kes tihtipeale ei võtnud õigeid noote välja, ette laulma. Hiljem tekkis Urmas Kruuse bänd. Me esinesime Hevisuvel ja Rock Summeritel. Ma tõeliselt nautisin ja naudin siiani laval olemist.
Lõpetasid muusikategemise 1993. aastal, kuid nüüd oled taas laval. Miks?
Mul kogu aeg keris sees. Kohtusin Elvas noorte poistega, kes mängisid bluusisugemetega jazz-rocki. Mulle see õudselt meeldis. Käisin nende kontserdil ja küsisin, kas nad oleksid nõus minuga bändi tegema. Poisid olid nõus. Asi keris selleni välja, et meil on kontsertprogramm. Näiteks esinesime Postimehe päeval ja USA suursaadiku poolt Ameerika iseseisvuspäeva puhul korraldatud vastuvõtul.
Mida naabrid su lauluharjutustest arvavad?
Ma ei tea, mida nad mõtlevad. Ma ei kujuta ka ette, mida nad arvaksid linnapeast, kes kodus musa põhja keerab. Ma hea meelega kuulaksin kõvasti. Ma olen rockmuusikast läbi imbunud.
Ma kõplasin kooli ajal kolhoosis terve suve nagu hull, et koguda raha kõlarite, võimenduse ja maki jaoks. Kui sain tehnika ostetud, siis oli mul rituaal kallata endale klaas pepsikoolat, visata diivanile pikali ja valjult muusikat nautida.
Kuidas tulevase abikaasaga kohtusid?
Pealinnas hakkama saamiseks tuli päeval transat teha ja õhtuti kõrtsudes mängimas käia. Katriniga trehvasime Sakus Rävala restoranis. Juhtus nii, et Katrini tantsupartner juhtis ta trummidesse ja need lendasid ümber. Katrin jäi mulle hetkega silma, sest ta oli eriline. Armumine on seletamatu tunne. Sa näed inimest ja ta hakkab sind enda poole tõmbama. Ma tegin Katriniga juttu, kutsusin ta välja ja hakkasin tal tantsutrennis vastas käima. Me saime aru, et vajame teineteist. Nüüd oleme juba kakskümmend aastat koos elanud ja meil on kaks last.
Millega lapsed tegelevad?
Tütar Kerstin asus Tallinna ülikoolis sotsioloogiat õppima ja poeg Raner lõpetab kahe aasta pärast gümnaasiumi. Me peres on ka kaks kasupoega kasvanud. Katrini õde suri ootamatult ja kuna poiste isa polnud päris vastutustundlik, tal oli probleeme alkoholiga, siis leidsime, et meil oleks mõistlik lastele turvalist kodu pakkuda. Olime Katriniga kõigest viis aastat koos elanud, kui selle otsuse tegime.
Inimesed käituvad vahel väga uskumatult. Sel traagilisel ajal hakkasid sugulased vara jagama. See oli mu jaoks katastroof. Sellisel hetkel tahaks maailma peale karjuda, et inimesed, mis toimub!?
Kuidas olete neid kasvatanud?
Me oleme üritanud lapsi võtta kui partnereid, pidada nendega dialoogi, et nad kasvaksid iseseisvateks. Mulle oli suur tunnustus, kui Raner ütles «Reporteris», et tal on minuga sõbrasuhe. Mul tuli peaaegu pisar silma, see oli mu jaoks oluline ja näitas, et me oleme lapsi õigesti kasvatanud.
Milline oli su lapsepõlv?
Mul oli superlapsepõlv. Mind on õnnistatud toreda perega, kus ma olin pesamuna. Vend on minust üheksa ja õde kolmteist aastat vanem. Mu lapsepõlv oli täis mängu, kuid sinna mahtus ka töötamist kolhoosipõllul ja marjaaias. Ma tunnen praegu, et lastel pole võimalik olla lapsepõlves, vaid nad peavad väga vara täiskasvanuks saama. Me kihutame nad varakult tarkuste maailma ja sunnime neid suurte inimeste asju tegema.
Milline on hea peresuhte valem?
Paljud küsivad, miks ma kogu aeg lõbus olen. See on osa mu elufilosoofiast. Ma usun, et avatus, asjade läbirääkimine ja head inimsuhted viivad elu edasi nii peres kui organisatsioonis. Kui me paneme end lukku ja hakkame välja mõtlema skeeme, kuidas teistele hea olla, siis viib see igal juhul hukatusse. Mured ja probleemid tuleb kohe hingelt ära rääkida. Nii mõnigi suhe oleks õnnelikum, kui seda oleks tehtud. Kooselu tähendab eelkõige kompromisse ja vastutust ning oskust oma ego maha suruda, et ka partner saaks olla.
Sa oled suurema osa ajast perest eemal. Kuidas nad sellesse suhtuvad?
Me oleme perega viis aastat kuiva maa meremeeste elu elanud. Kui mulle 2002. aastal Elva linnapea kohta pakuti, siis olime just valmis Tallinnasse kolima. Me lapsed tegelevad võistlustantsuga, aga Elvas nende partnerid lõpetasid. Mu naine sai tantsuõpetaja töö Audentese erakooli, ta annab Revalia Tantsukoolis tunde ja juhib samal ajal Elva Revalia osakonda. Me naisega peame oma tööst väga lugu ja meil on metsikult tugev pereside. Kui mina sõitsin tööasjus Tallinnasse, siis oli tema teel Elvasse. Me kohtumispaigaks sai aeg-ajalt Mäo rist.
Enne Tartu linnapea ametisse astumist arutasin perega kõik põhjalikult läbi. Mulle meeldib mu töö ja pere toetab mind.
Kuidas end vormis hoiad?
Mulle on liikumine A ja O. Mu nädalad on jaotatud rattasõidu, jooksmise, ujumise ja jõusaali vahel. Viimases käin vähem, sest tahan nii palju väljas olla kui võimalik. Mulle pole oluline sekunditega võidu joosta vaid ajule puhkust anda.
Hommikul võimlen tund aega ja valmistan hommikusöögi. Ajan end mõnusalt käima, mõte hakkab liikuma ja siis on paras aeg tööle minna. Ma ei suuda nii, et voodist üles, võileib kurku, hambad puhtaks ja toast välja.
Rokkarid armastavad napsuga lõõgastuda, aga sina?
Ma pole selle koha pealt pops, aga alkohol pole mu jaoks eriline teema. Mu arvates on alandav purjuspäi keset tänavat kakerdada. Aeg-ajalt võib 4 cl ikka võtta. Ma ei lõõgastu napsust vaid bändi tehes, lugusid kirjutades, sportides ja suheldes. Mulle loob hea enesetunde teadmine, et sõpradel läheb hästi.
Mida arvad Tallinna alkoholimüügi piirangust?
Avaliku korra mõistes pole mõistlik öö läbi alkoholi müüa. Suurem osa kaupluseid on avatud kella üheteistkümneni ja selle ajani oleks napsu müümine täitsa okei. Absurdne on kell kaheksa alkoholilettidele kilekotid ette tõmmata. See on märk sellest, et vaimupimedus ja bürokraatia lähevad üle terve mõistuse.
Linnatänavatel ei tohi napsutada, kuid Pirogovi platsil on see 15. märtsist kuni 1. oktoobrini lubatud. Keelate ära?
Pirogovi plats on Tartu vabaduse kants. Siin on lubatud sel ajal piknikku pidada ja kerget alkoholi tarbida ning nii võikski jääda. See on meie ühiskondlik kokkulepe. Vabadus on vastutus ja need, kes ei saa aru, et Pirogovis tuleb kultuurselt tarbida, nopitakse sealt minema.
Mis on Tartu?
Mu jaoks sümboliseerib Tartut Raekoja platsil olev suudlevate tudengite skulptuur. See kirjeldab natuke armastust, natuke intelligentsust, natuke haritust, natuke vabadust, natuke missiooni — kõike seda, mis mulle meeldib. Aga parim Tartu vaimu väljendus on siiski siin elavad inimesed.
Mul on alati kabineti aknad lahti, sest mulle meeldib värske õhk ja purskkaevu vulin. Nägin ükspäev kirglikult suudlevaid noori ja mul hakkas kohe peas tekst jooksma. Kirjutasin loo tunnetest armununa. Varsti lindistame selle ära.
Millele kõhklematult raha kulutad?
Ma ei kuluta kõhklematult millelegi. Ma ei saa seda endale lubada, sest lapsed on vaja koolitada ja arved maksta. Vahel kargab kihk plaadipoes peale. Ma ostsin hiljuti Whitesnake’i kogumiku ja see sobis kui rusikas silmaauku. Ma panen autos tümaka põhja ja naudin maanteed.
Ma tean, kui raskelt raha tuleb. Kõplasin kolmandas klassis peedipõldu võrdselt täiskasvanutega. Mulle maksti viis rubla, suured inimesed said kümneka. Mulle öeldi, et ma olen väike ega kõpla hästi. Mu vaod olid niisama puhtad kui teistel. Seal sain ma esimest korda tunda, mida tähendab ebaõiglus.
Kuidas garderoobi valid?
Ma pole riietuses kuigi tänapäevane. Eelistan klassikat, see loob turvatunde. Ma ei oska kaubanduskeskuses hängida. Kargan sinna sisse ja ostan vajamineva ära.
Mis autoga sõidad?
Mul on Volvo S 80. Linnapeal on esindusroll, nii et sapakat ma endale lubada ei saa. Samas ei pea iga 100 000 kilomeetri järel autot vahetama. Kui ma suudaksin luua sada töökohta ja teenida korralikku kasumit, siis võiksin mõtiskleda, kas lubada endale poolemiljonilist autot või mitte. Praegu aga sorry, pole minu teema.
Millest puudust tunned?
Sõpradega kohtumisest. Sõbrad on mulle palju andnud. Ma salvestan abi, ja kui võimalus on, siis teen vastuteene. Kuradi hea tunne on kellelegi head teha. Ei pea saama pururikkaks ja alles siis hakkama mõtlema, et võiks midagi ühiskonnale tagasi anda. Me ei pea mõtlema, mida mulle antakse, vaid mida me ise teistele anname.
