Sienna Miller oli aastaid kuulus kui näitleja Jude Law stiilne sõbranna. Viimastel aastatel on temast saanud arvestatav tegija Hollywoodis. Kuid tema jäljendamatu stiilitunnetus pole kuhugi kadunud -- vastupidi, ta on nüüd ka moelooja!
Sienna Milleri (27) elu moto on «elada ja armastada nii palju kui võimalik». Sellest motost lähtudes ei pelga ta ei tööd ega kiiresti vahetuvaid armusuhteid. Pärast lahkuminekut Jude'ist on ta olnud seotud teiste seas näiteks näitlejate Rhys Ifansi ja Balthazar Getty'ga.
Sel suvel näitab blond kaunitar oma võimeid märulifilmis G.J. Joe: The Rise Of The Cobra. Samal ajal jõuab ta anda oma panuse moeloojast õega kahasse loodud moefirmasse Twenty8Twelve. Öelge mida tahate, kuid igav selle tüdruku elu ei ole.
Teie kaubamärk Twenty8Twelve oli sel aastal esimest korda esindatud Londoni moepäevadel. Kas teil oli lõbus?
See oli meie debüüt. Mulle meeldib õde Savannah'ga töötada. Kui ta Saint Martinsis moodi õppis, hakkas see ka mulle huvi pakkuma ja ma ütlesin: «Mis oleks, kui teeks selle pikemaks/lühemaks/kitsamaks?» See juhtus kuidagi iseenesest. Minu nimi on kaubamärgile kasulik.
Kas mood aitab sul tuju parandada?
Ma arvan, et see on nii iga naisega. Kui tuju on halb, võid ilusa jaki või topi selga panna ja tunned end kohe paremini. Kuid üldiselt hindavad inimesed minu huvi moe vastu üle. Mul ei ole stilisti, ja ma näen tihti üpris korratu välja.
Sõbrunesid filmi The Edge Of Love võtetel Keira Knightley'ga...
Me olime juba varem sõbrannad, aga me saime tõesti veel lähedasemaks. Meie tegelaskujudel oli nii intensiivne suhe, et me lihtsalt pidime hästi läbi saama. Keira on suurepärane näitlejatar ja meil oli koos tore.
Kas on hea, kui sul on näitlejast sõbranna?
Ikka. Mõned mu kontoritöötajatest sõbrad võivad arvata, et ma virisen palju, aga Keira saab minust aru. Kui tekib vastupandamatu tung ennast guugeldada, helistab ta ja ütleb: «Ma hakkan ennast guugeldama.» Ja mina vastan: «Mina ka!» Ja siis me veename teineteist seda mitte tegema.
Oled suur 60ndate fänn.
Mu ema oli tõeline 60ndate beib ja kõik ta sõbrad ütlevad: «Su lastel pole sellest õrna aimugi.» See oli esimene kord, kui piiridest astuti üle ja noorus võidutses. Mulle meeldib, et me püüame seda praegu taastada. Ma armastan tolleaegset muusikat ja filme, aga ma tahaksin elada ka 20ndates. Tore oleks külastada seda ajajärku filmikunsti kaudu.
Sul lõppesid just G.I. Joe võtted.
Jah, leidsin, et on aeg teha midagi, millel pole närvivapustuse ja narkosõltuvusega mingit pistmist. Arvan, et mu vanemad on ka asjaga rahul. Nad muudkui palusid: «Palun lõpeta nende filmide tegemine. Sa ajad meid hulluks!»
Oli see teistsugune kogemus?
See on teistsugune maailm. Seal on hiigeleelarvega võttemeeskond ja asjad muudkui plahvatavad ümberringi. Alguses lõi mul laine üle pea, ma pole kunagi trenni teinud, ammugi mitte võitlustrenni. Aga järgmisena on mul kavas etendus Broadway'l, jälle midagi teistsugust.
Mis oli su lemmikstseen selles filmis?
Mul on seal on üks tõeliselt hea tüdrukute kakluse stseen Rachel Nicholsiga. See on korralik, vägivaldne kassikaklus. Me mõlemad töötasime kõvasti koreograafia kallal ja saime mõlemad haiget. Ma olen kohmakas, ma komistasin kummist kuuli otsa ja väänasin käe välja. Rachel jooksis tulle ja sai põletada.
Kas tunned end laval turvaliselt?
Tegelikult mitte, sellepärast peangi seda tegema. Kuigi ma mängisin Londonis Shakespeare'i etenduses ja nautisin seda väga. See on see tunne, kui kõik läheb hästi ja publikuga tekib side.
Kuidas sa tead, et roll on sinu jaoks õige?
Instinktiivselt. Aeg-ajalt hakkan käsikirja kõva häälega ette lugema. See on märk, et asi on õige.
Mis raamatuid sa praegu loed?
Gabriel Garcia Marqueze'i «Sada aastat üksindust». Ma naudin seda väga, see on üks parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Mõtlesin, et hakkan «Videvikku» lugema, aga siis ütlesin endale: «Sienna, hari ennast.» Püüan mõned vanad klassikud läbi lugeda.
