Salateenistus ajab end jalule


Salateenistus ajab end jalule

«Kui me kolmkümmend aastat tagasi poleks Saksa DV televisiooni esinema läinud, siis ei oleks me praegu nii nõutud ja populaarsed,» tõdeb Rootsi bändi Secret Service liider Ulf Wahlberg.

Juuni viimasel nädalavahetusel jõuab Retrolegendi festivali raames teiste nostalgiliste tähtnimede hulgas järjega Tallinna ka Rootsi Secret Service. Popbänd, kes ABBA kiiluvees järgmisena Rootsist rahvusvahelise eduni murdis. Nii et selle järellainetus jõudis isegi ENSV komsomolidiskodele. Hitid «Oh, Susie», «Ten O’Clock Postman», «Flash in the Night», «Let Us Dance Just a Little Bit More»… Need, kes meist nende järgi tantsupõrandal oma esimesi armumisi üle elasid, saavad nüüd end tunda retronoorena…!


Eufoorilised sugulased

Kogu Rootsi on «Euphoria» eufoorias. Secret Service’i asutajaliige, klahvpillimängija Ulf Wahlberg (61) tähistas Rootsi viiendat Eurovisiooni-võitu oma naise ja üheksa-aastase pojaga kodus teleka ees.

«Mu hea bändikaaslane Jamie Borger oli ka meil külas – avasime Loreeni võidu auks pudeli ekstra head rosé veini.»

Intervjuu hakatuseks tõden jällegi, kui risti-põiki segiläbi Rootsi muusikatööstuses kõik tegijad omavahel seotud on. «Euphoria» ühe autori Thomas G:soni sulest oli tänavu ka Rootsi finaali kolmanda koha laul «Jag reser mig igen» (robustses tõlkes «Ma ajan ennast jälle jalule») Seda teatraalselt traagilist vanamehe- ballaadi esitas paljajalu laulev näitleja Thorsten Flinck (51), saatjaks vanema põlve muusikutest Revolutionsorkestern – klahvpillidel seesama Ulf Wahlberg.

{poolik}

Vanameistrid Revolutsiooniorkestrist ei lootnud võimatut. «Loreenist oli algusest peale näha, et tema on võidumees,» kiidab Ulf. «Aga ka meie võtsime sealt oma: just tänu Rootsi televaatajate häältele tõusime finaalitabeli lõpust kõvale kolmandale kohale. Laulust sai Rootsis hitt – nii et nädalavahetuseti on meil esinemiskutseid nüüd küllaga.»

Ulf ei tee saladust: «Rootsis pole ma Secret Service’iga ajast ammusest esinenud. Sest ma arvan, et Rootsi publik ei… Tegelikult, miks me peaksimegi.»

Ju tuleb Rootsi muusikatööstuses järjest nii palju uut ja huvitavat peale, et sealne publik ei tarvitse ega jõuagi vana järele nostalgitseda? «See võibki nii olla,» haakub Ulf. «Meid on vaid üheksa miljonit, aga kui hulga Rootsi artiste on jõudnud maailmakaardile! Selleks peab olema tohutu tempo ja rotatsioon… Ja meil Secret Service’iga ongi nüüd lõbusam väljamaal reisida. Seal tunneme, et meid tunnustatakse palju enam.»

Ulf mainib küll toredate paikadena ka Prantsusmaad ja Venemaad. Aga Secret Service’i põhiplatsdarmiks on saanud nüüd just suur Venemaa. Nii üllatav kui see ka pole, Rootsi bändi ametlik kodu-lehekülgki asub Vene aadressil: secretservicemusic.ru.


Ligitõmbav «salateenistus»

On’s rootslane ka ise imestanud ja mõelnud, miks nad on nüüd jätkuvalt suured just Ida-Euroopas ja eriti Venemaal. Ulf noogutab ja oletab: «Kunagi, 1982 või 1983 kutsuti meid Ida-Berliini tele-show’sse. Ja millegipärast me nõustusime. Saade anti pidulikult uusaastaööl eetrisse. Ja sealt edasi jõudis see kõigi tollaste idabloki-riikide ekraanidele. Kogu kommunistlikku maailma. Kujuta pilti, isegi Kuubasse!»

Ulf lisab elavnedes: «Tollal oli neil Ida-Saksamaal põranda-alune edetabel – parim plaat, mille me ostaks, kui meil selleks võimalus oleks. Ja Secret Service’i oma oli seal siis muidugi esimene!»

Ta resümeerib: «Tegime Berliinis tõesti hea esinemise. Aga jah, kes võinuks seda siis arvata, et see üks kommunistliku Saksamaa telesaates nii palju ja nii kaugele loeb! Tänu sellele mäletavad inimesed meid nii paljudes riikides tänagi.»

Eesti NSVs kasvanuna pakun seletuseks vanarahva ütlust – et kes kutsikaeas isu korralikult täis süüa ei saa, see jääb oma penielu lõpuni aplalt õgima. See näljatunne jäi nõukaaja noorusel tollase Lääne popmuusikaga. Seda sai siis niivõrd vähe, jao pärast – et isutab tänaseni.

«Sul võib õigus olla,» nõustub rootsi maestro. Ja vähe vaiksemal häälel pakub ta juurde, et omaette ligitõmbavalt võis mõjuda tollases 1980ndate alguse külma sõja aegses Ida-Euroopas nende bändi nimi: «Kui sa kuuled bändinime Secret Service… Salateenistus – elades ise maal, kus kõige üle valitseb ja valvab KGB… Ju ka seal peitus meie populaarsuse saladus!»


Õigel ajal näljaseks jäänud kutsikad

Nii või teisiti. Kõige ustavam publik on sellelegi 1980ndate tähtbändile jäänud just endisel planeedikuuendikul (loe ka juhtkirja lk 3). Ulf möönab, et pärast pikka pausi tuli Secret Service kuus aastat tagasi uuesti kokku just tänu vene fännide armee tungivale nõudmisele.

Koos Secret Service’i solisti Ola Håkanssoniga käib Ulf muidugi ka Cannes’i muusikamessil MIDEM, kuhu koguneb tegijaid üle kogu maailma. «Seal astuti meile mitmel aastal ligi jutuga – eeskätt just venelased – miks Secret Service ei võiks veel esineda. Ei-ei-ei… Kuni kuus aastat tagasi tuli ettepanek – tulla peaesinejaks retroshow’le Moskvasse. See pakkumine tasus järelemõtlemist.»

Bändi kunagine päikesepoiss Ola, kes on Rootsi muusikatööstuses juba ammu omaette boss ja kuningas, vangutas aga pead: «Mina enam ei taha, mul on niigi tegemist palju…»

Ulf lausub: «Tegeli-kult ütles ta juba 1987. aastal, kui me lõpetasime, otse – et tema ei taha olla vananev popstaar. Nüüd lisas ta: Aga teie minge – tehke ära!»

(Tuleb au anda – Secret Service’i tähtaegadel veenvalt pop-poisikesena mõjunud Ola Håkansson oli juba siis ligi neljakümnene!)

Ulf lasi silme eest läbi paljud lauljad, kellele ta aasta jooksul produtsenditööd teinud. «Mikael Erlandsson – hea laulja ja tore kambamees, kes nii oma häälelt kui välimuselt hästi Ola kohale sobis.» Mikael on Olast seitseteist aastat noorem. «Jah,» naerab Ulf. «See sunnib ka meid, vanu, tema kõrval laval kabedamalt pingutama. Paljud ilmselt ei teegi vahet. Mõned laulud kõlavad Mikaeliga isegi paremini. Igal juhul kuue aasta jooksul pole keegi kaebama tulnud.»

Kui Ola loobus, siis seevastu, Ulfilegi üllatuseks, nõustus nüüd vabatahtlikult lavale astuma bändi kolmas alustala Tim Norell (56), Secret Service’i hittide põhiautor, kes bändi hiilgeaegadel (ilmselt oma mitte nii lavalist välimust häbenedes) eelistas jääda lava taha. «Talle meeldis stuudios laulude kallal tööd teha,» räägib Ulf.

Nüüd aga öelnud Tim: «Noh, äkki ma peaksin nüüd ka lavale tulema.» Kas või tõestamaks, et koos on ikka see päris Secret Service. Ja pärast esimest kontserti Moskvas muhelenud Tim: «See on ju päris tore, ma poleks arvanudki.»

Ulf kiidab ka omalt poolt: vägevamat vastuvõttu kui nüüd Moskva olümpiastaadionil poolesaja-tuhandelise vaimustunud publiku ees pole ta kunagi varem tundnud:

«Seisime pärast 25 aastat laval – ja nägime endi eest nii tohutut rahvahulka. Alustasime laulmist ja märkasime, et rahvas mäletab laulutekste vaat et paremini kui me ise. See oli tõesti… Midagi, mille peale me omal ajal ei tulnudki. Vau, me võime olla suured Venemaal!»

Sellega on võrreldav vaid päris esimene rõõm: «Siis, kui ma Stockholmis kodus raadiost läbi kahinate-raginate Luksemburgi raadiojaama lõpuks üles leidsin – ja sealt tuli meie esimene hitt «Oh, Susie». See oli tollal tipp ja lagi!»


Jõukalt tänulik Moskva

Hiiglaslikest retro-kontsertidest Moskvas on kujunenud omamoodi kohtumislaager. Seal on nüüd vanuigi omavahel tutvunud hulga 70ndatel ja 80ndatel kuumi Lääne poptähti, kes omal ajal kunagi kokku ei puutunud.

Kes kõik pole seal üles astunud! Dschinghis Khan, Boney M, Baccara, Teach In, Al Bano, F.R.David, Sabrina, Eruption, Gazebo, Alphaville, Ricci e Poveri, C.C. Catch, Ottawan…

Pikk karvaste ja suleliste loetelu võtab rootslase ohkama: «Jah. Kõiki ei mäletagi, neid on hulga olnud…» Pärin, kellega on Secret Service sealses lavataguses ühismelus pikemaks kokku klappinud.

«Pärast ühist Moskvat on nad kõik meie sõbrad,» naerab Ulf. «Baccaraga saime heaks sõbraks. Selle dueti algne liige («Valge kleit» – M.K.) Maria Mendiola on juba aastaid abielus rootslasega. Naljakas, Rootsis me polnudki kohtunud – tore oli nüüd Moskvas jutu peale saada.»

Facebookis on ta kontakti jäänud ka Thomas Andersiga (Modern Talkingu «must koer») ning toredate saksa leedidega triost Arabesque. (Trio, kust kasvas välja Sandra, oli Moskvas väljas samuti vaid ühe algkoosseisust rivvi jäänud tüdrukuga.)

Parandamaks muljet, lisab Ulf: «Aga eriti tore oli tutvuda Bryan Ferryga… (Oma näojoontelt meenutab Ulf natuke toda Briti glamrocki härrat! – M.K.) ja Deep Purple’iga esinesime koos! Mitte Moskvas, vaid – ma ei tea, kuidas seda nime õieti hääldada – Hantõ-Mansiiskis. See on seal kusagil Siberis, meid sõidutati eralennukiga koos Deep Purple’iga sinna.»

Moskva, Peterburi, Kiievi, Riia, Vladivostoki ja Hansõ-Mansimaa eksootika järel jõudis Rootsi bänd mullu sügisel esimest korda ka Eestisse – esinema Tartu ööklubisse AHI.

«Väga ilus ja armas väikelinn,» kiidab Ulf. «Klubi oli rahvast täis, tore show tuli. Sellest on katke ka Youtube’is üleval.»


Viiekümne kaheselt isaks!


Bändi ekspoiss Ola Håkansson on viljakas ka pereisana – temal on kahest abielust kokku viis last!

«Mul on neli,» ütleb Ulf. «Selles osas olen Olast väheke maas, ja vaevalt enam talle järele võtan.» Muheledes lisab ta: «Noh, aga see-eest olen mina kolmandat korda abielus… Praegune on vastu pidanud juba ligi kakskümmend aastat! Selle üle olen uhke ja õnnelik!»

Esimesest abielust sündinud poeg Christian saab kolmekümneseks. Tema astub isa rada, kirjutab laule ja on ka edukas produtsent, olles teinud koostööd näiteks ka Rootsi popi vanameistri Alexan-der Bardi endaga, kes meile tuntud juhtfiguurina kämpkvartetist Army of Lovers.

«Christianil läheb hästi. Nüüd sõidab-töötab ta juba Los Angelese vahet… Ja tema lõpetas mul isegi kuningliku muusikaakadeemia! Tütred teisest abielust muusikat ametiks ei valinud. Pesamuna kohta on vara öelda. Ta on mul alles üheksane…»


Ametis imetore-olemisega

Pesamuna emaga, oma kolmanda naisega, sai Ulf kokku 42aastaselt. Rahunenult pärast Secret Service’i aastate torme ja tunge. «Mu kaks esimest abielu läksid bändi nahka. Nagu bändimeestel tavaliselt. Ma olin tollal «abielus» rohkem Secret Service’iga.»

Ulf ei hakka pikalt seletama, vaid soovitab: «Eagles laulab oma viimasel albumil sellest jube tabavalt, kuidas nemad kunagi oma eraelud tuulde elasid ja abielud maha magasid. Oot, see plaat on mul siin käe ulatuses, ma vaatan selle loo nime täpselt järele… (Ulf võtab riiulilt California rocki-veteranide comeback- plaadi «Long Road Out of Eden», 2007.) Just – «Busy Being Fabulous»! Kuulake YouTube’ist…Täpselt nii läks nii minul kui ka Olal oma esimeste naistega. Olime väga ametis oma tegemistega. Ja peadki olema – see on hind, mida tuleb maksta, kui tahad muusikas midagi saavutada.»


Lihtsalt tantsiks vähe veel…

Kui nimetan minu meelest kaht Secret Service’i üle aegade parimat laulu, taban märki.

«Täpselt!» haakub Ulf. ««Flash in the Night» ja «Let Us Dance Just a Little Bit More» on ka minu maitse järgi. «Flash in the Night» (1982) sellepärast, et sellega saavutasime me uut aparatuuri kasutades uue ja oma kõlapildi. «Let Us Dance…» on aga lihtsalt ilus ja armas hea-tuju-laul. Paneb tahtma tantsida ja lihtsalt õnnelik olla.»

Küsin pillimehelt näidet, mil ta ise on unustanud end viimse paarina tantsupõrandale – kui bänd on ammu uksest välja kõndinud. «Mhmm… See juhtus minuga tegelikult tükk aega hiljem, kui see laul tehtud ja hitiks sai. Kui ma lõpuks oma nüüdse naisega kohtusin. Tema töötas ka Rootsi muusikaäris, aga teises linnas. Tööasjus tuli ta Stockholmi. Mina läksin tol õhtul lihtsalt ühele järjekordsele peole, kuhu mind kutsuti… Ja seal ta oli. See käis kähku. Ütlesime: «Let us dance just a little bit more.» Ja nii jäimegi – ainult meie kahekesi.»