«Kurat, ma saan varsti kuuekümneseks, aga ikka veeretatakse minuga juttu kui oma ema ja isa pojaga!» tõrgub Roman Baskin. Õigusega. Sest pole kahtlust, et ta ise on üks meie omanäolisemaid näitlejaid ja tegusamaid lavastajaid. Sellegi suve peale mängib temalt üle Eesti viis lavastust. Sealhulgas kaks vägevat klassika esietendust – Shakespeare’i «Hamlet» ja Strindbergi «Preili Julie», mis esietendub 16. Augustil Kõue mõisas.
Roman Baskinit (58) kutsutakse teatrirahva ringis endiselt noorekõlaliselt Romkaks. Nii on lihtsam, et ta Vana-Baskiniga jutus segi ei läheks. Turgenevlik «isade ja poegade» teema saadab Romani paratamatult. Ühelgi teisel meie teatraalil pole nii vitaalseid vanemaid nii elus kui teatris, nagu on Eino Baskin (84) ja Ita Ever (82). Romani ennast huvitab aga hoopis teine, pirandellolik teema: kõik ei ole nii, nagu teile näib! Rääkisime Romaniga vahetult pärast «Hamleti» viimast ja enne «Preili Julie» esietendust.
Sinu parim päev senisest suvest?
Mhmm. Eks see üks ja ainus öö oma kodutalus. Seegi tekkis tööga seotult, kui mängisime kahel õhtul Hiiumaal «Suveunistusi». Mu lapsed olid siis ka juhtumisi seal. Niisuguseid hetki juhtub harva. Sõpru oli ka ümber ja… Mis seal ikka, suitsetasime kala ning istusime-nautisime niisama vaikust.
