Miss Estonia 2009 Diana Arno pani iludusvõistlusel osalemisega oma suhte endise poksija Romaniga tõsiselt proovile. Romani vastuseisu võib mõista — ükski mees, kes on südamedaamilt esimese suudluse saamiseks seitse kuud kõvasti vaeva näinud, ei tahaks teda missikarussellile lubada.
Seekordne Miss Estonia kuulutati iludusvõistluste kroonimata kuninga Valeri Kirsi poolt välja tagasihoidlikumalt kui eales varem - ETV saates «Paar». Diana (25), kelle ema on venelanna ja isa eestlane, soovib teha kõik, et missivõistlus hiilgeaegade tasemele tagasi viia. Kaunitar usub, et missiooni teostumisele annaks tublisti hoogu ta osalemine Miss Universumi valimistel Bahamal. Praegu otsibki Diana koos oma armastatu, kunagise poksija ja praeguse ärimehe Romaniga (33) sponsoreid. Osavõtt Universumi kauneima naise valimisel läheb maksma vähemalt 80 000 krooni.
Kuidas Valeri Kirss sinusuguse pärli leidis?
Mina leidsin tema. Viimasel aastal mõtlesin palju, mida olen elus ära teinud, mida võiksin veel teha. Siis vaatasin Miss Estonia kodulehekülge ja leidsin, et võiksin ju saata oma foto andmetega - jõuan kuhugi või mitte, polnudki tähtis, küll aga oli mulle oluline teadmine, et olen midagi teinud. Ma usun, et iga tüdruk unistab lapsepõlves olla printsess või miss. Miss Estonia võistlus peab olema, kuigi praegu on seis selline, et keegi peaaegu ei teagi sellest üritusest enam midagi. Kahju! Ma ei mõtlegi, et tegemist peaks olema suure galashow'ga, aga ta võiks olla ikkagi natuke uhkem kui praegu.
#end#
On sul sõber, kes kiitis takka, et mine proovi?
Mul on boyfriend, aga temaga on hoopis teine lugu. Roman väga armastab mind, aga on armukade ega tahtnud, et ma sinna läheks. Aga ma kohe ütlesin, et tahan proovida, mu jaoks on see oluline - kui selgub, et ma sinna ei sobi, olen rahul sellega, et proovisin. Eks ta alguses tegi kõik, et ma ei läheks. Üritas ümber veenda, ja see ei mõjunud just kõige paremini. Nüüd, vastupidi, ta täielikult toetab mind, on väga uhke minu üle! Mu jaoks on see kõige tähtsam, et see meie vahel niimoodi lahenes. Mõtlesin, et kõik läheb pärast võitu hullemaks, aga ta on täiesti teine inimene! (Naerab.) Ma ei tea, mis juhtus, aga Roman otsib mulle praegu aktiivselt ka sponsorit, et saaksin Bahamale Miss Universumile sõita. Alguses ta ei tahtnud ka selle peale mõelda, aga nüüd on sootuks vastupidi - ja mulle on see isegi kõige tähtsam võit!
Arusaamatus tugevdas teie suhet?
Jah. See on väga tähtis, kui inimene, keda armastad, ja kes armastab sind, sinu tegemisi toetab. Kui Roman oleks endiselt vastu seisnud, oleks see suhtele väga halvasti mõjunud. Aga kui mul oleks valida, valiksin Romani, kuid siiski kahetseksin, et loobusin seetõttu missivõistlusest kui võimalusest. Aga Roma valis õige positsiooni.
Miks hakkasid ühtäkki mõtlema sellele, mida oled elus saavutanud?
See võib-olla tundub uskumatu, aga mõtlesin, et varsti ma peaksin ju ilmselt emaks saama ja mida ma siis kunagi räägiksin oma lastele. Võib-olla ma olen veel ilus ja nad küsivad, et emme, kas sa võtsid kuskilt osa, käisid mõnel võistlusel. Ma tahan olla neile eeskujuks ja ehk võistlesin ka sellepärast, et minu vanemad ei ole kunagi kuskil osalenud. Pigem on nad mõeldud kogu aeg töö ja karjääri peale. Ja võib-olla lapsed siis vaatavad ja räägivad minust ja sellest, mida ma olen teinud. Ja ehk õnnestub mul tänu tiitlile ka midagi Eesti heaks ära teha, kui saavutan Miss Universumil midagi.
Tiitel näib sulle ülioluline olevat.
Ma olin tavatöötaja, aga nüüd võib-olla olen kellegi jaoks ideaal. Muidugi mulle meeldib, mis minuga praegu toimub. Kogemuste poolest on mu elus olnud värvikaim Ameerika tööotsingute periood. 22aastaselt otsustasin, et ei taha enam Eestis olla. Mul oli siin küll hea töökoht ja auto, aga läksin suveks New Yorki. Ma ei kartnud ega karda alustada puhtalt lehelt. Mul on haridus ja ma ei pelga korjata kogemusi, sest see aitab huvitavamalt elada. (Diana on magistrikraadiga ärijuht. Kraadi omandas ta pärast Ameerikast naasmist. - J.H.)
Kuidas sul läks?
Mu haridus seal kedagi ei huvitanud. Ka mu inglise keel ei olnud siis veel nii hea, et oleksin saanud kontoritööd teha. Aga muidugi pidin töö leidma. Läksin sinna sõbrannaga. Tal elas vend ees, nii et selles mõttes oli meil väike toetus ka. Meil oli Manhattanil korter, kus elada. Aga selles mõttes oli raske, et ma alguses käisin ju oma CVga baarist baari. Kord seisin ühe restorani ees tund aega - ma lihtsalt ei tahtnud sisse minna. Tead, kui vastik on ennast pakkuda - et võtke mind tööle, tahan olla ettekandja!
Tahtsid just ettekandjaks?
Aga mis mul muud teha oli! Keegi ei võtaks mind midagi muud tegema. Jah, tuttavad pakkusid sekretäri kohta Empire State Buildingus, kus neil oli office. Aga ma ei läinud. Ma olen selline, et kui tean, et ma ei saa hästi tööga hakkama, siis ma ei võta seda. Pealekauba on nad mu tuttavad, kes ootavad head tööd. Pidanuksin ju esindama nende firmat, aga ma ei oska eriti hästi inglise keelt. Siis tuligi baarist baari käia. Kui mind lõpuks tööle võeti ja ma sain esimesel päeval tippi 15 dollarit, siis tõesti nutsin... Baar oli Manhattanil, aga mitte just väga esinduslik. Töötasin selles restoranis üks või kaks päeva ja läksin ära.
Pärast üks tuttav leidis mulle minu jaoks väga hea koha - see oli restoran Mr. Chow. Selline top koht. Neil on Londonis üks restoran ja Ameerikas kolm, üks Beverly Hillsis ja kaks New Yorgis. See on hiina köök, aga kõrgetasemeline koht, tähtede koht. Nägin seal paaril korral Robert De Nirot, kes elas läheduses, Madonna käis enne minu tööle tulekut, 50 Centi nägin. Seal olid ainult mehed ettekandjad, minu asi oli kõnedele vastata ja reserveeringuid teha. Võtsin külalisi vastu ja kontrollisin, kas nende nimed on kirjas. Väga lihtne töö väga glamuurses kohas. Kõik tuttavad, kes Ameerikas ees olid, küsisid, kuidas sa sinna said. See oli neile müstika.
Aga mina ei saanud ka seal töötada, sest leidsin, et see ei ole minu jaoks. Kuu aega töötasin ja tulin koju. Suvi sai ka läbi ja mul oli magistriõpe lõpetamata. Mul ei olnudki plaani sinna elama jääda, läksin suveks ja see oli hea kogemus - tegi elu huvitavamaks ja mind tugevamaks.
Naasid Eestisse ja said kohe oma tulevasega tuttavaks?
Jah, viis päeva pärast seda, kui olin Ameerikast naasnud. Seejärel ajas ta mind seitse kuud taga. Roman ei meeldinud mulle alguses absoluutselt. Ta oli ühel tuttaval külas olles näinud albumis minu pilti, ja ütles kohe: see on minu tulevane naine ja ma tahan temaga tuttavaks saada. Tuttav helistas mulle, saime kokku, ja ma ütlesin - ei, selle mehega ei saa minul mitte kunagi midagi olema! (Naerab.) Ja siis läks seitse kuud... Olime selleks ajaks juba head sõbrad... No tutvumise hetkel ma ei
olnud ka suhteks valmis. Tulin New Yorgist, mul oli tegelikult kõik korras, meeldisin endale, tahtsin vaba olla, käia, kus tahan - mul ei olnud suhet vaja. Asi ei olnud üldse selles, et mulle ei meeldinud see, kuidas ta välja näeb või midagi sellist - ma lihtsalt ei tahtnud olla hõivatud.
Aga läks siiski käest ära?
Kui olime juba sõbrad, pakkus ta välja reisi Taisse koos ühe paariga. Ütlesin ei, aga tema ütles, et mul oleks seal eraldi tuba. Me olime seitse kuud suhelnud nagu sõbrad, meie vahel ei olnud midagi. Ja ma mõtlesingi, et me lihtsalt suhtleme ja meil ei tulegi midagi. Ma siis läksin, ja mul oli tõesti eraldi tuba ja kõik oli hästi.
Meil ei olnud ka Tais veel midagi. Aga seal ma juba vaatasin tema peale küll ehk teisiti - nägin, milline mees ta on, kuidas ta kõike hoiab, kuidas organiseerib, ja võib-olla see mõjus, ning mõtlesin, et ma juba isegi tahan temaga olla. Ma kogu aeg jälgisin, kuidas ta midagi teeb.
Minu jaoks on see väga oluline. Olen kriitiline. Kui näen, et mehel on kingad mustad, siis mõtlen, et ei - ma ei taha! Kui mulle midagi ei meeldi, siis see pisiasigi võib juba kriipsu peale tõmmata!
Romani puhul oli kõik eeskujulik?
Tulime tagasi, see oli 6. veebruaril ja...
17. veebruaril leidis aset meie esimene suudlus. Pärast seda hakkasime lähemalt suhtlema ja oleme siiani koos.
Päris järjepidev ja kannatlik mees!
Jah, aga ta ütles ka, et tõesti, ma olin tema jaoks armastus esimesest silmapilgust. Tal oli väga raske minuga. (Naerab.) Ta ikka vist armastab mind tõesti!
Aga sina?
Absoluutselt! Ma olen sada protsenti kindel, et ta on minu inimene.
Kuidas te elate? Olete jõukas keskklassi paar?
Üürisime korterit kesklinnas Lootsi tänaval. Praegu elame Lasnamäel kahetoalises - on majanduskriis ja oleme ökonoomsemad. Meil oli kena korter uues majas, aga mõtlesime, et meil on mõlemal autod ja ei ole probleem jõuda kümne minutiga tööle. Mulle ei ole ka koht probleemiks, sest praegu lihtsalt on selline aeg. Kui see läheb paremaks, vaatame midagi paremat. See on lihtsalt selline etapp, mis on vaja üle elada.
Su jaoks ei ole mehe varakus normiks?
Meil on olnud erinevaid aegu. Oleme söönud nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusööki restoranis. Nüüd on lihtsalt natuke teisiti. Teeme kodus süüa. Ja kui ma alguses ei osanudki suurt midagi valmistada, siis nüüd oskan ja mulle see väga meeldib.
Meil ei ole reeglit, et ma pean - kui mul on tuju, siis teen, kui ei, siis ei tee. Mulle see sobib. Ma ei tunne, et kui elame koos, siis on kõik - et nüüd ma pean koristama, nõusid ja riideid pesema, süüa tegema ja et see on väga karm, kui järgmine päev on sama toit... Sõbrannad räägivad sellest õuduslugusid, aga ei - me teeme Romaniga kõike koos. Kui ma ei viitsi, ütlen talle, et tee ise, ja tema ütleb mulle mõnikord samamoodi.
Sulle ei ole oluline väline rikkus ja selle eksponeerimine?
No muidugi olen natuke esteet ja mulle meeldivad ilusad asjad... Samas, auto ei näita mitte midagi - täna sul on auto, homme ei ole. Ma rohkem mõtlen ja vaatan, kes ma ise olen. Ma ei pane asju tähele, kuigi ka mulle meeldivad brändid, kallid riided, ilusad autod ja võib-olla tahan sajaruutmeetrist korterit kesklinnas - võib-olla rohkemgi. Aga see ei ole kinnis-idee. Kui mul see kõik oleks, oleksin õnnelik, aga kui mul seda ei ole, ei ole ma ka õnnetu. Ma ei mõtle selle peale. Täna on, homme ei ole. Nagu meil oligi, ehk et olid paremad päevad kui praegu. No praegu on natuke raske, aga teeme kõik, et homme oleks normaalne. Kõigil on probleemid, kriis valitseb terves maailmas. (Tööd otsib praegu ka Diana elektrikust isa, niisamuti ema. - J.H.)
Kui teil pinged tekivad - no ikka tülitsetakse - kuidas te neid klaarite?
Tihti tuleb Roman pärast tüli minu juurde ja ütleb, et kõik on korras. Vabandab ja ütleb, et temal ei olnud õigus...
Meie põhiprobleemid tulevad tema armukadedusest. Ta peaks mind rohkem usaldama - meil ei oleks siis üldse probleeme. Aga usun, et me varsti saame juba sellega hakkama.
Millest armukadedus tekib - vaatad võõraid mehi?
Ei, ei, see ei ole absoluutselt minus, vaid tema endises elus. Romanil on eelnevatest suhetest negatiivseid kogemusi. Aga meil läheb selles mõttes juba paremaks, olen sada protsenti kindel, et saame hakkama.
No näiteks on selline kodulehekülg nagu Odnaklassniki (klassikaaslased - toim.) ja talle ei meeldi see, et ma seal vahel istun. See ei ole selline sait, kus inimesed tuttavaks saavad, vaid koht, kus saan suhelda nende inimestega, kellega õppisin koos koolis või ülikoolis. Seal ei näidata ära mingeid mõõte, juuksevärvi ega momente, mis panevad kedagi rohkem huvi tundma. Võib-olla keegi saab seal tuttavaks, aga mina olen seal ainult sõprade jaoks. Kõik.
No ja kui mulle helistavad vahel mingid sõbrad, talle see väga ei meeldi. Tegelikult ma ei annagi nagu selliseks armukadeduse tekkimiseks enam võimalust. Ma olen juba harjunud sellega, et kõik on korras. Saan sellest aru ka, et ta on selline inimene, ja mina valisin tema ja ma pean sellega arvestama. Kui ma ei armastaks teda, siis oleksin võib-olla juba ammu ära läinud.
Mis sa arvad, kus sa viie aasta pärast oled?
Mul on siis laps. Tahaksin tüdrukut. (Muigab.) Arvan, et nendega on kergem. Ta on nagu väike nukuke, kellele saab ilusaid riideid selga panna. Tüdrukud on ka emale lähedasemad. Poisid on rohkem omamoodi. Ma muidugi tahaks väga kahte last. (Naerab.) Aga vaatame, kuidas esimesega välja kukub - võib-olla ei taha ma pärast sünnitust teisest lapsest midagi kuulda!
Aga jah, ma olen siis ema, mul on perekond. Ma ei tea, millega ma küll tegelen, aga arvan, et olen siiski seotud reklaamiga - kindlasti tahan töötada, ma ei taha lihtsalt koduperenaine olla. See on mu jaoks oluline, ma ei õppinud niisama nii palju. Pealegi aitab töötamine avaldada silmaringi, osaleda elus. Kui oled kodune, võid maailmast irduda.
