«Olen vanemaks ja targemaks saanud ning tean täpselt, mida meestelt tahan, ütleb Missis Estonia 2003 MARI KIRSIPUU (50), kadestusväärselt vormis daam.

Mulle on vanuseks kõige rohkem kolmkümmend pakutud!» kilkab Mari intervjuule saabudes. Täiesti usutav. Ta nooruslik särts, pikad saledad sääred ja blondeeritud juuksed panevad mehed tunnustavalt järele piiluma ja naised kadedalt kõõritama.

Me pole surnud!

«Läksin missisevõistlusele näitama, et vanemad naised pole surnud naised!» lausub Mari. Ta meenutab, kuidas ta enesekindlus nooruspõlve maha jäi — viimane aeg oli see taastada. «Mismoodi noored pealtvaatajad mind võistlusel vastu võtsid, kui ütlesin, et olen 50… See oli vapustav! Saingi oma enesekindluse tagasi.» Mari konkurendid Missis Estonial olid vanuses 19–26. «Mulle kõik tütred!» kõlab võitja hääles uhkusenoot.

Võit ei tulnud siiski kergelt. Marit hindas nii nais- kui ka meeszhürii. Naiste poolehoid kuulus jäägitult Marile, mehed seevastu arvasid, et naine peab olema esiteks «pandav», alles siis tulevat arvesse muud omadused. «See oli ärimees Aivar Leping, kes meeste arvamused välja ütles,» ütleb Mari. Tema mõelnud seepeale, et no on ikka «mees».

Triumf oli Marile ühtlasi ka magusaks sünnipäevakingiks. «Olin just saanud 50! I did it (ära tegin — ingl k)!» lööb võidukas missis rusikaga rinnale. Ta on nende hetkede nimel ka kõvasti tööd vihtunud.

Ka ema oli kaunitar

«Olin kena laps, esimene pilt tehti minust kolmeaastaselt,» räägib Mari. «Kui sain 13, ütles üks mees, kes tänaval mööda läks, et oi, sinust kasvab ilus tüdruk!» Elu esimene kompliment pani tüdruku heameelest sügavalt punastama.

Mari arvab, et ta päris ilu emalt Vilma Loolt. «Ta oli väga kaunis naine, ei kasutanud mitte ühtegi kreemi!» kiidab Mari. «Ta suri, kui oli kaheksakümmend.» Enne ema surma teda hooldekodus vaatamas käies imestas tütar vanadaami ilu üle südamest. «Ütlesin, et oled nagu mannekeen. Ta punastas…»

Vananemishirmust hoolimata on Marilgi lootus olla tulevikus särav ja ilus vanainimene. «Olen kakskümmend aastat olnud aeroobikatreener. Trennist ei loobu ma kunagi.»

Mari koputab kõikidele naistele südamele, et nad ennast aktiivselt liigutaksid ja hoolikalt toitu valiksid. Ise eelistab ta kala. Vett joob vähe, kuna veevajaduse saab kätte ohtralt puuvilju süües. Kortsukesi silmade ja suu ümber Mari ei häbene. «Peab olema positiivne ellusuhtumine, siis ei vaju ka suunurgad alla ning kortsud ei häiri üldse.»

Lapsepõlvehirmud

Ometi kartis Mari esimest tõsiseltvõetavat juubelit kui katku. «Mõtlesin, et kui nüüd viis nullile ette lööb, on mu elul lõpp!» naerab ta paar kuud hiljem.

Pärjatud missis rõhutab, et tähtsamaid asju inimese elus on hingerahu. Temagi püüdleb selle poole. «Me kipume liiga palju tagasi minevikku vaatama. See tekitab süütunnet, seejärel stressi ja paanikat.»

Mari ei häbene öelda, et minevikupaine on temalegi tuttav. Probleemid perekonnas, isa Arnold Tali alkoholilembus. «Minu isa oli Isa-maasõja invaliid, ühe jalaga. Uhke ja tark mees, jurist. Rahvakohtunik, nagu siis öeldi… Aga ma vihkan, vihkan viina joomist!» ärritub Mari. Isa lausjoomine tekitab talle siiani vastikustunnet. «Ta ei olnud vägivaldne, lihtsalt muutus väga tigedaks. Just ema vastu.»

Naine meenutab aega, kui ta oli lõpetanud Kose keskkooli ja kolinud pealinna, kergetööstustehnikumi hotellimajandust õppima. «Vane-matekoju külla minnes tundsin, et ööseks ei suuda ma sinna küll jääda. Hirm oli.»

Kasvas abikaasast lahku

Tallinnas leidis Mari armastuse ja abiellus tänase profiratturi Jaan Kirsipuu nimekaimu Jaan Kirsipuuga. Seda suhet kaunistavad kaks poega: Kristo (27) ja Martin (22).

14aastase abielu järel jalutas Mari Jaani juurest suurte süümepiinadega minema. «Liiga noorelt sai abiellutud, kuigi meil oli väga suur armastus.» Tunded pole tänaseni lahtunud, kuid on saanud hoopis teise tähenduse. «Jaan oli ikkagi mu esimene armastus...» Mari kahetseb siiani, et Jaaniga kolmandat last ei saanud. Teiste meestega pole naine järglasi tahtnud. «Igatsesin väga tütart. Aga lapsed peavad olema kõik ühe mehega.»

Mari arvab, et tema temperamendi juures oli tollane kooselu liiga igav. Jaan oli kinnine mees, armastusavalduste, lillede ja kingituste osaliseks sai naine harva. «Eks ma vist näägutasin ka tema kallal. Korraldasin mõned armukadedusstseenid. Kallale ma ei läinud, aga…»

Ühel hetkel Mari lihtsalt võeti teise poolt ära. «Ilmus üks uus mees,» kirjeldab daam. «Aktiivne, rikas ja kena. Kui mu oma mees oleks kordki öelnud, et, Mari, ära tee seda, ma poleks läinud. Aga ta oli liiga uhke. Lõvi tähtkujus sündinud.»

Jaan on tänaseni üksi. «Kui ta nüüd kuulis, et ma võistluse võitsin, oli ta telefonis täiesti vait. Näed, mees, kellest sa ilma jäid, mõtlesin.»

Mari läheb hoogu ning jagab elutarkust: «Naised, olge egoistlikumad! Mõelge rohkem endale. Ja mehed, te ei pea olema ainult edukad, olge v ä ä r t u s l i k u d. Naised on nõus teiega koos kartulikoori sööma, kui te vaid armastate ja hindate neid!»

Välismaa mees on parem

«Ega ma rumal ei ole, ikka näen, et ma meestele meeldin,» nendib Mari. «Aga eesti mehed piidlevad kaugemalt, ei julge ligi astuda ja kõnetada. Vabas mullas kasvanud mehed on hoopis teistsugused!» Mari praegune, neljas armastatu on taani kinnisvaraärimees Flemming Anderson (60).

Nad kohtusid restoranis Controvento. Mari ei pannud taanlast alguses tähelegi, kuid mees märkas teda kohe. «Kui ma korraks silmad tema poole pöörasin… siis oligi kõik!» kirjeldab naine. Kohe oli Flemming platsis ja sobitas tutvust.

«Mina talle oma telefoninumbrit ei andnud, võtsin tema oma. Et kui tahan, siis helistan, kui ei taha, siis mitte.» Marile teeb tänaseni nalja, kuidas mees esimesel kohtumisel siiralt tunnistas, et ihkab temaga armuvilju maitsta.

Lõpuks Mari helistas. «Alguses oli keelebarjäär, ma olen saksa keelt õppinud. Tema rääkis inglise keeles.» Esimestel tutvusenädalatel uinuski Mari, keeleõpik kaisus. Nüüd saab ta mehest aru ja oskab ka oma mõtteid–tundeid väljendada. Mari on õnnelik. Ning mees on sõbralik, lahke, positiivne, romantiline.

“Tean täpselt, mida tahan!”

«Me ei ela Flemminguga koos, sest minu juures elab mu noorem poeg, vanem on omaette,» räägib Mari. «Ma ei taha kahte meest majja.» Visiitsuhe naist ei häiri,

pigem säilitab see Mari sõnul nendevahelise kirglikkuse: «Ma olen kindel, et seks hoiab mind noorena. Olen vanemaks ja targemaks saanud ning tean täpselt, mida ma tahan.»

Enne Flemmingut elas Mari endast 16 aastat noorema mehega. «See oli väga tore suhe ja ka mina tundsin end tema kõrval väga noorena,» kinnitab Mari. Viieaastane kooselu sai otsa, sest ühel hetkel lugu lihtsalt lõppes.

«Tundub küll nii, et mina olen elus mehi maha jätnud, mitte vastupidi,» leiab ta oma elu vaagides.

Päris üksi polegi Mari elanud. «See on isegi halb. Üks armastus on lõppenud ja teine kohe alanud. Aga vahepeal peaks ju mõtlema, mida sa suhtelt ja meestelt tahad.»

Mari oletab, et tänu ilule on ka saatus tema vastu lahkem olnud. Kuid päris kindel ta selles pole: «Meestele olen tõesti rohkem meeldinud ja selle tõttu on partnereid kergem leida. Aga raha pean ju ikka ise teenima.»