«Oli tunne, nagu oleks ma öö veetnud kirvemõrvariga. Sul võetakse kõrvad peast ja pannakse tagasi,» meenutab Sharon Osbourne esimesest iluoperatsiooni.
Sharon naeris aastaid naiste üle, kes end ilulõikuste ja Botoxi-süstide abil äratundmatuseni moonutasid. Aga ühel päeval liitus Sharon selle klubiga – nüüd ei saa ta enam pidama.
«Mul on klubikaart ja ma ei lase sellel aeguda,» ütleb ilmakuulsa rokkari Ozzy Osbourne`i (63) saatejuhist naine Sharon (59). «Mul on põhimõte, et kui miski sind välimuse juures segab, lase seda muuta. Kui sul on vedanud ja sa saad seda endale lubada, lase käia. Sa tunned end paremini. Ja sa ei tee kellelegi haiget.»
Kui Sharon esimest korda operatsioonilaual lamas, tehti talle täiesti uus nägu. «Kui ma operatsioonieelsel konsultatsioonil käisin, sain šoki,» meenutab ta. «Ütlesin neile, et ma ei taha kõiki üksikasju teada.»
Otse loomulikult oli see ka valus. «Igaüks, kes midagi muud väidab, valetab,» räägib ta. «Oli tunne, nagu oleks ma öö veetnud kirvemõrvariga. Sul võetakse kõrvad peast ja pannakse tagasi! Mul kulus kaks nädalat, et jalgu alla saada. Ma ei julgenud ennast neli päeva vaadata. Lõpuks otsustasin, et selline argus on naeruväärne – ja märkasin kohe muutust. Mul ei olnud enam kahekordset lõuga.»
{poolik}
Ühelt opilt teisele
1999. aastal lasi Sharon oma magu vähendada. Kaal hakkas langema, kuid tema kubeme kohale jäi rippuma lotendav nahavolt. «Väga seksikas, uskuge mind,» ironiseerib ta. «Ma lasin selle ära lõigata. Nad lõikasid nii suure koguse nahka ära, et pidid mulle uue naba tegema. Mu puusadele ja kätele tehti samal ajal rasvaimu. Rasva võeti välja mitu kilo. Ma nägin välja nagu uus inimene. Ma pole seda kunagi kahetsenud, kuid mul kulus tükk aega, et seda aktsepteerima ja nautima õppida.»
Et sale vorm püsiks, on Sharonile nüüdseks pandud ka maopael. «Inimesed, kel pole toitumishäireid, ei saa sellest kunagi aru,» selgitab ta. «Dieetide häda seisneb selles, et nad kõik toimivad, kuid proovi need allavõetud kilod ka eemal hoida. Sellepärast valisingi ma maopaela tee.»
Kui kõht korda tehtud, asus Sharon oma jalgade kallale. «Nahk tõstetakse jalgadel üles nagu sukk,» räägib ta. «Veidi hiljem lasin seda teha ka oma tuharatega.»
Siis võttis Sharon ette oma huuled, kuid teda tabas tagasilöök. «Aastate eest lasid kõik oma huultesse kollageeni süstida,» räägib ta. «Lasin ka oma ülahuule täidlasemaks süstida, aga see oli põrgulikult valus. Huul taastus alles kuue kuu pärast.»
Seejärel jõudis järg rinnanibude kätte. «Mu rinnanibud vaatasid lõunasse, aga ma tahtsin, et nad vaataksid põhja,» selgitab ta. «Niisiis helistasin ma oma kirurgile Leslie Stevensile. Tema on kõik mu tööd teinud. Ma olen tema juures nii palju käinud, et mul on seal lausa oma anestesioloog. Läksin tema kliinikusse. Inimesed tulevad sealt ikka välja päikeseprille ja rätikut kandes, kuid mina kargan haiglast välja ja teadustan: «Arvake ära, mis ma just teha lasin?” Sest mind ei huvita, kui hea on teie ilukirurg, seda on alati näost näha.»
Sharon jäi tulemusega taas kord rahule ja suundus koos kliinikust kaasa võetud põetajaga koju paranema. «Nad jälgivad, et ei tekiks trombe ega verejookse,» räägib Sharon. «Ja kehatemperatuuri peab mõõtma, sest palavik on põletiku tunnus.»
Sõltuvus on haigus
Sharoni nägu on nüüd sealmaal, et seda ta enam lõigata ei saa. Küll aga leiab ta jätkuvalt vigu oma figuuri juures. «Mu pere läheks täiesti hulluks, kui ma midagi veel teha laseksin,» räägib ta. «Varsti näen ma välja, nagu oleks mind tärgeldatud.»
Sellegipoolest on ta peagi taas opilaual, et lasta oma reitest ja käsivartest rasva imeda. Tema laup aga vajab Botoxi-süste. «Mu lapsed ei ole sellega rahul, ja miks nad peaksidki? See on edevus. Ma teen ju seda endale, mitte neile. Kui nad tahaksid seda teha, toetaksin ma neid sada protsenti. Igaüks peab jääma iseendaks ning teadma, mida ta tahab. Selleni jõudmiseks kulub aastaid. Ma kuulen koolilõpetajatest, kes saavad lõpukingituseks ninalõikuse, ja mõtlen – oodake veidi ja õppige ennast tundma!»
Sharon mõistab, et operatsioonisõltuvus on nagu alkoholism või narko- ja hasartmängusõltuvus. «See on nagu Pandora laeka avamine,» ütleb ta. «Ozzy ütles kunagi, et kui lased endale esimese tätoveeringu teha, pead sa varsti järgmise tegema. Iluoperatsioonidega on sama lugu. Kui oled tulemusega rahul, pead aina uuesti ja uuesti sama nuppu vajutama.»
Nüüd mõistab ta naisi, kes operatsioonidega liiale lähevad. «Sellesse lõksu on nii kerge langeda,» ütleb ta. «Ja siis hakkad sa välja nägema tõeliselt hirmus. Igal asjal on piir. Ma loodan, et tunnen selle piiri ära.»
