«See mees nägi inimesed läbi ja oskas igaühega vastavalt suhelda,» kiidab sel nädalal taas näitlejaametis Vene viimse tsaari õukonnas niite tõmmanud Rasputiniks kehastuv riigikogulane INDREK SAAR (35). Kõige kodusemaks peab Saaremaa poiss siiski taanlasi Hamleti-maal.
Nimetasid kunagi Kroonikas, et «see va paljuräägitud vene hing oma vastuolulisuses on sind alati huvitanud». Kust ühel Saaremaa poisil vene huvi?
Nendes venelastes, kellega mina kohtunud olen, on mind võlunud nende siirus. Nad ütlevad asju lihtsamini välja kui eestlased või üldse kogu lääneeuroopa kultuur.
Ühelt poolt on nende kultuur olnud väga lähedal, lapsest saati kokku puutunud. Ma küll oskan-räägin nende keelt, aga võrreldes teiste naabritega, on nende mentaalsus ja temperament midagi hoopis teist - ega neile päriselt pihta ikka ei saa. Ju see ongi kummitama jäänud.
#end#
Saaremaal oli venelane eksootika, või said ka vene poistega kakelda?
Suuri tülisid polnud. Venelaste protsent oli Saaremaal tõesti väike, ainult sõjaväelaste perekonnad. (Muigab.) Ehk sellepärast polegi mul venelastega teravalt negatiivseid emotsioone.
Tädi on mul vene filoloog (Kauaaegne teletoimetaja Helgi Saar - M. K.), eluaeg venelastega suhelnud, õpetab praegugi Lasnamäel lastele eesti keelt. Ju tänu temale mäletan lapsepõlvest häguselt esimest emotsiooni: olen mingi lapsega koos, kelle jutust ma aru ei saa ja kes käitub natuke teistmoodi kui üks eesti jõmm. Vanaema kodust Kaalist aimub sellelaadseid kogemusi.
Hiljuti spaa avamise kõnes Rakveres meenutasid sa, et see oli esimene «vene linn», kuhu sa Saaremaa poisina sattusid...
See oli ebasobiv väljend... Aga Kuressaare oli ikka tunduvalt paremini hoolitsetud-hoitud, Rakvere paistis selle kõrval siis ikka nõukogude linn. Mu emapoolne suguvõsa on Rakverest, käisime seal vanaema ja tädide sünnipäevadel. Imestasin, kuidas tänavad saavad nii tolmu täis ja auklikud olla.
Esimene mulje päris Venemaast?
Tädil elas Moskvas sõbranna, kes oli abielus Ungari diplomaadiga. Meeles on hullumeelselt palju erinevat jäätist. Eestis müüdi kioskis heal juhul vaid kahte sorti, Moskvas oli valida vähemasti kümne vahel. Eriti head olid briketijäätised.
Käik Ostankino teletorni oli täielik «väljamaa». Restoranikorrus pöörles, vahtisin välja, ja oma üheksakäiguline lõunasöök! Sattusime samasse lauda ühe tõmmu tegelasega, väga korrektse noormehega. Temal oli etikett selge. Tädil häbi, käskis mul ka kolmkümmend kuus korda enne neelamist närida. Mina olin lihtne Saaremaa poiss, hea, kui kolm korda hammustasin - kugistasin kiiresti kõik järjest alla. (Naerab.) Ja juba rongisõit Moskvasse oli lõbus: restoranvagunis vintsutas üks zdorovaja tädi sisse terve kana. Ja määris rasva sõrmedelt näkku. Mina jäin suu ammuli vaatama: mida too tädi nüüd teeb?! Minu tädi siis seletas mulle, et kanarasv pidi näonahale kasulik olema. (Naerab.) Näe, järjest söömised on mul ainult meeles!
Korra vanemate autoga käisime vist ka, sellest ei mäleta ma suurt midagi, aga kaheksanda klassi lõpuekskurssioonil Leningradi saime tuttavaks vene tütarlastega. Mängisime neile soomlasi. Ütlesime, et oskame vene keelt sellepärast, et õpime Helsingis eriklassis. Plikad viisid meid siis ujuma. Päev läbi tegelesid meiega, oli väga lõbus. Õhtul, kui tüdisime, teatasime, et tegelikult oleme Eestist. Ja olime neist kiiresti lahti ka...
1990ndatel teatrikoolide festivalil Moskvas elasin Arbati lähedal - selle kunstnike tänava mõnus melu avaldas ikka väga muljet!
Sinu Kuressaare lapsepõlve unistuste linn-maa-riik?
No ju oligi Venemaa. Multikate mõjul. Kõik need «Prostokvašinod» olid mul absoluutsed lemmikud. «Lendav laev», just ostsin selle režissööri multifilmide kogumiku - endal oli huvitav üle vaadata ning kontrollida, mida Sass (Indreku nelja-aastane tütar Aleksandra - M. K.) sellega pihta hakkab. Vaatas! Ikka tükk aega järjest hea meelega. Täna panin talle juba mitmendat päeva järjest «Totu» peale. «Nu, pogadi» oli ameeriklaste «Tomi ja Jerry» moodi, aga muidu täiesti teistsugune keel kui tänapäeva multikates kasutatakse.
Esimene päris välismaa, kuhu pääsesid?
Ikka Soome. Saaremaa rahvateatril tekkisid 1980ndate lõpus sõprussuhted Soome väikelinna Valkeakoskiga. Minu ema kantseldas siin neid ja - siis see perekond kutsus meid vennaga vastukülaskäigule. Vend oli juba Tallinnas tudeng, mina keskkoolipoiss.
Mille jaoks taskuraha hoidsid?
(Naerab.) Kaks pakki väljamaa suitsu - ilgelt šeff olin keskkoolis.
Paik, kuhu nüüd enim tagasi igatsed?
Kõige kodusemaks sai Taani. Elasin seal aasta pärast keskkooli vahetusõpilasena. Taanlaste ülimalt terve suhtlemisviis, nende arusaamine demokraatiast. Absoluutne lemmikmaa, kus võiksin end elamas ette kujutada.
Võinuks ju jääda sinna peresse koduväiks?
Päris selliseid suhteid mul seal ei tekkinud, aga oli küll minu teine pere. Hoidsid mind väga. Kaalusin pikalt, kas jääda Taani tõlgina töötama, keelt juba oskasin - muid töövariante oli ka üleval. Õnneks tulin Eestisse tagasi. Enam ei taha siit kuhugi minna. Sellepärast olen nüüd ka poliitikas, et mõned asjad käivad mulle siin väga närvidele. Kui nii samas tempos edasi läheb, ei taha ma sellises riigis elada.
Kipume Põhjamaade hulka. Kas sinu meelest oleme kõige lähemad ja sarnasemad taanlastega?
Kahjuks mitte... Soomes on mul häid tuttavaid, kellel on meiega sarnane huumorimeel. Samas see maa ja rahvas on minu jaoks liiga depressiivsed. Ka eestlased ei peaks olema nii depressiivsed kui me oleme. Need vähesed norralased, keda mina sealt tunnen, on väga lahedad, aga minu jaoks on neis ka midagi depressiivset aeg-ajalt.
Rootslased seevastu on pagana korralikud. Taanlane võtab kõike palju vabamalt, ühiskonnas on tunduvalt väiksem klassisüsteem. Rootsis ikka väga vaadatakse, mis su ühiskondlik positsioon on, kuigi nad võivad naeratada ja lahked olla. Neid kahte maad ja rahvast olen saanud rohkem võrrelda, Rootsis elavad mul sugulased.
Palju sa taani keele oskust veel kasutad?
Aeg-ajalt ikka. Viimane kogemus oli suhelda Taani suursaadikuga, kuna ma olen Eesti-Taani parlamendirühma esimees. No ja tolle sama perega Taanis - ema ja kolme tütrega. Olen aastaid unistanud, et saaks oma kolm naist auto peale tõsta ja Taani sõita. Kuidagi ei leia suvel Üllega seda ühist nädalat, et see ära teha.
Mis teistest rahvusest on sul parimaid sõpru?
Mmm... No ikka see taani perekond. Peretutvus on meil Ülle lapsepõlvesõbra, Venemaal näitlejaks õppinud Leo Kutsariga, kes elab Moskvas. Käisime seal nädalasel teatriretkel, elasime Leo juures. Sõitsime rongiga Moskvast välja - nägime ära ka laksu tüüpilise Vene daatšade rajooni elust. Täpselt nagu filmis: kuidas kaetakse aeda laud, võetakse viina ja arutatakse kõik maailma asjad läbi.
Kõigi maade sotsiaaldemokraadid - kellega oled leidnud parima klapi?
Huvitaval kombel sugulasrahvastega - ungarlastega ja soomlastega. Ju see on kokkuhoidmistraditsioon. Kui kuklas istub, et sugulased, on selle põhjal lihtne suhtlema hakata. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liinis tekib vahetum suhtlemine ikka õhtustel kokkusaamistel. Fraktsioonide õhtusöögid või Euroopa Nõukogu peasekretäri vastuvõtt on sellised «kohustuslikud» kohad, kus saab lobiseda, suhelda.
Riigipeade-poliitikute hulgast - kõigi aegade suurim superstaar?
Naljalt neid tüüpe ju lahti ei hammusta, aga... Huviga loen, mida on jälle korda saatnud Venezuela president Hugo Chavez. Selle vana bravuuri võib võrrelda omaaegse Fidel Castroga. Vist ÜROs läks Chavez pärast George Bushi kõnepulti ja ütles, et tunneb tema järel veel väävlivingu.
Che Guevara on ülisümpaatne. Väljaütlemiste põhjal, mida olen siit-sealt katkendlikult lugenud. Vääriks ka Eestis üht näitemängu. Ja Putin. Mind väga huvitab, mis selle inimese peas toimub, mida ta tegelikult mõtleb.
Virumaa Teatajast lugesin, et oleksid hea meelega järgmine peaminister. Uuema aja riigipeadest veenvaim rollimudel, kellesse sa usud... Putin?
(Naerab.) Ei! Kindlasti mitte, Eestil ei ole vaja küll Putinit....
Mmm. (Pikk mõttepaus.) Toomas Hendrik Ilves, tänu kellele ma poliitikas olen - tema avatus, kogu see maailma mastaap, mis temaga Eestisse tuli. Karismaatilistest tüüpidest, suhtlemisoskuselt, avatud olekult, kuigi suhteliselt halvasti lõpetanud - Bill Clinton.
Putini tugevus on justnimelt see: aga mida ta mõtleb?! Temast jääb mulje, et seal taga on midagi, väga palju infot. Mulje, et riigijuht teab rohkem kui meie temast teame, tekitab respekti ja usaldust. Teadmine, et kuskil on batjuška nagu mingi jumal, kes kõigi meie eest hoolitseb. Sõltumata rahvast-kultuurist, igatseb suur osa inimesi sellist juhti: võite mind usaldada, kõik on kontrolli all.
Vanast Euroopast, kuninglikest peadest?
Inimlik mõõde, mis jällegi Taani kuningannast kiirgab. Kogu oma kuninglikkuse juures on ta ülimalt inimlik! Mis on taanlastele iseloomulik. Kõik austavad seal oma kuningannat, aga sellega ei kaasne võltsi aupaklikkust nagu enamasti teistes kuningriikides.
Parim näitlejaveri?
Kaks absoluutset lemmikut: vene näitlejatel, jällegi, on seda kirjeldamatut hinge ja sarmi - obojanie't. Inglastel on super käsitööoskus, täpsus. Kuidas nad sind endaga kaasa viivad, super! Esimestena meenuvad «Siberi habemeajaja» Oleg Menšikov, inglastest Anthony Hopkins.
Kuhu oled reisinud mõne raamatust-filmist saadud vägeva mulje mõjul?
Ega suurt ei olegi. Tööreise on nii palju, et...Suurima pettumise paik? ... pole olnudki aega kuskil väga pettuda. Mõnes kohas olen nii põgusalt viibinud, et... Pigem ongi see häda, et kui kuhugi sõiduks läheb, siis tahaks rohkem aega, et end ette valmistada. Aga alati on tegemist, et siin enne tööasjad ühele poole saaks, viimane öö praktiliselt magamata, hea, kui jõuan lennukisse midagi selle linna kohta kaasa lugeda võtta.Koht, mida hoopis teistsugusena ette kujutasid? Kolleeg Üllar Saaremäe jaoks osutus telekast nähtuga võrreldes väikseks Punane väljak... (Naerab.) No mul on analoogne kogemus Valge Majaga. See tundus ka telepildiga võrreldes väike tuvimajakene põõsa vahel. Nii lihtne...
Sinu ja Ülle parim paik puhkusereisiks? Romantika? Kui romantiline, aga meie jaoks on kodune koht Egiptus. «Õnne 13» viis Ülle sinna oma kaheksa aastat tagasi võttele ja mina ostsin tuusiku kaasa. Ja nii me jäimegi sinna käima. Niiluse kruiisist oleme mõelnud, aga kuni Sass on veel väike...
Egiptuses on mõnus, kui vähegi õpid tundma sealset elu. Tänu tuttavatest reisijuhtidele leidsime üles need kohad, kus kohalikud toimetavad. Küllaga elukoloriiti ja maitsvat toitu. Samas on Egiptus väga mõnus soe «suvila». Väga turvaline ja kodune sellest peale, kuidas kõigi nende kaubitsejatega käituda. Meile otsa vaadates saavad nad juba aru, et vanad kalad, ei ole mõtet tüüdata.
Hingematvaim paik Eestis?
Värskeim avastus «Rasputini» mängupaik - Pilistvere. Koht, millest me Üllega kumbki enne ei teadnud. Väikese küla supernäide! Oli üsna mõttetu maa, kuni tuli kirikuõpetajaks Vello Salum. Mees, kes õppis ülikoolis maaparandust ja hiljem teoloogiks. Kaevas Pilistveres kuivenduskraavid, tegi uued jõed ja järved. Idüllilise maastiku ümber kiriku ja pastoraadi. Tohutult võluv, kuidas nüüdne noor kirikuõpetaja Hermann Kalmus seal edasi toimetab. Kuidas elu käib seal ümber pastoraadi, mitte ainult ümber poe ja bussipeatuse nagu tavaliselt. Seal suudab kirik tõesti ka tööd anda - erinevaid laagreid korraldades, siseturismi arendades. Mina piiblist enne suurt ei teadnud. Pärast proove on kogu trupil olnud huvitav noore dogmadevaba kirikumehega rääkida. Nagu «Rasputin», ikka usust ja armastusest. Loomulikult, inimesed teevad koha!
