Kroonprintsess Victoria pole ainus meile armas rootslane, kes tänavu suvel pulmad teeb. Mehele läheb ka Sahlene, kes Eestile euro-lauluvõistluselt Taneli & Dave’i võidu järel paremuselt teise tulemuse, kolmanda koha, tõi. See pulm tuleb aga vaikselt-väikselt paari suvekodus Gotlandi saarel.
Kaheksa talve tagasi sattusid Eesti ajalehtede esikülgedel naabriks kaks uudist. Eestit esindab Eurovisiooni lauluvõistlusel rootsi plika Anna «Sahlene» Sahlin. Stockholmis suri 94aastaselt maailmakuulus rootsi lastekirjanik Astrid Lindgren. Seos oli seda erilisem, et kunagi oli Lindgren ise valinud sadade tüdrukute seast välja 10aastase Rootsi väikelinnatüdruku Anna - mängima Bullerby Annat tema raamatu järgi vändatud filmides, mis tänaseni ka ETV ekraanil jooksevad.
#end#
Kohtumispaika ei muudeta
Kirjutamaks üleöö meie õuele «sadanud» rootsi lauljat eestlastele lähedaseks, lendas Kroonika siis kiirabina välja Stockholmi, portreteerima üht täispikka päeva Sahlene'i elust.
Nagu tookord, leppisime ka nüüd kohtumise kokku Astrid Lindgreni kodumaja ees. Siis aitasid Vaasalinna vanade majade rodus Dalagatanil märgata seda õiget kohta lilled ja küünlad uksemademel. Nüüd on majaseinal tagasihoidlik tahvel napi kirjaga - «Astrid Lindgreni kodu 1941-2002».
Selles majas elas rootsi leedi üle poole oma pikast elust. Siin kirjutas ta kõik oma raamatud. Pipi, katuste kohal lendava Karlssoni ja teiste lood. Teise korruse korteris, vaatega otse Vaasalinna parki, kus lapsed mängivad. Korteri all on väike kohvik Wasahof. Räägitakse, et köögis ei viitsinud kirjanikuproua aega raisata. Ärgates tõmmanud ta hommikumantli peale ning laskunud alla einet võtma...
Aga, pole enam Astridit, ja Wasahofi kohvipood avatakse alles õhtul kell viis. Muidu on tänav üsna sama. Toonase «Küünestuudio» asemel ripub nüüd küll teine silt - «Keemiline puhastus». On elu Rootsiski läinud praktilisemaks...
Ja pöörabki nurga tagant välja meile tuttav kuju. Kõrgetel kontsadel vetruval sammul, juuksed õlgadel lehvimas. «Mõelda, et sellest on kaheksa aastat! Alles see oli,» naerab Annagi (33), nagu oleksime alles eile kohtunud.
Palume tal poseerida korduskaadriks.
«Ära siis liiga palju kirjuta sellest Bullerbyst,» manitseb Anna. Rootsiski alustatavat iga artiklit temast sama jutuga. Lapstähe «kuri saatus»... «Mu elus on muid sündmusi ka,» lisab ta naerdes.
Äge kevadpäike võtab Annal silmad vett jooksma. «Mul on läätsed, need ei kannata eredat valgust.» Pildid tehtud, paneb ta päikeseprillid tagasi ette.
Kaheksa aastat tagasi polnud Anna (nagu Astrid Lindgren) kodus hommikust söönud. Siis viis ta meid nurga taha oma igahommikusse kohvikusse. Aga seegi pisike boheemlaste söögipaik on vahepeal kinni pandud ning praktilisem äri sisse kolinud. Seepeale meenub Annale, kes mõni aasta tagasi Vaasalinnast ära kolinud, üks teine koht...
Teel räägib ta, et helistas Eestisse «Runaway» autorile Alar Kotkale tema 50. sünnipäeval. Laulis talle palju-õnne-sünnipäevaks-laulu: Ja, må du leva, må du leva...! «Alaril on ikka kiire, ajab kümmet asja korraga.» Nagu siis, Tallinnas 2002. «Kord kihutasime viimasel hetkel kuhugi esinema. Politsei pidas meid kiiruse ületamise pärast kinni, tahtis trahvi teha...» Olukorra päästmiseks otsis Anna siis kotist välja oma «Runaway» singli ja ulatas selle pühendusega korravalvurile. «Ja ta lasi meid edasi kihutada.» Oi aegu ammuseid...
Kalkunivõileib emadekohvikus
Jõuame Anna valitud kohviku ette. Coffeehouse by George. See asub Vaasapargist paar tänavat edasi Odenplanil, Anna endise kodu lähedal. «Pole teab mis trendikoht,» hoiatab-vabandab ta. Võrreldes toonase boheemlaste hommikukohvikuga, on see tõesti teistmoodi. Varasest tunnist hoolimata on see püsikundesid täis, rootsi nooremasid. Laudade vahed on täis kiilutud lapsevankreid. Tited kisendavad, emad kiigutavad neid rahustavalt, kohvitassist vaba käega, isekeskis lobisedes. Anna tellib piimakohvi ja priske kalkunivõileiva. Murjam leti taga tunneb Sahlene'i ära ja teeb meile teenistusvalmilt silma. Tited kisendavad, emmed suhtlevad ja kohvimasin jahvatab.
Kaheksa aastat tagasi poleks Annat sellisel «taustal» ette kujutanud. On Annagi siin tütre Lilyga käinud. Aga rohkem sellepärast, et lähedal asub jõusaal, kus ta aastaid käinud. Pärast trenni võtab ta siin lunchi.
«Jah, lapsega on teistmoodi,» noogutab Anna. Ja haukab võileivast priske tüki. Enne meiega intervjuule kappamist on ta jõudnud Lily-Evita lasteaeda viia. Anna ise saab 11. mail 34aastaseks, tütar 31. mail neljaseks.
«Ei saa enam nii, et sööd ainult väljas. Nüüd keedan-küpsetan, ja mulle isegi meeldib!» Neljal päeval nädalas käib Lily lasteaias, aga ülejäänud kolmel nõuab oma. «Väga rõõmus laps,» kiidab ema. Laulab muidugi juba ka. Aga ütleb, et «igav on», kui ema kodus liiga palju laulma kukub. «Tema otsustab, millal on õige laulda.»
Oma lapsepõlves Söderhamnis - ehk «kingakarbis», nagu Anna oma väikelinna tillukest lapsepõlvekodu nimetas - meeldis talle mängida printsessi, ajakirjadest nähtud Victoria piltide järgi...
«Jah, nüüd on Lily parajas printsessikleitide vanuses. Püüan talle muid värve ka selga sokutada, aga praegu on tal roosa periood.»
Muidugi on ema tütrele ette mänginud ka Bullerby-filme. Sellest, et ta ema seal mängis, ei oska väike Lily veel midagi erilist arvata. Lily vaatab sama hea meelega ka «Pipit» ja teisi Lindgreni filme. Unejutuks on Anna tütrele ette lugenud ka Vaasalinna kohal lendava Katuse-Karlssoni lugusid. «Ainult Vahtramäe Emili kurja isa hakkas Lily natuke kartma...»
Muide, Alar Kotkasel läksid silmad suureks, kui ta kuulis, mis nime Anna tütrele pani. Aastaid tagasi koos Anna ja tema elukaaslase Jimmyga teel Tallinnast Riiga olid nad aega surnuks löönud, koostades maailma kõige koledamate laulude edetabeli. Selle tippu tõusis «Lily Was Here» - Eurythmicsi mehe Dave Stewarti omaaegne hitt Candy Dulferi saksofonisoolodega. «Jah, aga Lily on armas nimi,» naerab Anna. «See oli Alari meelest kõige jõledam lugu. Minul oli esimene «Walking In Sunshine», Kat-rina & the Waves. Ja Jimmyl «Born To Be Wild»...»
«It Has Been a While»
Ühes mõttes on olukord sama. «Ja jälle olen ma teinud terve igaviku oma uut plaati.» Debüütalbumiga «It Has Been A While» jändas Anna aastaid. Vahepeal läks hulk plaadifirmasid pankrotti, ta jäi ilma oma laulude autoriõigusest ja Vahemere ääres filmitud videoklipid jäid talle vaadata ainult oma kodus. Nüüd on kolmas album tulekul.....
Pärast Eestile kolmanda koha võitmist proovis ta kahel aastal pääseda ka Rootsit esindama, finaali jõudmata. Teistkordselt Rootsi eurolaulufinaalis üles astudes ootas Anna kuuendat kuud last. Nagu Agnetha Fältskog ABBA esimesel, ebaõnnestunud katsel lauluga «Ring Ring» 1973. aastal. Pelk tänavaküsitlus aga kinnitab, et täna teavad rootslased Anna Sahlini Rootsi «Tantsud tähtedega» saatest.
Anna ise ütleb ka, et tundis seal end kui kala vees. Mõistagi, pruunisilmsele istusid enam Ladina-Ameerika tantsud.
«Parimad punktid samba eest! Standardtantsudest kõige tüütum oli fokstrott.» Anna nokib võileivast viimsed kalkunipalad välja ja jätab saialasu tuvidele. Aga võtab veel ühe klaasi latte-kohvi.
Tantsusaates jäi ta ilma ka oma rahvusvahelisest nimest - Sahlene. «Ma ei tea isegi, miks, aga seal nad surusid läbi minu ametliku nime - Anna Sahlin.» Sellest peale kasutab ta ise ka kompromissina internetis nime Anna Sahlene.
Laulja leib: muusikal
ja jõulutuurid
Olgugi Rootsis publikuarv üheksa korda suurem kui Eestis, lauljate eluolu on üsna sama. Andis Annagi paar hooaega tagasi terveks aastaks sõrme lauljale tulusale muusikaližanrile. Mängis naispeaosa, Jennyt muusikalis «Footloose», mis toodi välja Göteborgis ning jõudis siis ka Stockholmi.
«See polnud mulle vastutahtsi,» tõttab ta vabandama. «See polnud klassikaline, vaid 1980ndate poplauludel põhinev muusikal. Näiteks oli minu laulda Bonnie Tyleri hitt «I Need A Hero». Head lood, mis sobisid mu häälele.» Ja muidugi väljakutse - laulda, tantsida, näidelda ühekorraga...
Anna kinnitab, et priske jõulukirikute tuuriga teenib kiiremini ja rohkem kui terve muusikaliaastaga. Ja nagu Eesti artistid, on ka Anna andnud oma hääle multikakangelastele - «Happy Feet», «Robotid»...
Aga nüüd on tema kindel prioriteet lõpetada sügiseks uus album. Nime sel veel pole, aga laulud on salves lihvimisel. «Sel suvel loodan laulma jõuda jälle ka Eestisse.» Viimati esines ta siin kaks suve tagasi «Õllesummeril». Siis jõudis ka tema albumi esiksingliks mõeldud «Weak And Beautiful» meie edetabelis TOP 20 hulka. Latte joodud, näeb Kroonika järgmine nostalgia-peatükk ette pildistamisvaatust Sahlene'iga kuskil stuudios. Anna helistab. Esimene, suurem sealsamas lähedal on kinni. Aga ta leiab järgmise, kesklinnast väljas Södermalmis. Nii sammume me bussi peale.
Teel pärib Anna, kuidas läheb Alar Kotkal, Jana Hallasel, Inesel... Ta meenutab aegu, kui ta Tallinnas elas Alari, Jana ja nende hirmuäratava lõukoera juures. «Üks suri ära, siis võeti teine ja veel hullem,» itsitab Anna. Ja kiirustab lisama: «Loodan, et nad nüüd ei solvu!»
Mina omakorda ilmutan huvi, kuidas läheb Anna vennal, kes teda Tallinnas eurolaval bändis kitarriga saatis.
«Oi, hästi! Praegu on ta turneel USAs. ABBA tribute show'ga. Õnneks on tema saatebändis, ei pea kandma neid veidraid ABBA-kostüüme.» Ka ameeriklased on kreisid ABBA järele. Eriti nüüd, pärast muusikali «Mamma Mia!» menu. «Nad mängisid isegi Hollywood Bowl'i hiigelareenil. Nii et Joelil tööd jätkub.»
Ka on vend Joel võtnud oma mandi Astrid Lindgrenist: «Varemgi teatrimuusikat teinud, tegi ta muusikalise kujunduse «Pipi Pikksuka» lavastusele Stockholmi Stadsteaterni suurel laval.»
12 aastat Jimmyt
Tallinnas 2002 toetas Annat tagasihoidlikult kulisside taga ka tema boyfriend Jimmy Wahlsteen.
«Oleme jätkuvalt koos. Kujutad ette, kaksteist aastat juba!» Anna särab: «Ja tead, ma ütlen nüüd välja saladuse, mida ma Rootsi ajakirjandusele pole öelnud: me abiellume sel suvel!» Nagu kroonprintsess Victoria.... «Just. Nii et nüüd on see välja öeldud ja ametlik.»
Elu pöördkäigud - Jimmy oli Anna sõbranna poiss. Too aga leidis teise. Sõbranna suhe tema uuega on ammu läbi. Nii juhtub. Anna ise imestab ka Jimmyga vastupeetud tosina aasta üle:
«Saime kokku, kui mina olin 22, nüüd saan ma 34. Kaheteistkümne aastaga oleme mõlemad kasvanud, ka eri radu pidi. Kõik, kes on olnud nii pikaajalises suhtes, teavad, et see pole lihtne... Meilgi on olnud oma kriisid, kellel poleks. Aga oleme suutnud neist koos välja tulla.»
Ka Jimmy on vastu pidanud muusikuna. «Olen tema üle väga uhke,» elavneb Anna. «Novembris sai ta Ameerikas valmis sooloalbumi - enda kirjutatud akustilise kitarri muusikaga. See on saanud Youtube'is ligi 600 000 klikki. My-space'is on see üleval. Väga-väga hea muusika!» soovitab Anna silmade särades kõigile klikata. Ta on mehe sihikindluse peale kadegi: «Mulle pole seda keskendumisvõimet antud. Ideede puudust mul pole, raskusi on nende teostamise ja lõpuleviimisega.»
Nii Joel kui ka Jimmy on sidunud end Ameerikaga. Kaheksa aastat tagasi oli ka Sahlene valmis Uut Maailma vallutama... «Jah, lindistasin seal oma teise albumi. Aga ei saanud seal kuulsaks.» Ta ei unista enam, et vallutab kogu maailma, aga... «Yes, I still have a dream...» Ehk mõne väiksema kindla territooriumi - Euroopa, Aasia või Jaapani -, mis on läbi aegade olnud Rootsi muusikatööstuse tähtedele aldis. Sahlene on seal laineid löönud, nagu meie Maarjagi oma Rootsi perioodil...
Buss möödub ABBA hiilgeaegade stuudiost Polar, kus nüüd, hoidku küll, töötab jõusaal. Aastakümneid sõitsid siia lindistama üle maailma tähed. Uuel ajal osutus stuudio aga mitterentaabliks - liiga suureks. Sic transit, gloria mundi!
Anna kuuest õest-vennast elavad Söderhamnis ema juures vaid kaks nooremat, kes veel teismeeas. Suuremad on Anna kannul kõik välja, Stockholmi oma õnne otsima lennanud.
«Üks mu õdedest, kel on kolm last, kolib nüüd sinna kanti tagasi, Söderhamnist välja päris maale.»
Raha-raha-raha
Anna pole alla andnud. «Näen paljusid kolleege. Nad on leppinud. Rahul sellega, kui saavad pundi peale ülerootsilise tuuri kokku. Igaüks laulab seal oma paar vana hitti ega viitsigi enam uusi laule teha. Raha jookseb, nad on õnnelikud ja rahul Mis on ka okei.» Aga Rootsi väikelinna Söderhamni tüdruk on ikka vurhvi täis - saavutada enamat.
Kas kaks muusikut ühes peres elavad-majandavad end Stockholmis ära?
«Jah, mul on olnud õnne, et ma pole pidanud laulmise kõrvalt kuhugi ametisse minema,» ütleb Anna. «Viimane aasta on küll ränk olnud. Rootsiski on majanduslangus.»
Väljume bussist kuskil Stockholmi Lasnamäel.
«Paar aastat tagasi oli mul lõpuks kõvasti raha, aga siis ma seda ka kulutasin. Kõvasti! Nautisin elu. Reisisin, lustisin Stockholmi kallites restoranides... Kui vaatan riidekappi - seal peaks mul rippuma virnande viisi häid riideid - või garaaži, kus peaks seisma kaks luksusautot... Aga, ei. Garaažis on Ford Focus.»
Anna tunnistab, et nii põhjas kui viimasel aastal, pole tal näpud kaua olnud. Ta meenutab, et kui ta 16aastaselt Sö-derhamni «kingakarbist» suurde Stockholmi täheks saama tuli, olid tal taskud tühjad. «Aga sain siis ka hakkama!»
Detsembris 2008 läks Annal vett vedama plaanitud jõulutuur. «See pidanuks mulle kõvasti raha sisse tooma. Pool minu aasta sissetulekust. Ja see tühistati kaks päeva enne algust.»
Nagu meil, nii on Rootsiski tekkinud ülepakkumine - kõik lauljad on ära tabanud kiire teenimisvõimaluse ja kappavad detsembris kontsertidega kirikust kirikusse. Vanasti ostsid firmad hulgi pileteid oma töötajaile jõulukingiks. Masu ajal on see heldus Rootsiski otsa saanud. «Ja siis kohe aasta alguses sadas kaela maksuamet, ja maksud Rootsi Kuningriigis pole teadagi väiksed. Ühesõnaga, see aasta oli mulle kõva tagasilöök.»
Aasta muusikalis oli väga tasuv. Nii et kui kaheksa aastat tagasi üüris Anna Jimmyga Vaasalinnas ühetoalist korterit, siis nüüd on neil juba kaks aastat päris oma elamine Lõuna-Stockholmis, Hammarby Sjöstadi modernses uuselamurajoonis.
«Armas paik vee lähedal, nii et sinna pääseb nii rongi kui pisikese laevaga. Kolmetoaline. See pole teab mis - kõigest 45 ruutmeetrit. Aga suure terrassiga ja siseõu on meil teist samasuur. Ja meil on ka väike suvemaja Gotlandil. Seal õuel teeme sõprade-sugulaste väikses ringis juulis ka pulmad. Nii et üht-teist mul ikka on...,» naeratab Anna. «Ja alla ma ei anna.»
Lily tuleviku jaoks
Väljume bussist Södremalmis 1970ndate viiekordsete standardmajadega magalarajoonis. Jällegi peab Anna meid ette hoiatama: «See pole teab mis eriline stuudio.»
Ta helistab ühe maja keldri ukse taga. Ja meile tuleb avama viikingi nägu ja tegu suurt kasvu muhe mees. Anna põline produtsent Erik Bernholm. Tema aitas Kotka-tiimi kõrval viimast lihvi anda ka euroloole «Runaway». Samuti olla ta teinud tööd juba ka meie 1996. aasta eurolooga «Kaelakee hääl». Tänavu tegi Erik võiduloo Taanile.
Erikki vabandab, et stuudio on väike. «Aga oma. Kell ei tiksu, et pea välja astuma, kui uued salvestajad peale tulevad. Siin saab kas või 24 tundi järjest tööd teha, kui vaim peale tuleb.»
Erik pakub kohvi. Sahlene võdistab õlgu: «Mul on värinad peal - jõin kohvikus kaks klaasi. Ma pole harjunud nii palju kohvi jooma.»
Kell siiski tiksub ja Anna peab lasteaeda Lily järele kiirustama. Tänavanurgal lehvitades lubab Anna elult õppida: «Järgmine kord, kui mul on palju raha, siis ma ei raiska kõike ära. Panen midagi kõrvale. Vähemalt Lily tuleviku jaoks midagi...»
