«Mul oli 16aastaselt Frankfurdis oma korter ja ma elasin elu, millest olin unistanud,» ütleb Saksamaa üks kõigi aegade populaarsemaid lauljatare Sandra Menges (49).
Saksamaal sündinud, kasvanud ja seal uskumatult edukat karjääri alustanud Sandra Menges (49) on end mugavalt sisse seadnud päikeselisel Ibizal. Tema päevad mööduvad hubases rannamajas, kus on olemas kõik eluks oluline – ka kodustuudio.
«See on täna minu kodu ja siin tunnen ma, et saan elada vaba inimese elu,» lausub Sandra.
Alustanud esilauljana diskotrios Arabesque, jätkas ta 1984. aastal sooloartistina. Aasta hiljem ilmus Sandra esimene täispikk album «The Long Play». Noore lauljatari edu oli meeletu.
Sa olid Arabesquega ühinedes väga noor. Kui raske oli sulle algus?
See ei olnud raske, sest olin alati unistanud laval olemisest. Leidsin oma hobi ja töö ning sain teha kõike seda, mida soovinud olin. See oli väga lahe aeg.
Mul oli juba 16aastaselt Frankfurdis korter, kus ma esinemistest vabal ajal viibisin. Vahel, tõsi, tundsin üksindust. Õnneks käisid pere ja sõbrad mul tihti külas ja nukrutsemiseks väga palju aega polnud. Arabesque oli kasvamise, arenemise ja eneseleidmise aeg.
{poolik}
Kui palju sa täna Arabesque liikmetega suhtled?
Me ei kohtu üldse. Mul pole õrna aimugi, millega nad tegelevad.
Su esimene album ilmus aastal 1985. Kui keeruline oli soolokarjääri alustada?
See oli mu unistus pikka aega. Mulle ei meeldinud enam Arabesque stiil – see tundus liiga lihtne mu jaoks. Oli õige hetk ja õige aeg alustada enda asjaga ning kõik õnneks ka laabus.
Juulis esined sa Eestis koos omaaegsete diskotähtede C.C. Catchi ja Thomas Andersiga. On see sinu jaoks tore taaskohtumine?
Me kohtusime Thomasega kolme nädala eest Ibizal. Ka temal on siin suvemaja ja iga kord, kui ta siin puhkamas käib, saame me kokku. Oleme väga head peretuttavad ja suhtleme tihedalt.
Sa said 1995. aastal kaksikute poegade Nikita ja Sebastiani emaks. Kuidas nad elavad ja millega tegelevad?
Poisid elavad Londonis ja käivad internaatkoolis. Tõsi, nad tahaksid olla Ibizal. Nad on pisut kurvad, et peavad kodust eemal olema. Samas on väga oluline see, et nad saaksid hea hariduse ja Inglismaal on rohkem võimalusi. Siin, väikesel saarel, pole nii palju koole ja valik on väiksem. Poisid on heas vormis ja armastavad õppimist. Nad veedavad kõik koolivaheajad kodus Ibizal ja käivad iga kolme nädala tagant siin.
Paljude muusikute abielud purunevad, sest tööd, peret ja kodu on raske ühildada. Kuidas on lood sinuga?
See on tõesti väga raske. Ma abiellusin 1987. aastal Michaeliga. See abielu oli ilus, kuid väga raske. Tahtsin olla kodus, kuid mul oli palju esinemisi. Michael lasi mul palju üksinda reisida ja see oli emotsionaalselt väga kurnav. Laste sünni järel jätsin seitsmeks aastaks muusika. Ma ei suutnud ega tahtnud elada kahte elu – olla laval ja olla ema. Tahtsin oma lastele pühenduda. Tahtsin olla väga hea ema. Samaaegselt laval ja kodus olla pole lihtsalt võimalik.
Tänaseks olen olnud aasta abielus Olaf Mengesiga. Ta reisib minuga kaasa ega jäta mind kunagi üksi. Olaf on mu elu osa ja seda ka muusikas. Meil on suurepärane suhe. Tunnen end turvaliselt ja armastatuna.
Mida sa ütled naistele, kes elavad õnnetus abielus ega julge uude suhtesse astuda?
Tegelikult oleksin ma pidanud esimesele abielule punkti panema juba varem. See otsus võttis aega väga kaua – viis aastat!
Tuleb tunnistada, et see oli väga õnnetu periood mu elus. Kui lapsed on väikesed, siis ei käi need asjad nii lihtsalt. Mõistan neid naisi täielikult, kes ei suuda otsustada ja kahtlevad. Ma elasin kolm aastat üksinda, oma poegadega ja oma poegadele. Keegi ei tea sellest. Alles siis kohtusin oma tulevase abikaasaga.
Miks te valisite oma elukohaks Ibiza?
Meil oli Münchenis ilus suure aiaga maja. Kahjuks ei tundnud ma end seal vabalt – ma ei saanud olla mina ise. Mind tunti ära, ma sain liiga palju tähelepanu. See hakkas kurnama.
Kõik oma puhkused veetsin ma Hispaanias. Armusin Ibizasse ning ostsin siia 1987. aastal suvila. Täna elan ma selles majas põhikohaga ja see on minu kodu.
Millised on su päevad?
Mul on tohutult kiire aeg! Töötan kodustuudios uue albumi kallal, õpin laulusõnu ja teen hääleharjutusi. Tänaseks on kaheksa lugu koos. Loodan, et sügiseks saab uus plaat valmis.
Kuidas sa võrdled laval olemist täna ja 80ndatel?
Tegelikult ei ole suurt vahet. Kostüümid ja soengud on veidi muutunud, ha-haa-haa.
Ma tunnen end laval väga hästi. Võib vist öelda, et täna on kõik palju lihtsam ja osalt võib selle eest tänada ka arvuteid. Esiteks on palju lihtsam reisida – tellid internetist piletid ja istud lennukisse.
Kui palju jääb sul aega kontsertidel käia ja teiste artistide loominguga kursis olla?
Vaata, sellega on nii, et kui oled ise kõrvuni muusika sees, siis puudub sul huvi ja aeg teiste tegemiste vastu. Oled omas asjas nii kinni ja keskendunud, et pole aegagi.
Aga hobid? Nendeks jääb aega?
Ei! Mul pole aega hobideks. Jah, ma käin pilateses ning seda oma füüsilise vormi pärast. See trenn on väga raske, kuid väga tõhus. Ma pean seda tegema, sest olen kaaluga kimpus nagu paljud naised. Kodus kõnnin stepperil. Kui aus olla, siis ma vihkan sporti! Ma tõesti vihkan seda! See on kohutavalt raske mu jaoks! Teen seda, sest pean.
Sa saad järgmisel aastal 50. Kardad sa vananemist?
Ei. See on ju kõigest number! Ja ma ei näe 50 välja. Mul on head geenid. Minu ema on 72 ja ta ei näe ka 72 välja. Selle kõige eest pean ma tänama oma perekonda.
