"Naersin viimasel kohtumisel ämmaemandaga, kui ta küsis, kas mul sünnitusplaan on tehtud, ja lisas muiates, et eks nagunii läheb risti vastupidi. Vastasin talle mõttes, et vaatame-vaatame seda asja, minul tuleb igatahes kõige mõnusam ja kiirem sünnitus," kirjeldas Saara oma mõtteid sünnituse eel ajakirja veergudel.

"See pidi olema kõige loomulikum ilmaletulek, kus tita lebab rahulikult mu kõhul, kuni leiab ise rinna, ja nabanöör lõigatakse läbi, kui on lõpetanud pulseerimise, ning platsental lastakse ise vaikselt emaka küljest irduda..." jätkab Saara oma mõttekulgu.

Tegelikkus oli aga päris vastupidine: "Mu toimetulek valuga oli nullilähedane! Haprast liblikast ja toredast haneparvest oli asi kaugel."