Kui Martin Parmas pärast pikka eeltööd kihlasõrmuse välja valinud oli, alagasid aga tõelised katsumused. "Õige hetke leidmine oli omaette kunst," pajatab Parmas ajakirjale Naised, kuidas ta reisil olles sõrmust peites aina nuputas, millal küll õige hetk on.

"Kui ma siis ühel õhtul nägin, et ta oli väga vaimustuses kohast, kus olime, kutsusin ta õhtusöögile," räägib Martin, lisades, et luhtaläinud kalaeinele järgnes hoopis pitsa ja jalutuskäik - "Siis ma laskusingi tema ette põlvili."

"See kõik tuli mulle täieliku üllatusena," ütleb Gerli, kes esimese reaktsiooniga sõnas, et mees on nõme, sest kuigi talle meeldib üllatada, ei atrmasta ta ise üllatusi.

Seejärel kõlas aga jah-sõna kiirelt: "Ma ei võtnud siiski mingit mõtlemisaega, isegi mitte kahte minutit, sest siis oleks Parmas, uhke nagu ta on, jõudnud saada juba kaks infarkti!"