Kui kunagise menupundi Jam liige Mihkel Mattisen oma praegust abikaasat Terjet esimest korda kohtas läks tal veri keema. Noorte kirg pole jahtunud — nad kavandavad perekasvu!
Kui kunagise menupundi Jam liige Mihkel Mattisen oma praegust abikaasat Terjet esimest korda kohtas läks tal veri keema. Noorte kirg pole jahtunud — nad kavandavad perekasvu!
Mihkel (33) tuuritas 90ndatel Jamiga mööda ööklubisid nagu orav rattas. Lapsekingades Eesti diskobiit ruulis täiega! Aastal 2010 eelistab Mihkel intiimseid klaverikontserte anda. Sel suvel põrutab ta Rein Rannapiga tuurile «2 Ühel».
Mihkel ja Terje (30) tähistavad peagi oma seitsmendat abieluaastapäeva ja plaanivad pisiperet — kaua ei saavat seda enam edasi lükata.
{poolik}
Oled sa loomingulise janu kustutamise kõrval suutnud oma tööd ka piisavalt müüa, nii et ei pea nuputama, kuidas ots-otsaga kokku tulla?
Vahel on raskemaid, vahel kergemaid aegu. Selles mõttes olen ma muidugi rahul, et saan tegelda asjadega, mis mulle meeldivad. Arutlesime sel teemal ühes seltskonnas, kus olid tähtsad ametnikud ja ärimehed. Minu puhul oli neile suureks üllatuseks, täiesti mõistusevastane, et inimene läheb tegema tööd, mis talle meeldib ja et see on ühtlasi tema hobi. Seda ei peetud normaalseks, kuid leiti, et see on kihvt!
Loomulikult ei kaasne muusika tegemisega sellised rahavood, nagu me mõne suurärimehe puhul võime rääkida, aga rahulolu tähendab ka palju.
Majanduslikus mõttes olid sul paremad ajad ilmselt siis, kui Jamiga tipus olid?
Reaalsus on siiski see, et rahaliselt hakkas tunduvalt paremaks minema siis, kui Jamiga lõpetasin. Sest eks seal oli ka mänedžer, muid kulusid jne. Võib-olla ei kõla, jah, loogiliselt, aga nii see oli.
Ma tahtsin Jamiga juba paar aastat varem lõpparve teha, aga teised hakkasid vastu. Et mis edasi saab, nii ja naa, aga ma jäin ikkagi kindlaks! Ütlesin, et aasta veel ja siis lõpetame ära — ajavaru pakkusin selleks, et teised saaksid end tulevaseks eluks ette valmistada. Kindlasti valdas ka mind ebakindlus, et mis saab edasi, aga oma sisetunnet tuleb usaldada. Kui tunned, et mingi asi on läbi, tahad midagi muud teha, küll siis rahad tulevad muu asjaga kah.
Millest sa praegu elad ja hingad?
Töö mõttes on ikka muusika loomine, ja käin isegi päris palju esinemas. Palju on olnud selliseid intiimsemaid klaverikontserte, mis toimuvad mõisates küünlavalgel. Ma ise väga naudin nende andmist.
Jamiga oli ööklubides esinemist nii palju, et seda ma enam tagasi ei igatse. Naudin päris kontsertide andmist – inimesed tulevad kokku, istuvad, kuulavad, sa mängid ja laulad, räägid nendega. See kõik toimub normaalsel kellajal ja mõnusas õhkkonnas.
Lisaks tegelen stuudiotööga. Töötame koos Timo Ventiga bändiga Violina. Neil läheb õnneks väga hästi, tööd on kõvasti. Loome ka projektikaupa laule. Näiteks on Leedus üks mänedžment, kes tellib meilt lugusid sealsetele artistidele. Vahel teeme lugusid Norrasse, Rootsi, erinevatesse kohtadesse. Selliseid tegemisi on päris palju. Ootamas on üks vene artist, kes soovib meie ja Violinaga koostööd teha.
On sulle juba avanenud võimalus ehitada eramu Piritale või mujale looduskaunisse paika linnaveerel?
Õnneks ei ole seda teinud. Meil on Terjega korter kesklinnas ja mõtleme just suurema ostmisele. Maja ei olegi ilmselt minu rida, sest see vajab suurt hoolitsemist, lumeviskamist jne… Ma pole sellega harjunud, olen eluaeg kesklinnas elanud. Naine küll, vastupidi, on mul ju maalt pärit. Terje on Rakverest. Nende maja on täpselt Rakvere piiril. Neil on seal kõik loomad värgid-särgid. Ma ei mäletagi, kes kõik veel. Terje on ikka elanud maaelu ja suvel heina teinud. Alguses, kui ta Tallinna tuli, siis mõtles, et see pole tema koht — aga tundub, et praegu on ta harjunud ja naudib elu kesklinnas väga.
(Igapäevaselt ei kasuta Mihkel autotki, sest stuudio, kus ta töötab, asub Kentmanni tänaval. Nad Terjega elavad sellele päris lähedal, Kaarli puiesteel. – J.H.)
Suurema korteri järele vaatate, kuna plaanite perekasvu?
(Muigab.) Seda vist lõputult ei saa edasi lükata, jah! Ühtpidi muidugi tahaks ju kohe, teisipidi on jälle niivõrd palju tegemisi — Terjel on ka praegu tööl kiired ajad. Aga pere on tähtis asi ja meil on see mõlemal mõttes, kaua ei saa seda enam edasi lükata.
Suuremat korterit tahaks ka sellepärast, et siis saaksin ühe toa, kuhu tiibklaver panna. See on praegu hoiul, praeguses elamises võtaks ta liiga palju ruumi.
Teie abiellumisest täitub augustis seitse aastat.
See on olnud väga tore aeg ja selles mõttes ei ole me kunagi lugenud päevi, et nii, nüüd oleme kaks aastat koos olnud, nüüd viis, nüüd… See tundub nii loomulik, et oleme koos. Aga muidugi ma vahel imestan ise ka nende numbrite üle, et näe, nii palju juba!
Aeg justkui soosib suhteliselt leiget suhtumist abiellu kui liitu, pigem sooritatakse kiireid kannapöördeid, minnakse hoogsalt lahku ja jälle kokku.
Inimesed arvavad, jah, erimoodi. Mõni ei tahagi abielluda — ja ega ei peagi. Ja kui mõni tahabki kogu aeg kokku ja lahku käia, siis arvan, et see on väga tüütu, pingeline ja üsna stressirohke. Kui kõik on hästi, paar on õige ja inimesed sobivad omavahel, siis miks peaks kokku ja lahku käima? Siis ei tulekski ju mõtet vahepeal lahku minna. Ma ei tea... Igaühe oma asi muidugi.
Kuidas te tutvusite?
Üheksa aasta eest, kui naasin Londonist õpingutelt, kutsuti mind esinema saatesse «Tähed muusikas». Siis ma ei olnud seal veel kaptenina, vaid külalisena. Terje õppis sel ajal pedas ja oli saates praktikal — toimetas seda sel päeval, kui sattusin sinna külaliseks.
Ma olin teda juba varem kuskil lehes pildil näinud ja juba siis mõtlesin, et väga kihvt tüdruk! Kui kohtusime, hakkas mul veri keema! No ja siis ma hakkasin teda taga ajama nagu…
Terje ei võtnud alguses väga vedu?
(Naerab.) Väga ei võtnud, jah. Ikka mõni kuu oli sellist… Mõnda aega suhtlesime päris palju sõbratasandil. Kuigi mina ei olnud algusest peale ainult sõbratasandist huvitatud. Lõpuks siiski suutsin teda ka veenda selles. Vahel võtab asi aega, alati ei pruugi olla nii, et plaks, piisab silmapilgust, eksole! Vahel on ka nii, et on küll plaks ja silmapilgust, aga siis võib see ka plaksti lõppeda. Aga jah, ma mäletan, et see oli ka väga huvitav aeg, see kolm kuud.
(Terje ja Mihkel abiellusid 9. augustil 2003 Jaani kirikus, seejärel tervitati külalisi paaritunnisel vastuvõtul Estonia talveaias – J.H.)
Kui tüli sigineb majja, siis mille pärast tavaliselt?
Tülisid ei ole meil praktiliselt üldse, see on haruharv nähtus. Arusaamatusi võib sündida aga lihtsatest pisiasjadest, kui keegi on tujust ära. Näiteks mina kui olen näljane, võin närviliseks minna. Aga jah, selliseid tõsiseid tülisid ei olegi olnud.
Kui nüüd mõelda, mis võiks teisiti olla, siis kindlasti see, et mõlemad tahaks teineteise jaoks rohkem aega leida. Seda on vahel üsna raske teha. Eriti praegu, kus Terje peab olema töö asjus poolteist kuud Pärnus (Terje on töötab Nike`i toodete tutvustajana ning aitab Pärnu poodidel kaubavalikuid langetada – J.H.) ja mina pean olema Tallinnas — ei saa nii palju koos olla, kui tahaks. Nädalavahetustel ta käib siin, aga ikkagi on eemalolek päris pikk. Nüüd kui ta tuleb, olen Reinuga tuuril. Aga noh, need on siiski väikesed perioodid elus. Elab üle, ei ole hullu. Enamiku ajast oleme siiski koos.
Rääkisid iseloomudest. Olete rahulikud tüübid või on üks siiski temperamentsem kui teine?
Meie nii väga vastandid ei ole. Oleme mõlemad üsna emotsionaalsed, aga samas ei käi nende emotsioonidega kokku väga suured tülid ja lendavad taldrikud. Et selles mõttes siis justkui rahulikud. Ma ei tahaks sellist suhet, mida osad ehk isegi naudivad, kus ongi taldrikute loopimine, igapäevane tüli ja leppimine, jälle tüli ja leppimine… Mulle meeldib stabiilne ja meeldiv koosolemine kindlasti palju-palju rohkem. Rutiin pole selles mõttes sugugi halb.
Alguses on tähtsad välimus ja tunded, aga mis teid sidus muus osas siis ja seob praegu?
Need loetletud asjad käivad nagunii asja juurde, aga kindlasti on see, mis meid Terjega ühendab, iseloom. Sobime tohutult hästi, meil on hea koos olla, mõlemad tunneme, et oleme teineteisega kokku loodud. Ja jätkub ka jututeemasid.
Huvialad? No muidugi on mul huvi muusika vastu — Terjet on see ka alati huvitanud. Mitte et me kogu aeg muusikast räägiks. Kodus ma plaati peale panna ei taha. Ma ei kuulagi kodus muusikat, sest töö pärast pean seda nagunii kogu aeg kuulama.
Samas on Terje hindamatu nõuandja. Kui saan midagi uut valmis, siis küsin ta käest nõu. Ta teeb tihti väga häid tähelepanekuid. Seda ka õnneks ei ole, et ta ütleks iga asja kohta, et «oi kui tore, et sa nüüd sellise asja valmis tegid». Kui talle ei meeldi, siis ikka saan. Kuulen ausat arvamust.
