Kui näitleja ja lavastaja ANDRES DVINJANINOV Venetsueelas Hiltoni hotellis keelevääratuse tõttu prügikoti asemel suurt musta plastikust siga küsis, siis vaatas administraator teda kui kuutõbist.
Andrese (44) kirg on reisimine. Suvel naudib ta Eestit, eriti Lõuna-Eestit, kus ta juba sel suvel üheteistkümnendat korda Emajõe suveteatrit veab. Talvel tõmbab Andrest aga palmi alla kuumale liivale mõnulema. Mees on rüübanud külma õllekest Tai, India, Venetsueela, Hiina, Maroko ja teiste eksootiliste maade paradiisirandadel.
Käisid hiljuti Indias. Kuidas läks?
(Ohkab.) Sellist müügisurvet kui seal pole ma kusagil kohanud. Mitte kusagil! Sa lebad rannas ja saad minutis kolm müügipakkumist, lisaks tülitavad sind kerjusnaine lapsega ja jalutu kerjus. Oh jumal, sul piisab ainult silmad avada, kui pudipadi müüjale juba tundub, et sa tahad osta. Kui sa pilgu temale suunad ja ta selle kätte saab, siis pakitakse asjad lahti ja läheb kauplemiseks.
Kuidas tüütajatest vabaneda? Kõige lihtsam on teha nägu, et sa oled surnud, et sind pole olemas, ja suunata pilk endasse või taevasse. Tuleb teeselda, et sa ei kuule, ei näe ja oled üksinda kusagil tiigi ääres. See nipp töötab suurepäraselt.
#end#
Millise kultuurišoki oled reisil saanud?
See juhtus Marokos mu esimesel soojamaareisil. Mõtlesin, et seal on mõnus puhata, keegi mind ei tunne, liigun omaette ja tutvun araabia kauplemiskultuuriga.
Kohalikud käitusid minuga nii, nagu ma oleksin nende hea tuttav ja kaubanduspartner. Kogu aeg hõigati küsimust: «Hello my friend, hello! Who are you?» (tere sõber, kes sa oled) ja seejärel loetleti kõik Euroopa riigid üles. Muidu on meeldiv, aga kui sa kuuled seda küsimust tunni jooksul nelikümmend korda, siis ei ole enam nii tore.
Mida tülitajate vältimiseks tegid? Ma hakkasin neile vastu mängima. Sain aru, et mida kinnisemaks ma muutun, seda suuremat pinget see neile pakub, sest nad pidid mind ju kuidagi lahti kangutama.
Kui keegi julges mulle kolmandal päeval karjuda: «Hallo,my friend, you coming from…», siis mina karjusin talle vastu: «Hallo, my friend, you come from Maroko, I know!»
Kohalikele oli üllatuseks, et valge inimene neid nõnda vastu tervitas. Neil võis tekkida mulje, et ma tahan hoopis neile midagi pähe määrida. Meie suhe lõppes järsult, millest on nüüd möödas seitse aastat.
Mida kummalist oled reisil kogenud? See juhtus Hollandis tutvumisreisil. Ma jäin muuseumis Van Goghi pildi ette seisma ja lihtsalt vahtisin seda, suu ammuli peas. Ma oleksin justkui röntgenis olnud — tundsin, kuidas energia minuni jõudis.
Millisesse naljakasse olukorda oled sattunud?
Me sattusime Hiinas Eesti kultuuridelegatsiooniga lõbumajja. Elasime viietärnihotellis, mina, tollane koltuuriminister oma mehega olid samuti. Seinal oli reklaam, mis kuulutas, et hotellis saab saunamõnusid nautida. Panime hommikumantlid selga, sussid jalga ja läksime retseptsiooni. Sealt juhatati meid välja, saun olevat tänavanurgal. Saunas küsiti, et kas maksame kah. Me ajasime vastu, et ei maksa midagi, meil peab kõik hinna sees olema. Nõudsime, et tahame kõike, mida neil pakkuda on ja kohe. Seepeale läks niinimetatud sauna uks lahti ja me nägime seal alasti meest. Vaatasime üksteisega tõtt ja küsisime endilt, kas me ikka kõike tahame. Lahkudes nägime uksel silti «The Lucky House».
Saunas jäi käimata?
Jah. Kahju, et me vestlust filmida ei saanud. Mehed, kes olid sauna «puud» kaasa võtnud, meid oli kaks meest ja kolm naist. See oli seiklus, mida me pärast pikalt naersime.
Mida vahvat Venetsueelas juhtus?
Me elasime Venetsueelas Margarita saarel Hiltonis. Lahkumispäeval oli vaja indiaanlaste käest ostetud võrkkiiged ära pakkida. Läksin siis retseptsiooni musti prügikotte küsima. Hiltonis algasid käekottide hinnad 5000 kroonist, aga see selleks. Küsisin retseptsioonis: «Please, I need three black plastic pig!» (Mul on vaja kolme musta plastikust siga).
Linnar Priimäe olemisega administraator tegi seepeale suured silmad. Taipasin, et olin vea teinud, vabandasin sorry, et me ei taha siga ja ütlesin järgmise kolmetähelise sõna, milleks oli «leg».
Administraatori silmad olid juba väga suured! Alles siis meenus mulle õige sõna «bag». Ma tõttasin prügikasti juurde ja näitasin «this bag». Siis tegi Priimäe-sarnane mees veel suuremaid silmi — Hiltoni külastaja tahab oma kraami prügikotis lennukile viia! Ta hõikas üle retseptuuri: «Ivan, too senjoorile neli musta prügikotti, ta tahab asju pakkida!»
Suure tähelepanu ma fuajees igatahes saavutasin. Seejärel mõtlesin, et nüüd on sobiv hetk ka toa eest ära arveldada. Ulatasin adminnile oma Visa kaardi. Adminn nagu oleks aimanud, et asi prügikottidega veel ei lõpe. Ta tõmbas mu kaardi läbi ja teatas:«Teil ei ole raha!» Mul oli järjekordselt krediit lõhki läinud.
Indiaanlastega kohtusid? Indiaanlased on vastand araablastele. Nad ei taha müüa ega raha küsida! Näiteks võrkkiikesid valmistavad nad ainult enda tarbeks. Liina Olmaru tellis endale ühe. Indiaanlane ütles meile, et ei müü. Kui palusime, et ta ühe kiige müügiks teeks, vastas mees ükskõikselt, et ehk saab ülehomseks valmis.
Varguse ohvriks oled langenud? Ei ole. Nukuteatris on kahjuks rohkem varastatud kui reisidel. Kesklinnas tegutseb üks kamp, mille liikmed oskavad kaameratest mööda hiilida ja toa tühjaks teha. Alles hiljuti läksid mu laualt rahakott ja sülearvuti.
Sul on keeruline perenimi. Probleeme pole tekkinud?
Oh, korduvalt! Seda on kirjutatud nõnda: DUINJUANINOU, DVINJANNIKOV, MEMJANINOV, DVINKAKOV, DVINJATUTA jne.
Kuhu oled oma südame jätnud?
Ma olen suur Soome sõber, seal on mul palju sõpru. Soome on mulle nagu Põhja-Eesti. Kui Eestit enam ei eksisteeriks, siis ma tahaksin elada Soomes või Hollandis. Hollandi avastasin mõni aasta tagasi ja armusin sellesse maasse, inimestesse, nende mõtteviisi, avatusse ja sõbralikkusesse. Selles maas oli midagi…
Kuhu pole veel jõudnud?
Ma ei ole käinud Islandil, Iirimaal, Taanis, Luksemburgis ja Albaanias.
Aga ootan väga Põhja-Ameerika avastamist, mis peaks toimuma 2009.aastal ja loodan jätkata Lõuna-Ameerika rännakuid.
Eesti on avastatud?
Oh ei, ma sõidan siin igal aastal umbes 40 000 kilomeetrit maha ja ikka leian mõne põneva küla ja mõtlen: «Vot siin oleks hea elada!»
K
Väljavõtted «Teil ei ole raha!» Mul oli järjekordselt krediit lõhki läinud.
Seepeale läks niinimetatud sauna uks lahti ja me nägime seal alasti meest.
Allkirjadeks või millekski, mitte loo sisse Kuhu sa viimastel aastatel oled reisinud? Kõige huvitavamad reisid on mul olnud Hiinasse. Mul õnnestus seal käia Eesti Vabariigi ametliku delegatsiooni koosseisus. Kujuta ette, kui sul on Pekingis must limusiin ees, siis see on lausa fantastiline, igale poole saad ilma järjekorrata sisse. Ma tundsin end seal kui staar! Meeldejäävamatest reisidest tooksin veel esile Venetsueela, India ja Tai.
Autoga oled reisimas käinud?
(Naerab.) Olen jah korra sellise reisi ette võtnud. Alustasin Frankfurdist, sealt sõitsin ringiga läbi Prantsusmaa, Itaalia, Austria ja Saksamaa. Taolisi iseseisvaid reise tahaks rohkemgi teha.
Mis sulle Venetsueela reisilt meenub? Venetsueelas maandusime lennuväljale, mis oli metsa sisse raiutud. Sealt ei läinud ühtegi teed. Pääsesime sihtkohta paadiga.
Ritsikaid oled reisil olles söönud?
Olen, aga ma ei tea, kas ma neid veel oma elus tahaksin. Nende jalad jäid kurku kinni. Kalju Kivi näiteks sõi igasugu suppe suure isuga, ka mädamunasuppi. Väkk! See oli nagu lima! Ma ise olen hiina toitude fänn, aga siis tõstsin käed üles ja andsin alla. See oli kõige jubedam toit, mida ma näinud olen.
