Hilissügisel tutvus poplaulja SULO TINTSE hapra neiu REILIKA ROONURMega… ning kaotas päevapealt südame!
Sulo (22) peab oma senise elu tähtsaimaks päevaks eelmise aasta 14. novembrit. Sel neljapäevasel päeval tõi saatus tema teele Reilika Roonurme (22), kellega ta on tänaseks veetnud viis kuud, täis armumist ja õnne.
Kuidas te tutvusite?
S: Moodsa süsteemi, interneti teel. Üks meie ühine tuttav saatis mulle Reilika MNS-aadressi. Suhtlesime mitu tundi. Saatsime üksteisele oma pildi ja… Otsustasime kokku saada.
Samal õhtul juba?
R: Jah, kohe. Sulo kutsus mind kohvile. Mõtlesin, et miks ka mitte. Jõime kohvi ära ja siis tuli Sulol mõte kinno minna.
Mis film oli?
(Naeravad — filmi pealkirja ega sisu ei mäleta kumbki.)
S: Igatahes mina filmi küll eriti ei näinud. Ja ega see olnudki ju oluline.
Kas oli nagu kinos ikka, et pimeduse katte all vaikselt käsi ümber ja…
S: Filmi lõpus läks käsi õrnalt teise käe vastu, rohkem ei midagi.
R: Kui ta mu koju viis, olin küll kindel, et ega sellest midagi rohkemat tule. Et käisime kinos, tore oli, aga homme ta mind enam ei mäleta.
S: Reilika oli tõesti üllatunud, kui ma talle järgmisel päeval helistasin. Mina teadsin kohe, et niimoodi ma seda asja ei jäta. Kui ta kodu juures maha panin, siis terve tee, ühest linnaotsast teise oli pea nii mõtteid täis, et…
Mis siis teisel päeval juhtus?
S: Teisel päeval selgus, et ma olen muusik.
R: Ei, ma ikka esimesel päeval sain teada, et ta laulab. Emale veel ütlesin, et lähen ühe lauljaga välja.
Ja ema ütles, et hull laps, mõtle ikka järele?
R: No umbes niimoodi, jah. Et sina, ja mingi lauljaga… Üllatunud oli ta küll.
S: Järgmisel päeval ma salvestasin stuudios oma plaadi viimast lugu «Täna, homme» ja kutsusin Reilika kaasa.
R: Minu esimene hirm oli see, et äkki ta tegelikult on lihtsalt endast heal arvamusel, aga tegelikult ei oskagi laulda. Noh, Eestis on ju selliseid ka… Üllatusin, et nii kena häälega noormees — kuidas ma pole teda varem raadiost kuulma juhtunud!
S: See, et Reilika seal stuudios oli, andis mulle ballaadi laulmiseks vajalikku inspiratsiooni, tundsin ennast väga hästi. Laulu sõnad on juba sellised, et heaks esitamiseks on vajalikud mingid tunded kellegi vastu.
R: Paar nädalat hiljem läksin kord Sulo juurde — ja tema võtab kitarri ja ütleb, et kirjutas mulle laulu. See on ikka hästi eriline tunne.
Mis laul see oli?
S: «Sind vaid näen». See on nüüd viimase «Kevadhiti» plaadi peal ka.
R: Ma olen tundeline tüüp, kellel tuleb sellise asja peale pisar silma. Ei suutnudki uskuda, et selline asi tõesti minuga juhtub. Ta on üldse väga romantiline. Alguses tõi mulle isegi hommikul võileivad ja tee voodi juurde. Esimene mees, kes mulle niimoodi on hommikusööki serveerinud. Hästi armas! Aga noh, see oli alguses. Nüüd ma vahel ikka mainin, et kui naine tuleb töölt, võiks soe toit valmis olla. (Naerab.)
Kas sa, Sulo, teed süüa?
S: Saan hakkama küll, kui vaja. Ma olen mereharidust omandades ka elementaarsed toidutegemise oskused saanud. Hakklihakaste, lihtsamad supid — kõike võin teha. Ainult meil pole esialgu korralikku pliiti.
Kui kiiresti kokku kolisite?
S: Üsna ruttu. Lõplikult kolis Reilika minu juurde umbes kuu pärast kohtumist.
R: Selle kolimisega oli sellepärast raske, et mul on vanematekodus koer, kelle eest ma ikka hoolitsema pidin, ja…
S: …ja minule ei meeldi koerad korteris. Kunagi, kui meil päris oma maja on, siis küll. Aga ka siis eksisteerib minu jaoks ainult üks koeratõug — saksa lambakoer, hunt.
R: Mina olen täiesti hull loomade järele, minul võiks neid toas ja väljas olla ükskõik kui palju.
Mis teile teineteise juures kõige rohkem muljet on avaldanud?
S: Üks asi on Reilikast kiirgav positiivne energia, ta on hästi rõõmsameelne ja avatud inimene. Teine asi, mis mulle tema juures väga meeldib, et ülim naiselikkus. Igas mõttes. Kas või see tundelisus. Ta pole mingi piripill, aga kui on mingi liigutav hetk, siis tuleb ikka pisar silma ja… pole selline jämeda käsivarrega maatüdruk.
R: Sulo on täielik dzhentelmen. Mul on hästi meeles, kuidas ta tuli kord meile külla, käes kaks buketti roose. Ühe andis mu emale ja teise mulle. Ta on täis selliseid ilusaid ootamatusi.
Kuidas viidate ühist vaba aega?
R: Suloga on hästi huvitav, kunagi ei tea ette, mis talle järgmiseks pähe tuleb. Näiteks istume kodus, äkki ta kargab püsti, et kuule, tunni aja pärast läheb praam, sõidame Hiiumaale. See on tema puhul täiesti tavaline.
S: Sel aastal oli üle pika aja jälle Hiiumaale jäätee. Reilika polnud kunagi jääteed mööda sõitnud. Selline lihtne asi. Ei pea tingimata kuskile Itaaliasse sõitma.
R: Jah, ja Kihnu saarel käisime. Hästi põnev oli. Meie elu ongi täis ootamatusi.
S: Mis veel? Näiteks mina loen praegu väga huvitavat biograafilist raamatut Jüri Vilmsist. Mulle meeldivad ajaloolised raamatud.
R: Üldiselt eelistame vaba aega kahekesi veeta. Arutame siis omavahel igasuguseid asju, kas või näiteks Iraagi sõda. Kõike, mida kiires argipäevas pole aega läbi arutada.
Lemmiktegevuseks on siis rääkimine?
S: See oli minu esimene tingimus — inimesega peab saama rääkida. Kõigest. Elus ajab palju hukka see, kui asjadest ei räägita ja tehakse sellega seoses mingeid oma järeldusi. Meie räägime küll igasugustest asjadest. Ja tavaliselt jõuame lõpuks ikka üksmeelele.
Millised on teie tulevikuunistused?
S: Mul on unistusi hästi palju. Üks eesmärk on oma maja. Ma pole üldse korteriinimene. Olen 14aastasest saadik unistanud oma majast linna lähedal maal. Ainus mure on finantsidega, aga need tuleb ise tekitada.
Kas lapsi ka tahad?
S: Kindlasti. Ühes korralikus eesti peres pidi olema kolm last.
Millal?
S: Seda näitab aeg.
R: Naljatamisi oleme seda teemat arutanud, aga mingeid kindlaid plaane küll ei ole.
Kas jääte kokku kogu eluks?
S: See mõte pole absoluutselt hirmutav.
R: Sulo on mulle küll öelnud, et tema tahab minuga terve elu koos veeta. Ma ise loodan ja tahan seda ka. Tunnen, et tema on see õige.
Kui tähtis on teile ametlik abielu?
R: Minu jaoks väga tähtis. Olen alati unistanud kihlustest, valgest pruutkleidist, romantikast...
S: Abielu on täiesti normaalne elunähtus.
Olete pulmaplaane ka juba pidanud?
S: Ei ole.
R: Ei, aga ma suudan küll ette kujutada Sulot ettepanekut tegemas. Ta on nii leidlik ja romantiline inimene. Aga ka nii ettearvamatu, et ma ei oska ette kujutada, millal see hetk võiks tulla.
Mis teid teineteise juures ärritab?
R: Vahel ajab närvi, et kui Sulo muusikat teeb, siis ta lülitab ennast ümbritsevast täiesti välja. Ma võin siis talle ühte asja kolm korda järjest rääkida, ta ikka ei kuule. Siis ma vahel olen teinud nii, et võtnud telefoni ja helistanud talle samast toast.
S: Ega me tõsiselt vihastada ei saa, see läheb alati naljaks kätte ära. Võime olla jäärapäised, aga mina olen selline inimene, kes alustab alati ise diplomaatilisi läbirääkimisi, ja nii saavad asjad selgeks.
Kas olete armukadedad tüübid?
R: Mina olen küll. Alguses ma vahel ei mõistnud tema lähedast suhtlemist fännidega. Mitte, et ma teda keelanud oleks, aga hinges vahel oli natuke vastik tunne. Tegelikult pole Sulo üldse selline, nagu eemalt tunduda võib. Ta pole mingi naistemees. See, kui ta oma fännidega suhtleb, ei tähenda ju kohe automaatselt midagi rohkemat kui rääkimist.
S: Natuke armukadedust peab olema, see on normaalne. Aga me usaldame üksteist ja räägime asjad kohe sirgeks.
R: Nüüd ma olen juba harjunud ja tema fännid isegi teretavad mind juba.
Kas olete armukadedad teineteise eelmiste elukaaslaste peale?
S: Tagantjärele tundub nüüd vahel, et kõik need ilusad asjad, mis on kellegi teisega koos läbi elatud, oleks nagu valede inimestega tehtud. Aga eks olnud asjast tuleb võtta kaasa kõik hea ja edasi minna. Ei saa jääda põdema. Ja kindlasti ma võtan kõik need ilusad asjad ja paigad ka koos Reilikaga ette.
Sulo, Sa oled varem ajakirjanduses rääkinud, et sulle meeldivad blondiinid? Reilika juuksevärv on aga täitsa tume…
S: Ma olen aru saanud, et jumalannasid on erineva juuksevärviga…
