“Ma tahan, et inimesed teaks alati, kui palju vigu, õnnestumisi või keskpäraseid sooritusi nad on korda saatnud,” lajatab Henno. “Kes on tugev spordipoiss, aga loll matemaatik, pole kehvem inimene kui see, kes on tark teadlane, aga nõrk palliviskaja,” nendib ta ning lisab, et hinnete mittepanemine ei päästa lapsi negatiivsetest hinnangutest ja alaväärsustundest.

“Neid päästavad vanemad ja õpetajad, kes ütlevad “sul pallivise ei tule välja, aga see maailm armastab sind ka siis, kui kõike ei peagi viiele oskama.” Neid päästab süsteem, mis ei mōnita kehva tulemust, vaid kiidab osalemist. Et ka iga ratastoolis jooksuraja läbija saaks oma klassis kōva aplausi, mitte vōidu pärast, vaid sellepärast, et ta vōttis ette ka projekti, mida polnud tal lootustki vōita! Julgedes kogeda ka tundeid, mis kaasnevad raskustega silmitsi seistes.”

“Ma tahan, et lollid saaks kahtesid ja targad viisi, ma tahan, et füüsiliselt nõrgad kaotaks lõuatõmbes ja äkki võidaks hoopis maratonis või olümpiaadidel. Me ei pea varjama tulemusi, vaid õppima ka kesiseid tulemusi mitte halvustama. Nii kodus kui koolis,” leiab kirjanik. “Lapsed peavad ōppima, et halb sooritus ei vōrdu sellega, et nad on halvad, vaid sellega, et neil lihtsalt on mōnel alal arenguruumi — nagu täiskasvanutelgi. Ja mōnel alal me ei saagi surmani heaks. Ja ka see on okei. Edukultus on jura."

Loe täispikka postitust siit: